R, 7.10.2022

Emomise talumatu kergus

Alvar Loog
, toimetaja
Emomise talumatu kergus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Margit Lõhmus kunstitudengina oma diplomitöö kaitsmisel.
Margit Lõhmus kunstitudengina oma diplomitöö kaitsmisel. Foto: Indrek Grigor

Margit Lõhmuse «Sterne» on noorte debütantide avaldamisele spetsialiseerunud «Värske raamatu» järjekorras 23. teos. Ning ühtlasi alles sarja kolmas proosaraamat, eelmised olid Barthol Lo Mejori «Popdada» (2008) ja Linda-​Mari Väli «Eikeegi eikunagi eikusagil» (2011). Ühe näidendiraamatust erandiga on kõik ülejäänud olnud luulekogud. See statistika paneb küsima, kas proosas on trükiküpseks saamine luulega võrreldes keerulisem. Või võtab lihtsalt kauem aega?

Asjaolu, et Margit Lõhmus oli raamatu ilmumise ajaks juba 34-aastane, kinnitab justkui mõlemat kahtlust. Tema esikkogu 18 lühijuttu on kirjutatud suhteliselt pika ajavahemiku jooksul, pärinedes aastatest 2002–2019. Ehkki raamat ei paku andmeid lugude kirjutamise ning esmaavaldamise aja kohta, julgen spekuleerida, et need on kaante vahel ritta pandud enam-vähem vanuse järjekorras.

Avateksti avalõik annab teksti autoriminalt muuhulgas väljaütlemise: «Ma ei suuda enam ühiskonnas elada!!!» Järgmiselt leheküljelt võime lugeda: «Mulle ei meeldi enam osade inimestega suhelda, nad on valelikud, mina ei ole ja ma surin ära.» Selliseid «smells like teen spirit»-stiilis avaldusi on minusugusel – sügavasse elusügisesse jõudnud ning enese ja maailmaga rahuloleval – mehel vaimselt ja füüsiliselt valus lugeda. Valus valedel põhjustel.

Ent lugu-loolt tõusis tekstide sisuline ja kirjanduslik tase, pakkudes transgressiivse kirjanduse võlu, mis on ka lugeja jaoks ideaalis eristamatult ning võõrandamatult segatud valuga. Need tekstid on peaaegu eranditult minavormis ning räägivad noore naise (seksuaalsetest) eksirännakutest. Kangelanna ja teda ümbritsevad tegelased on peaaegu eranditeta vabakäigul, ängis, kiimas ning purjus, pilves ja/või uimas.

Lõhmuse tekstides on biitnikele omast biiti, mis peksab kiiresti ja natuke segaselt, ilma «õige» rütmistruktuurita – tuues välja lepitamatu lõhe free jazz’i ja rock’n’roll’i vahel. Lõhmuse biit on puhas free jazz. Elule enesele omane stiihiline korrastamatus avaldub siin vabades assotsiatsioonides. Lõhmus kirjutab pealtnäha ilma eetiliste ja esteetiliste filtriteta; tema tekstide süntaks, sõnavalik ja õigekiri alluvad kõnekeelsuse diktaadile, võimaldades seeläbi tavapärasega võrreldes kordades suuremat elulisust ning isikupära.

Märksõnad
Tagasi üles