Sisukord
Kultuur
Postimees
06.11.2019
Eesti Tallinna alkoholipiirang loob eelise kasiinodele (2) Solman: perevägivalda ei õigusta miski Apteegireformi patiseis võib laheneda kolmel viisil Haigekassa ei taha vange oma hingekirja (10) Majandus Kontoriromantika võib maksta töökoha Kodumaised burgeriketid tunnevad kuklas suurte hingust (2) Välismaa Briti armee on õppinud täitma pikki Eesti talveöid (1) KOHALIK VAADE. Kataloonia saab Hispaania valimiste lahingutandriks KOMMENTAAR. Valimised Taiwanil kui identiteediküsimus Arvamus Juhtkiri: kes lööb, ei armasta (3) Aarne Seppel: süüd tunnistav vaikimine (57) Igor Gräzin: Mary Krossi suur süü (49) Erik Aru: täna mängime poliitikat Meie Eesti Aimar Altosaar: eesti rahva ellujäämise nimel Jaak Uibu: lastetusmaksu asemel võiks arutleda tulevikumaksu üle (5) Kultuur Autori surm vs. autori sarm? Emomise talumatu kergus (1) «Ühemehe­show» – kahju, et nii välja kukkus Sport Euroopa mängudel üllatanud kossunaised püüavad olümpiakohta Tartu Tartul avaneb võimalus võõrustada maailma parimaid iluvõimlejaid Jüri Laurson: Eesti pole kriisiolukorraks valmis Võimukriisi lahendamine käib täistuuridel, aga sõnumita Galerii ja video: isad ja lapsed panid fantaasia tööle Ettevõtjad ei tõtta Tartusse energiasäästlikke maju ehitama Eesti Laulu esimesed palad kõlavad taas Emajõelinnas Harju talus särab sadu medaleid Folklorist Marju Kõivupuu: hinge eest tuleb hoolt kanda Ülikooli kohviku uue näituse avas naisakti joonistamine Meelelahutus Koomiks Sudoku

Autori surm vs. autori sarm?

7 min lugemist
Nete Tiitsaar. FOTO: Erakogu/Ardo Kaljuvee

Romantismiajastust päritud ning tänapäeva mõttes klassikaliseks peetud arusaama järgi peaksid luuletaja juures kaunid olema kolm asja: kurbus, kujundid ning surm. Kui luuletaja juhtub ise olema kaunis, on tegu andestatava isiksusliku eripära ning vaieldamatu imagoloogilise lisaväärtusega, ent sel puhul näikse nii kolleegid kui ka lugejad justkui eeldavat ja soovivat, et värsimeistri väline ilu on melanhoolse lisavarjundiga, väljapeetult alandlik ja kergelt ennasthäbenev, ilma vähimagi edevusest või litsakusest tuleneva forsseerituseta.

(Kui mõelda viimase mõnekümne aasta eesti naisluuletajatele, kel on oma geenikapitali ja kirjandusliku talendi konverteerimine kõrgkultuuri standarditele vastavaks autorikuvandiks kõige paremini õnnestunud, tulevad mulle esimesena meelde Doris Kareva, Kristiina Ehin ja Eda Ahi – poetessid par excellence; kaunid, (vaimu)aristokraatlikud ja parketikõlblikud kirjaneitsid, kes pole vahetanud oma sümboolset süütust füüsilisest eneseeksponeerimisest saadava kirjandusvälise tähelepanu ja rahuldatud naiseliku edevuse peenrahaks).

20. sajandi jooksul korduvalt esitatud «autori surma» teooria pakub välja, et lugejatena peaksime teksti vastuvõtuprotsessis heitma koos autoriintentsiooniga kõrvale ka kõikvõimalikud muud kirjaniku kui füüsilise ja sotsiaalse isikuga kaasnevad karakteristikud; peaksime lugema puhast teksti. Selles teoorias sisalduv kirjandusteaduslik ideaal on puhtakujuline utoopia: liiga hea selle maailma jaoks, praktikas sama teostamatu kui Immanuel Kanti kategooriline imperatiiv.

Kirjaniku motiveeritus, žanri rahastamine, teoste turustamine ning lugeja mälu eeldavad oma toimimiseks, et avalikul tekstil on nimeliselt välja toodud autor. Ideaalis võiks tal olla ka nägu ning isikupärane imago. Ent viimane peab näima «kultuurne», olema justkui kogemata ja pealekauba, püsima kergelt sordiini all ning hea maitse piirides. Sest muidu kaotab autor vastavates ringkondades oma tõsiseltvõetavuse ja salongikõlblikkuse.

Otsapidi võib just siit otsida peamist tegurit, miks luule pole juba enam kui pool sajandit – umbes biitnikest peale – laiema popkultuuri osa, pole pääsenud suurema auditooriumi ette, on jäänud ilma viljakast dialoogist teda ümbritseva semiosfääri «madalamate» kultuurikihtidega; miks luulel on endiselt juures tema arengut ning levikut takistav ning paljuski teenimatu kõrgkultuuri maine.

Ühtlasi peitub selles asjaolus põhjus, miks ei soovita trubaduure, poplauljaid ja räppareid võtta võrdväärsete liikmetena kirjanduse õukonda. Me kõik teame, et sageli pole takistuseks mitte vastavate tekstide liiga madal kunstiline tase, vaid nende kirjutaja ja esitaja liiga intensiivne väline kuvand, milles käivad ikoonilisus ja artistlikkus üle autorlikkusest.

Eesti kirjanduses on hea näide Kaur Kender – andekas ja viljakas kirjutaja, ent kaanoni jaoks liiga metsik, liiga tänavalt, liiga macho, liiga ülevoolavalt ja kontrollimatult alalhoidmatu, kes ei ole end kirjaniku üldaktsepteeritud staatusest mitte välja kirjutanud, vaid välja rääkinud. Samadel põhjustel näib praegu olevat liikumas tagasi «tänavale» Kivisildnik.

Tee suurde kirjandusse – kui mõttelisse puhaste põrandate ja uhkete ballisaalidega pooleldi kinnisesse klubihoonesse – käib peaaegu eranditult läbi paraadukse, mida valvab kõigist valvekoertest kõige valvsam: klubiliikmete kollektiivne sündsustunne. Eesti kirjanduses on kujunenud «heaks», ent natuke ahistavaks traditsiooniks, mille järgi sobib luuletajal end ja oma loomingut tutvustada eelkõige selleks loodud meediakanalites, mis on kõik peaaegu eranditeta riiklikud, elitaarsed ja eelretsenseeritud.

Sajandivahetuse paiku täielikult kätte jõudnud internetiajastu, mis on muidu muutnud meie sotsiaalses elus justkui kõike ning kõiki, pole selles asjas muutnud peaaegu mitte midagi. Sotsiaalmeedia platvormidelt esile kerkinud kirjutajaid ei peeta endiselt justkui «päris» kirjanikeks, nende püüd tõsiseltvõetavusele näikse lahustuvat bitimaailma ühtedes ja nullides.

Kõigist võimalikest viisidest pääseda kirjanduse suurde ballisaali on kirjanikule halvim tutvustada oma isikut ja loomingut laiemale auditooriumile (kõigepealt) seltskonnaajakirjanduse kaudu. Sealne glamuur konverteerub end kõrgkultuuriks pidavasse kirjandusse üksnes miinusmärgilise kapitalina, ajandes kirjaniku autorikuvandi sümboolsesse pankrotti.

Kui oma tekstide levitamine Facebookis, Twitteris ja/või Instagramis näib katsena tungida kirjanduse kinnisesse klubihoonesse kitsa vannitoaakna kaudu ning enese eksponeerimine elustiiliajakirjanduses mõjub püüdena kasutada selleks teenijatele mõeldud tagaust, siis ülesastumised seltskonnaajakirjanduses on kujundlikult võrreldavad üritusega pääseda ballisaali läbi peldiku äravoolutoru – isegi kui end oma edasiste kirjanduslike ja sotsiaalsete tegudega pealtnäha puhtaks pesta, jääb hais ikkagi juurde ning saab kirjutaja avaliku autorikuvandi soovimatuks, ent võõrandamatuks osaks.

Nete Tiitsaar FOTO: FOTO: Erakogu

Paari nädala eest toimus üks kohalikes kultuuriringkondades palju kõmu ning nördimust tekitanud sündmus, mis tegi eesti kirjanduse ja kirjanike avaliku kuvandi paljude meelest vaesemaks ning eesti kirjanduse ajaloo oma äraspidisel moel rikkamaks. 25. oktoobri Kroonikas ilmus naisteajakirjanduse stiilis lühike artikkel kaks luulekogu avaldanud 30-aastasest Nete Tiitsaarest. Umbes kaks kolmandikku tema tutvustamiseks eraldatud kolmest leheküljest täitsid fotod, millel poetess on väljakutsuvas poosis ning napis riietuses.

Midagi samasugust on kohalikud naiskirjanikud teinud oma teoste reklaamimiseks ka varem, ent kahjuks või õnneks harva ning viimati suhteliselt ammu (meeskirjanike kohta mu mälus tähelepanekud puuduvad). 2001. aastal oli oma esikromaani ilmumise ajal Kroonika kaanel seksikalt paljastavas poosis Kadri Kõusaar, 2007. aastal tegi sama Tui Hirv FHMi kaanel. Veel meenub, et seltskonnaajakirjanduses on kohalikest ilukirjanikest end vaimuaristokraadile «sobimatus» olekus eksponeerinud ka Kerttu Rakke ning Kati Murutar, ent nemad tegid seda niisama, ilma otsese katseta turundada oma värsket teost. Osutatud sobimatus seisneb kirjanikule sündsusetus käitumises. Kirjanik peab olema «kultuurne», ent visuaalne erootika ei ole meie kapikristlikus komberuumis kultuuri osa.

Kolleegide ja valgustatud lugejate halvasti varjatud pahameele ning moraalsest ja intellektuaalsest üleolekutundest kantud parastamise põhjustas neil puhkudel asjaolu, et nii välises kui ka sisulises plaanis ei olnud tegu mitte toote-, vaid tootjatutvustusega, mille käigus sai tootjast otsapidi toode. Kuid eks tee sedasama teiste – ning legitiimselt «kultuursete» – vahenditega ka näiteks Nobeli kirjandusauhind, mida ei anta teatavasti mitte teosele või teostele, vaid autorile.

Nete Tiitsaarest rääkiv artikkel (autor Lysandra Steinberg) avas teda kui inimest, ent pildid rõhusid täie tallaga seksapiilile ega andnud tema autorikuvandile mitte üksnes pop-, vaid ka pornostaarile omast kvaliteeti.

Kusjuures nii artikli lingil ajakirja esikaanel kui ka teksti väljavõttes oli juttu Tiitsaarele tehtud ettepanekust osaleda pornofilmis (ja seda umbes kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga eest!). Artikli sisust selgub, et Tiitsaar oli ettepaneku ilma edasikauplemisvõimaluseta tagasi lükanud. No vähemalt see sümboolne süütus jäi talle alles, võime üheskoos rõõmustada. Ikkagi kirjaneitsi!

Nete Tiitsaar FOTO: FOTO: Ardo Kaljuvee/Erakogu

Tunnistan, et ma polnud Tiitsaarest enne Kroonika artiklit ning selle tekitatud kõmu midagi kuulnud. Olgugi et selles nimetatakse teda muuhulgas «kuulsaks luuletajaks». Eelmisel nädalal sattusin lehetoimetuses kirjandustoimetajana seetõttu kolleegide tögava kriitika alla: miks pole Postimees populaarse ja kõmulise autori loomingut kajastanud? «Kohe kajastame!» vastasin ning suundusin häbist ja huvist tiivustatuna rutakalt raamatukokku.

Nete Tiitsaare mullu ilmunud «Ööraamat» on debüüdi kohta korralikul tasemel – eriti kui arvestada, et autoril pole humanitaarhariduslikku tausta ning Kroonika kinnitusel hakkas ta luuletajaks hiljuti ning «üleöö». Teose suureks vooruseks on tema suhteline ambitsioonitus: autor ei ürita ei sisulises ega ka väljenduslikus plaanis hüpata üle oma varju; ei evi liigset tunde- ja mõttesügavuse taotlust; ei kasuta sõnu, mille (täpset) tähendust ta ei tea; ei keera vormiotsingute ja sõnamängudega omal keelt sõlme. Rafineeritud ja väljaarendatud maitsega staažikas kirjandussõber siit ilmselt kestvat lugemiselamust ei saa, ent ülejäänud see-eest usutavasti seda enam.

«Ööraamat» on debüüdile omaselt täis autori arenguarme ning sisaldab suure hulga tekste, mis võinuks ideaalis jääda sahtlisse. Vormilises plaanis näib Tiitsaar olevat liikunud silprõhulise riimi ning sentimentaalse tundetooniga pikematest tekstidest lühemate, mängulisemate ning poolriimilisteni, mille on praeguseks vist peaaegu täielikult välja vahetanud kalambuurse taotlusega paari-kolme-värsilised juhuriimidega väikevormid.

Lüürilise tundelaadi ning sentimentaalse hoiakuga tekstides – mis moodustavad tema esikkogus emotsionaalses mõttes tooniandva, ent kvantitatiivses plaanis vähemusse jääva sektsiooni – langeb Tiitsaar kohaliku harrastusluule 0-tasandile, mida iseloomustab eelkõige isikupära puudumine, suutmatus püsida ühes keeleregistris ning lopsakas, ent tugevalt laperdav kujundiloome. Olgu selle näiteks kogu avaluuletus:

hingedevaheline armastus

on sügav ilus ja valus

naiselembus on kõikvõimas

tingimusteta armastust kannab hõlmas

loodusjõud kel oma hingeaastaajad

upub su silmadesse isegi kui sajab

ootab läheb on ja viib

paitab sind kui inglitiib

mis kõlab muusa sügaval hinges?

kui taevasfäärid on pinges?

sel teel ta otsib ja leiab ennast

ise saades energiat kõiksusest

pakub mehele seda läbi iseenda

võttes kõik oma hinge kanda

Tiitsaar on pressinud siin ühte teksti kokku mitmed stereotüüpse naisluule kinnismotiivid ja -kujundid (armastus, hing, silmad, vihm, inglitiivad, muusa, taevas ja kõiksus), segades neid läbi arglike, ent selgelt äpardunud riimiotsingute (nt kõikvõimas-hõlmas, hingeaastaajad-sajab, ennast-kõiksusest) sootuks tehnilisemat laadi mõistetega (naiselembus ja energia).

Samas võiks üht ingliskeelset lendlauset parafraseerides öelda, et Tiitsaar has saved the worst for first. Tema esikkogus läks luuletuste üldine tase lehekülgede kuludes selgelt paremaks, jõudes juba 9. leheküljel põnevalt ambivalentse tundetooniga tekstini, mis võiks ühtlasi leida väljateenitud koha ülekaalufetiši vapiluuletusena: «kui sul on suur kaal / oled ta südameankur».

«Ööraamatu» tekstide stilistiline hüplikkus reedab, et Tiitsaar on proovinud eri stiile ja vorme. Ning jõudnud ilmselt samale järeldusele mis mina: keskeltläbi tulevad tal paremini välja lühemad – ideaalis kõigest paarirealised – tekstid, pikemates kipuvad laiali valguma nii mõtte- ja tunderõhud, stilistiline ühtsus kui kohati ka süntaks.

Tänavu ilmunud «Murtud südamete hooldusraamat» on nii sisulises kui ka stilistilises mõttes palju terviklikum, see koosneb üksnes lühikestest epigrammidest, kalambuuridest ning aforismidest. Tiitsaar on üritanud pakkida võimalikult vähesesse tähemärkide hulka võimalikult palju tähendust, kalastades igal võimalusel kahemõttelisusi, püüdes neid kohati otsekui jõuga sõnadest välja väänata. Enamikust meie praeguse kalambuuribuumi esiautoritest eristab teda vähene intertekstuaalsus.

Sageli on kirjanduslikule väärtusele pretendeeriv tähendusnihe saavutatud üksikute tähtede vahetamisega üldtuntud kõnekujundites (nt «pommuudis: / toimunud on ahvatlus», «selles suhtes / võta mind nii / nagu alasti» või «kõik poosid ma / kingiksin / sulle»), tühikute löömisega (nt «ela mus») või sulgude kasutamisega (nt «(t)ühine lubadus» või «(p)leekiv armastus»). Aga leidub ka küpsemat kujundiloomet: «poodlen tihti silmadega / hingekassa on tühi / või lihtsalt säästan».

Tiitsaare tekste seob temaatiliselt lüürilise mina suhe oma romantilisse partnerisse ning vastassugupoolde laiemalt; need luuletused kaardistavad eri tundeseisundeid ja suhtefaase, pakkudes selles liinis päris dünaamilist tervikpilti.

Siin on elutervet irooniat («aitäh valu eest / olen nüüd looja») ja lõikavat künismi («paneme rohud ühte kappi»), erootilisi vihjeid («kuumaks küta tuba / hakatus võin olla / mina» või «põrand tunda sai / riiete õrna paitust / ja tasane õhk / kõike muud kui / vaikust»), elutarkusi («ainsast sädemest võib põleda kõik / samas kehvast hakatisest ei saagi tuld // oleneb kuidas minuga ümber käid»), paradokse («alles nutsin et Sind pole / täna nutan / et oled») jne.

Nete Tiitsaar FOTO: FOTO: Ardo Kaljuvee/Erakogu

Kui Tiitsaare esikkogu oli minu jaoks laialivalguvam ning tekstide tasemelt hüplikum, ent samas isikupärasem (ühtlasi kerge lubadusega see hiljem täielikumal moel välja arendada), siis «Murtud südamete hooldusraamat» on ühtlasem ja keskeltläbi kvaliteetsem, ent samas isikupäratum.

Tekste, mis minus lugejana piinlikkust oleks tekitanud, peaaegu polnudki, ent neid, mis suutnuks pakkuda rohkemat nojah-efektist, võinuks olla rohkem, kõvasti rohkem. Arvestades, mis ajal ning millises žanris Tiitsaar turule tuli, mõjub ta vähemalt esialgu «vaese mehe» Keiti Vilmsina. Mida tuleks kõigest hoolimata võtta kui komplimenti. Kirjandus pole sport, kus saab võita vaid üks.

Tiitsaare stiil on heas mõttes rahvalik, hoiak elurõõmus ja optimistlik, autoripositsioon mõnusalt mänguline. Neil (potentsiaalsetel) lugejatel, kes muidu ilukirjandust – ning iseäranis luulet – eriti ei loe, virgutab tema looming loodetavasti keeletaju ning pakub kultuurset meelelahutust. Tema raamatuid võiks mitte niivõrd nende taseme, vaid üldse pretensiooni (loe:  pretensioonituse) poolest klassifitseerida sõbranna-kirjanduseks. Ning popkirjanduseks.

Nii Tiitsaare tekstide voorus kui ka puudus on nende suhtelises vähenõudlikkuses, mida võiks sellele väljendile eufemisme otsides nimetada ka «ligipääsetavuseks», «kergestiseeditavuseks» ning «rahvalikkuseks».

Ükskõik mida ning millises kvaliteedis ta tulevikus veel kirjutab, ei saa ta kohaliku kirjandusrahva kollektiivses alateadvuses iialgi lahti halvast kuulsusest, mille tekitas enese eksponeerimine Kroonika veergudel. Mis on minu meelest kahetsus- ja taunimisväärne nagu kõik kõrgkultuurse snobismi ning vagatseva kapikristluse ilmingud.

Leian, et kirjanikule ning tema teosele tehtava reklaami kvaliteet, kvantiteet ja iseloom ei tohiks muuta teose väärtust, ei tohiks kedagi kirjanike mõttelisest seltskonnast seetõttu välja kirjutada. Kirjanik pole mitte staatusemarker, vaid tegijanimi: kui selle kasutamise üle võib peale inimese enda üldse keegi otsustada, siis ei ole need mitte teised kirjanikud, vaid lugejad. Turul me oleme vennad ja õed...

Ja üleüldse ja veel kord: mida on kirjanikel pistmist kirjandusega, mille substants – lubage alandlikult meenutada – on puhtalt tekstiline. Antagu tekstile, mis on teksti kohus!

Nete Tiitsaar

«Murtud südamete hooldusraamat»

Rahva Raamat, 2019

176 lk

Nete Tiitsaar, «Murtud südamete hooldusraamat». FOTO: FOTO: Raamat
Nete Tiitsaar FOTO: FOTO: Peeter Kukk/Erakogu
Seotud lood
05.11.2019 07.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto