L, 30.09.2023

Konservatiivne õhkkond lämmatab hapra tantsutaime

Ralf Sauter
, filmikriitik
Facebook
Comments
Levan Gelbakhiani ja Bachi Valishvili filmis «Ja siis me tantsisime». FOTO: Kaader Filmist
Levan Gelbakhiani ja Bachi Valishvili filmis «Ja siis me tantsisime». FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

Rootsi režissööri Levan Akini Gruusias valminud film «Ja siis me tantsisime» osutus niisuguseks kunstiliseks õnnestumiseks, et esindab Rootsit parima võõrkeelse filmi Oscari konkurentsis. Eestit esindab seal «Tõde ja õigus».

Noorus on meeleheitlik avastamise, armumise ja unistamise aeg, mida täidavad südamevalu ning suurejoonelised elulised plaanid. Täiskasvanuna hakkame mõistma, kuhu tahame liikuda, kelle seltskonda naudime, ning peame sealjuures endalt küsima, ega meie ambitsioonid lähe vastuollu võimalustega, mida ühiskond pakub. Kui väljavaated eneseteostuseks puuduvad täielikult, tekib varakult lämbumise tunne ning südame hääl, millele tahaks instinktiivselt järgneda, jääb üha vaiksemaks.

Just niisugust sisemist pinget peab tundma Thbilisis üles kasvanud Merab (Levan Gelbakhiani), rootslasest filmitegija Levan Akini draama «Ja siis me tantsisime» kultuurne ja tundeline noor peategelane, kes jõuab isiklike salasoovide pinnale tõustes äratundmiseni, et Gruusiasse jäädes ei leiaks ta ühtegi hingelist preemiat ega tänuväärset võimalust, vaid ainult kaotusvalu.

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles