Sisukord
Arvamus
Postimees

Edward Lucas: jagatud Berliini õppetunnid on püsivad

3 min lugemist
Berliini müür.  FOTO: akg-images/akg-images/Scanpix

Berliini lõhestatus on kadumas ajaloohämarusse, kuid selle õppetunnid püsivad. Ideoloogia pole kunagi kadunud, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Ma mäletan Ida-Berliini. Isegi praegu, 30 aastat hiljem, tunnen seda meenutades kurgus pitsitust. Helepruun süsi hõõgus boileriahjudes, madala oktaanisisaldusega kütus põles odavalt valmistatud ülesvuntsitud autodes ja logisevates veokites. Ka ideoloogia oli lämmatav. Mul tuli ette vaidlusi ametlikke ülesandeid täitnud tõsiusklikega ja et saada vihjeid sisemisest võimuvõitlusest ja jõuvahekordade muutustest, tegelesin valitseva Sotsialistliku Ühtsuspartei ajalehe Neues Deutschland pärssiva proosa läbikammimisega.

Terminoloogia oli laskemoon. Mõlemal poolel oli raskusi teineteise olemasolu tunnistamisega. Võimud idas püstitasid teetähiseid halvustavate viidetega «Lääne-Berliinile»; neile kuulus Berliin ilma täiendita. Tulihingelised külma sõja pidajad ei viidanud isehakanud Saksa Demokraatlikule Vabariigile, vaid Sowjetische Besatzungszonele – Nõukogude Liidu okupeeritud alale Saksamaal. Ida- ja läänetsoonide vahel oli üks maailma kõige kindlustatumaid piire, täis isetulistavaid relvi, miinivälju ja muid õudusi.

Ka Berliin oli surmavalt lõhenenud. 1989. aasta veebruaris sai 20-aastasest ettekandjast Chris Gueffroyst viimane inimene, keda tööliste paradiisist põgenemise katsel tulistati. Vastassuunas põgenemine ei kätkenud mingit riski. Tuli istuda rongile ja väljuda Friedrichstrasse jaamas.

BBC mehena Berliinis olin ma tehniliselt sõjakorrespondent, kuigi sõjategevus oli peatunud rohkem kui 40 aastat varem. Mul oli auväärne sõjaline seisund, millega kaasnesid õigused (ületada piiri kontrollpunktis Charlie, lastes automakist valjult Pink Floydi laulu «The Wall») ja kohustused. Idas liiklusõnnetusse sattununa ei tohtinud ma rääkida Vopodega (kohalik politsei), vaid pidin nõudma Nõukogude ohvitseri kohale ilmumist. Ma sõitsin sinna ilma avariideta iga päev, mõnikord lihtsalt selleks, et piirivalvureid kiusata. Nad vaatasid mind kivinägudega, justkui oleksin püüdnud oma nina üle piiri smugeldada. Kui minu rõõmsameelsed tervitused tõid nende näole naeratuse, arvestasin ma, et kommunismi kokkuvarisemine nihkus pisut lähemale.

Ma sõitsin sinna ilma avariideta iga päev, mõnikord lihtsalt selleks, et piirivalvureid kiusata.

Ka Lääne-Berliinis oli aeg seisma jäänud. Erinevalt teistest riikidest tõrjusid lääneliitlased, kelle käes oli linna valitsemisel jäme ots, Nõukogude võimude survet olukorda ajakohastada. Ma külastasin kulunud Eesti saatkonna hoonet Tiergartenis, kust diplomaadid olid 1940. aastal lahkunud. Seal elas üks rõõmsameelne kunstnik, keda häiris noorte eestlaste hiljutine külaskäik. Nad hoiatasid teda, et nende okupeeritud riigil läheb varsti oma hoonet taas vaja. Nii oligi. Läti saatkond oli ammu kadunud, kuid ma usutlesin üht küllaltki umbusklikku juristi, kes pidas selle pangaarvet. Vana Leedu saatkonna kohas asus automüügipunkt.

Samuti eksootiline, kuid vähem romantiline oli vasakpoolsus. Kuna Lääne-Berliin ei olnud tehniliselt osa Lääne-Saksamaast, ei olnud sealseid noori võimalik ajateenistusse kutsuda. Väeteenistusse võtmisest hoidujate sissevool pani aluse suurele alternatiivlavale. Selle maksumaksja poolt heldelt toetatud asukad sarjasid kapitalismi, imperialismi ja lääne «okupante», märkamata tõelist impeeriumit vaid paarisaja meetri kaugusel, mis tsenseeris popkultuuri, kiusas taga hipisid ja anarhiste ning saatis sõjaväeteenistusest hoidujaid karistusbrigaadidesse või vaimuhaiglatesse.

Berliini lõhestatus on kadumas ajaloohämarusse, kuid selle õppetunnid püsivad. Ideoloogia pole kunagi kadunud. Lenini tööde, eriti selle poliitilisele vägivallale pühendatud osade uurimine on kasulik. Lugege põhjalikult ülespuhutud ametlikke teadaandeid. Need sisaldavad vihjeid. Jääge terminoloogia koha pealt põikpäiseks. Balti riikidele ei antud 1991. aastal iseseisvust – nad taastasid selle. Krimm on okupeeritud, sama käib Tiibeti kohta. Taiwan on riik, mitte mässuline provints.

Nähtamatud müürid seisavad endiselt. Vabadust ihkavad inimesed ei põgene kommunistlikku Hiinasse või (hoolimata Edward Snowdeni ülejooksmisest) Venemaale. Küll aga tulevad nad läände ja teevad seda sageli suuri riske võttes. Läänevastasus on enesekeskne nauding: enamikule inimestele meeldiksid meie probleemid.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Seotud lood
07.11.2019 09.11.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto