November võib olla pime, porine ja trööstitu kuu, kuid filmifännidele on see aasta oodatuim aeg. Põhjuseks PÖFF. Suurte filmifestivalide direktorite seas on kogu maailmas naisi väga vähe. Tegelikult üks – Tiina Lokk (64). Ja see energiline ja särav, meestekeskses filmimaailmas karastunud naine julgeb sõna võtta teemadel, millest rääkimata jätta oleks kuritegu.

Film on armutu suurendusklaas, mis teeb nähtavaks ühiskonna varjatud probleemid. Mis meid täna painab?

Väga ohtlik on osutada, mis on selle aasta teema, perioodid ja probleemid on pikemad. Jah, mõnel aastal on selged teemad esile tõusnud: põlvkondadevahelised konfliktid, LGBT maailm, vanurite traagika, keskeakriis.

Meil on sel aastal fookuses Särisev Araabia, mis aitab mõista, mida islami maailm endast kujutab. Kusjuures need on väga tugevad, hästi tehtud filmid teravatel ja valusatel teemadel, mille võib rahulikult meie maailma üle kanda. Me pole inimestena nii erinevad.

Praegu on päevakorral migratsiooniteemad, naiste õigused ja naiste kriisid. Võõrandumine eri vormides. Võib-olla olen ka mina võõrandund muust maailmast? Ma olen elus nii palju kõrvetada saanud, et see võib-olla-filmimaailm on minu klaaspärlimäng.

Mis naiste kriisidest näiteks tähelepanu vääriks? Emade süüdistamine?

Jaa, see on aktuaalne teema, ja olen sellega päri. Miski ei asenda lapse sidet oma emaga, seda ei tohi mitte mingil juhul lõhkuda! See on miski, mida hilisemas elus kunagi heaks teha ei saa. Ma ei eita isa suurt rolli, on palju superisasid. Aga laste eest hakkavad võitlema isad, kes enne suhte karile jooksmist varem väga isad polnudki.

See teema on kogu elu mind õudselt põletanud! Kuritegu on lõhkuda orgaanilist side ema ja lapse vahel, kasutades lapse võrdse poolitamise argumente. Ema õiguse ja isa õiguse kõrval unustatakse ära lapse õigus sellele, et tal oleks emotsionaalselt turvaline, ilma psühhotraumadeta lapsepõlv. Sellest ei räägi keegi.

Üks raske teema, mis on kuuldavaks saanud, on ahistamine. Ohvrit peab aitama. Kuid vahel tundub mulle, et süüdimõistev otsust tehakse liiga kergekäeliselt. Mida teie naiselik elutarkus selle kohta ütleb?

Ahistamislood praegu tuletavad mulle meelde stalinismiaega, kui piisas sellest, et üks naaber läks ja koputas. Olidki riigivaenlane, keegi ei hakanud kontrollima, rohkemat ühe elu hävitamiseks polnudki vaja.

Meil on ka PÖFFil olnud selline juhtum. Võtsime võistlusprogrammi ühe India režissööri filmi ja kohe tuli teade: India festivalilt võeti see film juba maha, kuna tegemist on ahistajaga. Mina püüan alati pea kaine hoida, nii palusin fakte, mis seda kinnitaks. Ma tahtsin enne kindel olla, et tegemist on ahistamisega, kui hakata lippu lehvitama ja kedagi maha võtma. Materjalidesse süvenedes selgus, et pigem on kannataja hoopis mees. Kuulsal režissööril hakkas järel käima üks noor neiu, ja kuna ta teda kätte ei saanud, siis suure vihaga esitas süüdistuse hoopis mehe vastu. Sõnumivahetusest ja faktidest tuli see nii selgelt välja! Konsulteerisin juristidega, et täiesti kindel olla, ning me jätsime filmi kavasse. Mehel oligi õigus, ta oli tegelikult ohver, aga avalikkus oli juba hukkamõistva otsuse teinud.

Võrdõiguslikkuse teema on teravalt päevakorral, millised on teie vaated?

Mul on selline tunne, et praegu me räägime kõikidel nendel teemadel, mida ma tavaliselt avalikkuse ees väldin. (Naerab.) Ju siis on seda vaja, et see soon on lahti.

Filmikunstis on selline liikumine: 50:50 20:20. See tähendab, et aastaks 2020 on kõikjal naiste ja meeste esindatus võrdne. Meeskonnas on 50 protsenti naisi, võistlusprogrammis filmiloojate hulgas ja nii edasi.

Huvitaval kombel on mind selle teemaga rahule jäetud. Film on tegelikult meeste maailm – umbes nagu laeval, kus siiani öeldakse, et naist seal olla ei tohi. Tippfestivalide direktorid on kõik mehed. Välja arvatud mina. Ainuke naine, kes on filmifestivali nullist üles ehitanud ja viinud ka ise A-klassi. Nii et olen päris erandlik nähtus.

Kasutades seda, et olen ise naine, ütlesin oma arvamuse otse välja, las tulistavad mind siis sõelapõhjaks või mitte. Olen päri sellega, et naised peavad saama võimaluse. Ja ma oleks erakordselt ebaaus, öeldes, et pole nooremana tunnetanud ahistamist ega meeste üleolevat suhtumist. Kuid sellegipoolest oleksin naisena kohutavalt solvunud, kui minu film võetaks võistlusprogrammi mitte sellepärast, et see on professionaalselt tugev, vaid pelgalt kvoodi alusel. Võib-olla see arvamus on karm, aga naised ei vaja hinnaalandust selleks, et läbi lüüa.

See on julge avaldus.