Sisukord
Välismaa
Postimees

Leedulane tõusis NATO tippjuhtkonda

6 min lugemist
  • NATO idatiib on alliansi juhtimises esindatud nüüd leedulase ja rumeenlasega.
  • Liikmesriigid kipuvad peakorteri töö toetamises koonerdama.
  • Erinevalt 1990ndatel tüüpilisest ei kippunud Jeglinskas juurasse ega majandusse.
  • Tavatu otsus minna hoopis sõjakooli on end nüüd kuhjaga ära tasunud.
NATO abipeasekretär Giedrimas Jeglinskas esines möödunud nädalal Tallinnas ABCD julgeolekukonverentsil.  FOTO: Sander Ilvest

Täna lõppeb kolmas töönädal NATO esimesel baltlasest abipeasekretäril, alliansi igapäevast administreerimist juhtival Giedrimas Jeglinskasel (40).

Postimehele antud intervjuus, mis oli Jeglinskase esimene usutlus uues ametis, ütles ta, et kandideeris kõrgele NATO kohale lihtsalt selleks, et hajutada riske, mida Leedu asekaitseministri ametikoht poliitiliselt ebastabiilsel ajal endast kujutas.

Esimene West Pointi sõjaväeakadeemia lõpetanud leedulane sai Jeglinskasest ta enda sõnul seetõttu, et erinevalt klassikaaslastest ei kibelenud ta õppima juurat ega majandust.

Mida läks vaja selleks, et saada esimeseks baltlasest NATO abipeasekretäriks?

Kui sa oled juhikohal, siis ei peaks seda vaatama oma iseloomujoonte ja tegevuste järgi, see on tegelikult ümbritseva ökosüsteemi tulemus. See tuleneb sind ümbritsevatest inimestest, toetusest, mida saad ülemustelt, meeskonnast, kes õnnestub moodustada.

Näen end kui leedulast, kes esindab NATOt. Aga olen ka Leedu, Balti riikide ning Kesk- ja Ida-Euroopa esindaja [NATOs]. Mõistan meie piirkonna julgeolekumuresid nii tänu oma eelmisele töökohale kui ka sellele, et olen olnud 20 aastat kaitsemõtlemise keskel. Koos uue asepeasekretäri, rumeenlase Mircea Geoanăga on NATOs nüüd üsna hea meie piirkonna esindatus.

Mida vaja läks? Vaieldamatult on see kombinatsioon kogemusest, teadmistest ja oskustest. Kindlasti aitas, et olin asekaitseminister. Valiku ajal keskenduti ka mu kogemustele ärivaldkonnas, sest olen töötanud seitse aastat Citigroupis (suur rahvusvaheline pank – toim), mul on magistrikraad ärijuhtimises ja rohkem äristrateegiale keskendunud kogemus erasektorist.

Aitas ka see, et olen olnud Leedu armee luureohvitser, ja kindlasti see, et olen lõpetanud West Pointi.

Kuidas te sellele konkursile sattusite? See pole ju seda sorti töökoht, kuhu lihtsalt saadad oma CV?

Need töökohad tegelikult tulevad küll avalikule pakkumisele. See konkurss kuulutati välja veebruaris-märtsis, kui lähenesid Leedu presidendivalimised, oli palju ebakindlust valitsusega ja me polnud kindlad, kas meie [poliitilised] töökohad säilivad.

Minu jaoks oli see riskide hajutamine juhuks, kui midagi ei toimi ja valitsus kukub. Et äkki võidan. Nii juhtuski ja valitsus ka ei kukkunud ehk säilis ka senine töö.

Abipeasekretäri koht on ajutine – kolm-neli aastat. Kui tahta mingid reformid lõpule viia, tuleb kohe tööle asuda.

Mõned räägivad, et NATO rahvusvahelises osas ei saa isegi sekretärikohta ilma, et su riik ja ehk ka mõned teised kõvasti lobitööd teeksid.

See on keerukas küsimus. Kui vaatate rahvusvahelist personali, on teatud riigid, kes suure tõenäosusega pakuvad kandidaate, kes lihtsalt on parimad. Inglise ja prantsuse keel on ametlikud töökeeled, nii et kui on vaja inimesi, kes koostaksid memosid ja poliitikadokumente, on inglise või ka prantsuse keelt emakeelena rääkijatel loomulik eelis.

Kuid muidu on see protsess väärtuspõhine. Kuigi mitte ideaalne: praegu teeme kõvasti tööd kogu personalistrateegia ülevaatamisega, et tuua juurde rohkem üksteisest erinevaid inimesi – nii vanuselise, soolise kui ka geograafilise jaotuse poolest.

Me ei taha kvoote nagu ELis, sest need tekitaksid muid muresid. Me tahame häid inimesi, mis tihti tähendab, et sa ei saa värvata pelgalt kaitse- ja välisministeeriumite tasemel, vaid pead laiemalt vaatama.

Miks mitte vaadata erasektorisse Eestis, Leedus või Poolas? Tuleb motiveerida uusi inimesi, kes pole NATOst nii teadlikud. Teadmine NATOst kui puhtalt sõjalisest organisatsioonist tõmbab loomulikult ligi sõjaväelasi ja endisi sõjaväelasi, mistap tuleb ka rohkem mehi kui naisi.

Personali mitmekülgsemaks muutmine pole mitte ainult õige asi, mida teha, vaid ka ettevõtmisele kasulik, sest siis saab rohkem vaatenurki, mida on vaja, et allianss kohaneks.

Kas selle kohta on statistikat, milline rahvus on kõige arvukamalt esindatud?

Raske öelda absoluutarvudes, need võivad ka pisut eksitavad olla. USA on näiteks vaieldamatult suurim liige – selle järgi peaksid pooled inimesed rahvusvahelises personalis olema ameeriklased. Aga ei ole.

Küll oleme kindlaks teinud, et kümme riiki on praegu esindatud vähem kui ühe protsendiga rahvusvahelisest personalist. Oleks hea, kui nende esindajaid oleks rohkem.

Mis vahet sellel on, mis rahvusest töötaja on? Te ise ütlesite, et esindate leedulasi, baltlasi, idaeurooplasi laiemalt, teisalt…

… töötan peasekretäri ja NATO heaks. Minu töö on tagada, et organisatsioon toimib, et Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC) saab koguneda ning kiirelt ja efektiivselt otsuseid langetada. Selles, kuidas ma oma tööle lähenen, pole mitte midagi Leeduga seotut, kasutan oma juhtimis- ja rahvusvahelist kogemust.

Minu juhtimisstiil on inimkeskne. Usun, et inimestele otsustusõiguse andmine on ülitähtis.

Minu visioonil on neli alussammast, mis jäävad mu vastutusalasse. Esimene ongi personal – kuidas palgata parimaid inimesi, neid koolitada ja hoida. Töö tulevik on õppimises, peame vaatama, et meie organisatsioon oleks õppiv.

Teine asi on loomulikult tehnoloogia. Üks minu töid on tagada, et kõik agentuurid – mida NATO-l on ohtralt – oleksid infotehnoloogiliselt ühel platvormil. Et me oleksime turvatud, vastupidavad ning teadlikud küber- ja inforünnakutest.

Kolmas osa on infrastruktuur. NATO kolis uude peakorterisse, kuid on veel väikseid asju, mis tuleb lõpule viia. Näiteks uue delegatsiooni ruumid, sest NATOga liitub Põhja-Makedoonia. Me peame ka tagama, et mis ka ei juhtuks – kas või tsiviileriolukord Belgias –, saab NAC iga hetk koguneda, peasekretär otsuseid langetada, ka liikmesriigid saavad otsuseid langetada.

Paistis, et kõigil oli väga selge eesmärk: nad tahtsid minna õppima õigusteadust, majandust. See oli loomulik, sest kõik olid tollal poolvaesed – need olid ju 1990ndad.

Neljas sammas, millel kõik kolm mainitut seisavad, on finantsid ja eelarve. Liikmesriigid ei pea suurendama mitte ainult oma kaitse-eelarvet, ajakohastama võimekust ja vägesid ning ehitama infrastruktuuri, vaid ka otsekulutused NATO-le peavad kasvama.

NATOs on programme, kus kõik on osanikud, ja alati käib keeruline arutelu, kui nende eelarve peab kasvama. Riigid ei taha rohkem raha anda.

On loomulik tendents mõelda institutsioonist, kus töötab tuhandeid inimesi, kui ülepaisutatud bürokraatiast, mis maksab liiga palju ja kus palku ei taheta tõsta, aga asi on selle tagamises, et palkaksime parimad ja garanteeriksime neile head töötingimused. See maksab raha.

Riike tuleb veenda, et peame jätkuvalt investeerima NATOsse kui koordineerivasse mehhanismi. Need eelarvekõnelused on kõige muu alus.

Kumb kahest Brüsselis ühesugust tööd tegevast inimesest teenib rohkem: ELi või NATO ametnik?

Raske võrrelda, aga arvan, et ELi palgad ja hüvede pakett on pisut paremad. Aga need on erinevad organisatsioonid. ELis on esindused ja saatkonnad laiali ning koos käiakse vaid asju arutamas. NATOs on kõik (sh liikmesriikide esindused – toim) ühes majas, me töötame kogu aeg koos.

Palgad on konkurentsivõimelised, eriti kui vaadata alliansi idaservalt. Kuid peame arvestama, milliseid teadmisi me vajame, ja maksma turuhinda. See tähendab ka erasektori poole vaatamist ja parimate võimalike inimeste palkamist. Talentide pärast konkureerimine loomulikult nõuab raha.

Te olite esimene leedulane West Pointis. Kuidas te sinna sattusite?

Ma lõpetasin 1997. aastal Leedu parima keskkooli, Kaunase Tehnikaülikooli gümnaasiumi. Tulime sinna üle riigi. Paistis, et kõigil oli väga selge eesmärk: nad tahtsid minna õppima õigusteadust, majandust. See oli loomulik, sest kõik olid tollal poolvaesed – need olid ju 1990ndad. Mul polnud aimugi, mida tahan. Miski ei tundunud eriti põnev.

Aga siis nägin ajalehes kuulutust, et kaitseministeerium otsib noori sportlikke mehi ja naisi kandideerima USA sõjakoolidesse. Ma kandideerisin ja sain sisse. See muutis mu elu.

Alles hiljem mõistsin, et kipun otsuseid langetama makrotrendide järgi. 1990ndate lõpus räägiti NATOst ja sellest, et Leedu kaitsejõud vajavad hea haridusega ohvitsere. Minu heas gümnaasiumis ei mõelnud aga keegi Leedu sõjakooli minemisele. See oli toona pisut veider valik, aga nüüd näen, et minu mittekonventsionaalne otsus tasus ära.

Eriala, mille West Pointis omandasite, kuulub tsiviilvaldkonda. Mis vahet on sel, kas õppida sõjakoolis või tsiviilülikoolis?

West Point on unikaalne, sest kõik keerleb ümber juhtimise, korraldamise, projektide, meeskonnatöö jne.

Asekaitseministrina külastasin Leedu kaitseväe akadeemiat päris palju, West Pointis on sõjaline pool teistsugune. Seal on küll sõjaline kultuur, aga sisuliselt on tegu vabade kunstide õppeasutusega: õpid, mida iganes tahad, pärast põhikursuse läbimist pooleteise aastaga valid põhieriala.

See on USA ülikooli mudel, mis ei pane keskenduma tehnilistele asjadele. Kuigi tehnilist on ka, sest kõik lõpetajad on insenerid, minu lisaeriala oli arvutiteadus. Kuid üldiselt õpid mõtlema ja probleeme lahendama.

USA maaväelased lähevad pärast West Pointi kuuekuulisele baaskursusele, kus teevad päris kaitseväe asju. West Pointis teed sa neid asju suvel ja talvel ning kannad kogu aeg vormi. See on tõenäoliselt kõige Ameerika-pärasem õppeasutus üldse, seal on vaid üks protsent välismaalasi. Sind tõesti amerikaniseeritakse seal.

Kas te olete nüüd oma lennu enim saavutanud lõpetaja?

Noh, kõigil läheb hästi, nad juhivad pataljone või töötavad rahvuslikus julgeolekunõukogus, mõnest saab varsti kindral.

Kui sul on huvi seda kasutada, siis West Point annab hea suhtlusvõrgustiku. Eriti NATOs ja kaitsevaldkonnas, kus näeb pidevalt West Pointi haridusega kindraleid. Nendega saab hästi jutule, võimalus seal õppida oli midagi, mille eest olen väga tänulik.

Giedrimas Jeglinskas

  • 2019. aasta oktoobrist NATO abipeasekretär.
  • 2017–2019 Leedu asekaitseminister.
  • 2010–2017 töötas rahvusvahelise pangandushiiu Citi heaks Singapuris, Jaapanis, USAs, Austraalias ja Poolas.
  • 2009 magistripraktika New Yorgi aktsiaturul.
  • 2003–2008 Leedu kaitseväe ohvitser.
  • Lõpetanud West Pointi sõjaväeakadeemia bakalaureuseõppe (põhieriala politoloogia, lisaeriala informaatika), Georgetowni Ülikooli julgeoleku-uuringute magistrantuuri ja Columbia Ülikooli ärijuhtimise magistrantuuri.

NATO tippjuhtkond

  • peasekretär: Jens Stoltenberg (Norra)
  • asepeasekretär: Mircea Geoană (Rumeenia)
  • abipeasekretär poliitika ja julgeolekupoliitika alal: Bettina Cadenbach (Saksamaa)
  • abipeasekretär uute ohtude alal: Antonio Missiroli (Itaalia)
  • abipeasekretär kaitseinvesteeringute alal: Camille Grand (Prantsusmaa)
  • abipeasekretär kaitsepoliitika ja planeerimise alal: Patrick Turner (USA)
  • abipeasekretär tegevjuhtimise alal: Giedrimas Jeglinskas (Leedu)
  • abipeasekretär avaliku diplomaatia alal: Tacan Ildem (Türgi)
  • abipeasekretär operatsioonide alal: John Manza (USA)
  • abipeasekretär luure ja julgeoleku alal: Arndt Freytag von Loringhoven (Saksamaa)
Seotud lood
07.11.2019 09.11.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto