L, 28.01.2023

Mitu raamatut tähestikust? Mitu näitust kunstikogust?

Arvustus
Rahel Aerin Eslas
, kultuurikriitik
Mitu raamatut tähestikust? Mitu näitust kunstikogust?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Näituse loojad on püüdnud taastada algset kultuurilist «teksti», asendades selle puuduvad osad – ruumid ja looduse – neile viitavate markeeringutega.
Näituse loojad on püüdnud taastada algset kultuurilist «teksti», asendades selle puuduvad osad – ruumid ja looduse – neile viitavate markeeringutega. Foto: Anu Ansu

«Viinistu kunstisadam ERMis» on igati teretulnud ettevõtmine, ent näituse kuraatorid oleksid võinud oma valikutes kõvasti julgemad olla.

Kunsti liikumine ja kogude piirkonnaülesus on alati kiiduväärt, seega on «Viinistu kunstisadam ERMis» igati teretulnud ettevõtmine. Jaan Manitski erakogust on selleks Tartusse toodud 200 teost, mille hulgas nii tuntumaid kui ka obskuursemaid teoseid.

Viinistu kunstikogu on oma massiivsuse ja seda ümbritseva ruumi ning loodusega seotuse tõttu väga ainulaadne kollektsioon. Kui Viinistu väljapanekut võrrelda tekstiga, ei oleks piltide omavaheline suhe, ruum ja loodus seal mitte teksti kujunduse, vaid teksti enese osad. Keeruline on ette kujutada kindlaid Elkeni või Arraku teoseid ilma neid ümbritsevate Viinistu kunstimuuseumile omaste seinte või valguse ja looduseta. Oma kodukeskkonnast välja rebituna mõjuvad need teosed kui väljavõtted, tsitaadid, tekstikatked.

Sellest tulenevalt oli Viinistu kunstimuuseumi teoste toomine ERMi väga suur väljakutse. Kuidas luua tsitaatidest uus terviktekst? Kuraatoritel oleks olnud mitu võimalust tuntud teoste abil luua täiesti uus ruum ja anda kogule mingi uus kontseptsioon. Uus lugu väljavõtete ja katkestuste kaudu. Ehk isegi lisada mõnele kunstikogu teosele vihjamisi tähendusevarjund, mida sel Viinistus ei olnud?

Kuidas luua tsitaatidest, väljavõtetest ja katkestustest uus terviktekst?
Kuidas luua tsitaatidest, väljavõtetest ja katkestustest uus terviktekst? Foto: Anu Ansu

ERMi kuraatoritel on olemas oskused ja vahendid uudseid ruumilahendusi luua. Teoste keskkond peaks ju näitusekülastaja elamuse loomisel mängima sama suurt rolli kui teosed ise. Mõne püsiekspositsiooniga – näiteks «Uurali kaja» – on ERM seda oskust välja näidanud. Ehk oleks võinud seda natuke julgemini rakendada ka selle näituse puhul. Otsese seose loomine Viinistu endaga ei olnud siin ju hädavajalik, aga just selle lahenduse on paraku kuraatorid valinud. Isegi see, kui Viinistu kalatööstuse hoonete matkimine oleks keeratud täiesti üle võlli, oleks lõpptulemusena olnud põnevam.

Ambivalentne ruum

See, et näituse pealkirjaks otsustati panna «Viinistu kunstisadam ERMis», viitab sellele, et osa kalurikülast tuleb paratamatult koguga ­ERMi kaasa. Teisalt on selge, et merd ega kalatööstust veoautole ei paki. Näituse loojad on aga püüdnud taastada algset kultuurilist «teksti», asendades selle puuduvad osad – ruumid ja looduse – neile viitavate markeeringutega. Nende taotlus ei ole seega mitte luua kogule uut konteksti, vaid näidata selle pilte «nende loomulikus keskkonnas». Kohati säärane asendamine töötab. Kohati aga selgub, et pole midagi ebaloomulikumat kui loomuliku keskkonna takerdumine.

Ruumikogemuse loomisel näivad viited Viinistule toimivat hästi. Viinistu kunstimuuseumi hoone ei ole ehitatud selleks, et seal näitusi korraldada, see on ehitatud kalatööstuse tarvis. Kalatööstuse ruumiplaan kirjutab piltide paigutusele ette oma ulatuvuse ja tiheduse. Sellist ruumi eripära ja laiali laotumise kogemust on ERMi näitus suutnud kohati hästi edasi anda. Imiteeritud on ka Viinistu kunstimuuseumi seinte tonaalsust, mis annab edukalt edasi õige Viinistu meeleolu.

Näituse loojate taotlus ei ole mitte luua kogule uut konteksti, vaid näidata selle pilte «nende loomulikus keskkonnas».

Ka näituseala tagaosa metalltelling kannab viiteid Viinistule, kuid selle puhul saab ilmsiks võõritus, mis kirjeldab näituselahendust ka laiemalt. Telling, mis Viinistus on aus, on ERMis vale – pelk märk päris tellingust, mis mõjub võõrana. Võõrana ka funktsionaalsuse mõttes: kalatehase külastaja ei eelda, et näiteks ratastooliga kõikjale pääseb, moodsa muuseumi külastaja aga küll.

Nukral kombel oleksid näitusel pildid justkui lihtsalt hoiule pandud.
Nukral kombel oleksid näitusel pildid justkui lihtsalt hoiule pandud. Foto: Anu Ansu

Võõristus võimendus teises näituseruumis, kuid sel korral markeeriti looduskeskkonda. Kas oli põhjuseks valitud meetod – taustavalgustusega fotod Viinistu loodusest – või pildivalik – teiste seas Manitski kogu loodusmaalid –, ent kui kuraatorite sihiks oli näidata Viinistu kunstimuuseumi töid «selle loomulikus keskkonnas», siis oli tulemus ehk ka neile endile ehmatav. Kui kõrval helendab kõrge ekraan, millel on kujutatud Viinistu looduse lähivaadet, siis on keeruline hinnata kohe selle kõrval olevaid (mõõdult ja tonaalsuselt pigem tagasihoidlikumaid) loodusmaale. Need kipuvad kumava ekraani kõrval kahvatuma.

Piltide omavaheline suhestatus näib puuduvat pigem seetõttu, et seda ei ole näitusel ülemäära oluliseks peetud. Teoste valik jäi selgusetuks, nende paigutus ebaloogiliseks ja kohati ka kokkusurutuks. Need oleksid nagu lihtsalt hoiule pandud. Eriti nukker oli näha Jüri Ojaveeri teose «Metsarannas ootab sind asfalt» ning Enno Halleki «Sae» asukohti, mis jätsid neile juurde «üleliigsuse» hõngu. Nagu oleks üritatud näituseruumi võimalikult palju teoseid ära mahutada, ka nende endi arvel. Mitu teost mõjub järsku väga tühjana. Näituse tutvustuses tuuakse välja Viinistu kunstimuuseumi oluline aspekt: seal olla ka «vabaduse ja enesekindluse maik». Kuhu jäi see siin?

Rohkem mängurõõmu

Kokkuvõtteks on hea, et Viinistu kunstimuuseumi kogud jõudsid ERMi näitusele. Sellist kogude migratsiooni võiks esineda ka palju rohkem. Samas, kui kogu rändab, jääb selle loomulik keskkond paratamatult maha. Terviktekst on nii ehk naa lõhutud, mis tähendab, et sellega annaks rohkemgi mängida. Võib ka hullu panna.

Loomulikku keskkonda uuesti luua on peaaegu võimatu ning alati ei ole seda ka vaja teha. Mida märgilisem on kogu ja mida enam on sellel keskkonnast tingitud elamuskomponente, seda huvitavam on ülesanne, mida kuraatorid peavad lahendama. Ootan huviga järgmist samasugust näitust, miks mitte taas Tartu ERMis.

ARVUSTUS

Näitus

  • «Viinistu kunstisadam ERMis. Valik teoseid Jaan Manitski erakogust»
  • ERMis 31. märtsini 2020
Piltide omavaheline suhestatus näib puuduvat pigem seetõttu, et seda ei ole näitusel ülemäära oluliseks peetud.
Piltide omavaheline suhestatus näib puuduvat pigem seetõttu, et seda ei ole näitusel ülemäära oluliseks peetud. Foto: Anu Ansu
Märksõnad
Tagasi üles