Sisukord
Arvamus
Postimees

Juhtkiri: fantoomid ja võlad

2 min lugemist
5. novembri karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Viiest parlamendiparteist kolme rahaseis on sedavõrd nigel, et erakondade rahastamise järelevalve komisjon kahtleb, kas nad majanduslikult püsima jäävad. Kahtede valimiste järel on Keskerakond, Reformierakond ja sotsid reklaamifirmadele võlgu sadu tuhandeid eurosid.

Seejuures on kõige suurem võlglane just valitsuse juhtpartei, kellele terendab erakonnaseadusest tulenev kohustus küsida komisjonilt ettepanekuid raharaskuste ületamiseks, sest Keskerakond tüürib kolmandat aastat järjest negatiivse netovara väärtuse poole.

See lühike sünopsis tänasest lehest leitavast loost annab tunnistust, kui kehvas valguses Eesti suurerakondade majandamisvõime nende endi kukrusse kiigates paistab. Kui parteid on finantskäitumise poolest paslik võrrelda krediitkaardivõlglasega, kes peab aeg-ajalt dokumentaalselt kinnitama, et mõistab võetud kohustuste suurust ja et tal on plaan, kuidas nendega toime tulla, siis võib õigustatult küsida, kas niisugune poliitiline jõud sobib riiki juhtima.

Paraku on selline olukord Eesti parlamendierakondade puhul normaalsus. Kord on mõni partei väiksemas, siis jälle suuremas võlaorjuses, aga üldiselt käib nende lappimine valimistest valimisteni. Ning suurimates hädades on kirjudel põhjustel ikka ja jälle Keskerakond.

Seejuures tuleb suur osa erakondade tulust riigi suhteliselt kopsakast toetusest. Reformierakond saab maksumaksjalt iga kuu ümmarguselt 150 000, Keskerakond 114 000 ja sotsid 44 000 eurot. Aasta peale teeb see vastavalt 1,8 miljonit, 1,37 miljonit ja 530 000 eurot. Kõigi riigikogus esindatud erakondade ning valimistel üle kahe protsendi häältest kogunud poliitiliste jõudude peale kokku maksab riik 12 kuuga toetusi üle 5,3 miljoni euro.

Kui mistahes muusse klubisse või ühendusse kuulumisega kaasneb üldjuhul kohustus aidata katta kulusid, siis Eesti peamised erakonnad lausa kubisevad fantoomliikmetest.

Nende toetuste mõte on vähendada erakondade sõltuvust suurannetustest, mis tulevad enamikul juhtudel ettevõtjatelt, kel on oma ärides riigiga paratamatult palju kokkupuuteid. Maakeeli öeldes peaks rahatugi riigilt vähendama seaduste ostmise ohtu. Tõik, et parteid elavad sellele vaatamata võlgu, devalveerib nende rahaeralduste mõtet.

Samal ajal on nõndanimetatud lobiregistri – ehk läbipaistvusregistri, nagu seda Euroopa Liidu tasandil nimetatakse – loomine ja lobitöö reguleerimine seadustega kulgenud Eestis aastate jooksul väga visalt. Olukord nõuab niisugust reeglistikku hädasti, sest üksikute ärimeeste tahtmised ähvardavad miinustes olevates erakondades kergesti määravaks saada. Niisiis aitaks lobitöö läbipaistvamaks ja reguleeritumaks muutmine hoida ja edendada meie kõigi usku ausasse riiki.

Liikmemaksud moodustavad suurte parteide eelarvest riikliku toe ja suurannetustega võrreldes väikse, et mitte öelda häbiväärselt väikse osa. Kui mistahes muusse klubisse või ühendusse kuulumisega kaasneb üldjuhul kohustus aidata katta kulusid ja selle täitmata jätmine toob kaasa väljaarvamise, siis Eesti peamised erakonnad lausa kubisevad fantoomliikmetest, kes pole aastate jooksul kassasse võibolla ainsatki eurot toonud. Ent oma ridade korrastamise asemel avaldatakse üha paisuva liikmeskonna üle uhkust, mis sest et liikmete arvus on meeletult õhku.

Erakondade endi rahaasjades on tohutult arenguruumi ning valijatena võiksime oma otsust langetades hinnata ka seda, kui hästi poliitiline jõud iseennast majandada suudab.

Seotud lood
04.11.2019 06.11.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto