Eesti põhiseaduse paragrahv 37 ütleb, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Kõige paremat viisi eesti keele õppimiseks riik aga ei toeta, kirjutab endine haridusminister Maris Lauri (RE).
Maris Lauri: eesti keel Eesti koolis
6. november 2019, 0:01 4 min lugemist
Süsteemitu tegevuse tulemus on kaos, närvide, aja- ja rahakulu. Kui süsteemitut lähenemist rakendatakse riiklikul tasemel, on kannatajaid palju. Üheks näiteks on praeguse ja eelmise valitsuse kirglik vastuseis süsteemsele eestikeelsele haridusele üleminekule: asjadel lastakse kulgeda isevoolu, mistõttu on tekkinud suured ja süvenevad probleemid.
Järjest enam mitte-eestikeelseid vanemaid soovib panna oma lapsi õppima eestikeelsetesse koolidesse. Põhjus on lihtne: nad mõistavad, et Eestis edukas olemiseks on vaja head eesti keelt ning kõige kindlam on seda omandada eestikeelses koolis. Seda tahet on kinnitanud mitmed uuringud, kuid ka reaalsed faktid.
Nii on Ida-Virumaa eestikeelsetes põhikoolides kasvanud mitte-eesti koduse keelega õpilaste osakaal 2010. aasta 15 protsendilt 2018. aastaks 24,5 protsendini (tulenevalt ka üldistest demograafilistest muutustest on kasv selle ajaga 58 protsenti). Samal ajal vähenes eesti ja eesti-vene kodukeelega õpilaste arv 13 protsenti.
