Paul Graham: idufirma = kasv

Ideed

Võib näida, et alati on parem asutada idufirma kui tavaline äri. Kui kavatsete asutada firma, miks siis mitte asutada sellist tüüpi firma, mille potentsiaal on suurim? Konks on selles, et idufirmade turg on (üsna) efektiivne. Kui te kirjutate tarkvara, mis õpetab tiibeti keelt ungarlastele, pole teil eriti konkurente. Kui te kirjutate tarkvara, mis õpetab inglise keelt hiina keele kõnelejatele, puutute kokku raevuka konkurentsiga, just seetõttu, et auhinnad on nii palju suuremad.

Kitsendused, mis piiravad harilikke firmasid, ühtlasi kaitsevad neid. Selles ongi kompromiss. Kui te alustate juuksuriäriga, peate konkureerima ainult teiste kohalike juuksuritega. Kui alustate otsingumootoriäri, peate konkureerima kogu maailmaga.

Kuid kõige tähtsam asi, mille eest normaalsele ettevõttele kehtivad kitsendused seda kaitsevad, ei ole mitte konkurents, vaid uute ideede leidmise raskus. Kui te avate baari ühes konkreetses ümbruskonnas, siis see geograafiline kitsendus niihästi piirab teie potentsiaali ja kaitseb konkurentide eest kui ka aitab teie firmat määratleda. Baar koos ümbruskonnaga on väikeettevõtte jaoks piisav idee. Sama lugu on nende firmade puhul, mida kitsendab (a). Teie nišš ühtaegu kaitseb ja määratleb teid.

Idufirma peab tegema mingit asja, mida ta saab pakkuda suurele turule, ja seda tüüpi ideed on nii väärtuslikud, et kõik ilmsed ideed on juba teoks tehtud.

Samas, kui te tahate asutada idufirma, peate arvatavasti välja mõtlema midagi üsna uut. Idufirma peab tegema mingit asja, mida ta saab pakkuda suurele turule, ja seda tüüpi ideed on nii väärtuslikud, et kõik ilmsed ideed on juba teoks tehtud.

See ideede ruum on nii põhjalikult tühjaks nopitud, et üldiselt peab idufirma töötama millegi sellise kallal, mis on teistel kahe silma vahele jäänud.

Tahtsin algul kirjutada, et tuleb teha teadlik jõupingutus leidmaks ideid, mis on teistel märkamata jäänud. Kuid enamikku idufirmasid ei asutata nii. Harilikult tekivad edukad idufirmad seepärast, et nende asutajad on teistest inimestest piisavalt erinevad, nii et ideed, mida ainult vähesed inimesed näevad, tunduvad neile ilmsed. Võib-olla võtavad nad hiljem aja maha ja märkavad, et on leidnud idee, mille suhtes kõik teised on pimedad, ning sellest hetkest alates teevad nad teadliku jõupingutuse, et oma idee juures püsida. Ent hetkel, mil edukas idufirma asutatakse, on suur osa innovatsioonist alateadlik.

Edukate asutajate juures on teistmoodi see, et nad näevad teistsuguseid probleeme. On eriti hea kombinatsioon, kui ollakse tugev tehnoloogias ja võetakse käsile probleeme, mida sellega saab lahendada, sest tehnoloogia muutub nii kiiresti, et ideed, mis enne olid halvad, võivad muutuda heaks, ilma et keegi seda märkaks.

Steve Wozniakil oli niisugune probleem, et ta tahtis endale oma arvutit. See probleem oli 1975. aastal ebatavaline. Kuid tehnoloogiline muutus pidi selle varsti tegema palju tavalisemaks. Kuna Wozniak mitte ainult ei tahtnud endale arvutit, vaid ka teadis, kuidas seda ehitada, oli ta võimeline endale ühe arvuti tegema. Ja probleemist, mille ta enda jaoks lahendas, sai probleem, mille Apple järgnevail aastail lahendas miljonite inimeste jaoks. Kuid selleks hetkeks, kui tavalistele inimestele sai selgeks, et siin on suur turg, oli Apple juba end kehtestanud.

Harilikult tekivad edukad idufirmad seepärast, et nende asutajad on teistest inimestest piisavalt erinevad, nii et ideed, mida ainult vähesed inimesed näevad, tunduvad neile ilmsed. 

Google tekkis samamoodi. Larry Page ja Sergei Brin tahtsid otsida infot veebist. Kuid erinevalt enamikust inimestest oli neil olemas tehniline asjatundlikkus, tänu millele nad märkasid, et olemasolevad otsingumootorid ei ole piisavalt head, ja oskasid neid täiustada. Järgmise mõne aasta jooksul sai nende probleemist kõigi probleem, kuna veeb kasvas nii suureks, et ei pidanud enam olema noriv otsinguekspert märkamaks, et vanad algoritmid pole enam piisavalt head. Aga nagu Apple’igi puhul, selleks ajaks, kui kõik teised olid mõistnud, kui tähtis on veebiotsing, oli Google juba kindlalt juurdunud.

See on üks seos idufirma­ideede ja tehnoloogia vahel. Kiired muutused mingis valdkonnas toovad välja suured lahendatavad probleemid teistes valdkondades. Mõnikord on sellised muutused edusammud, ja see, mida nad muudavad, on lahenduvus. Niisugust laadi oli muutus, mille tulemusena tekkis Apple: tänu edusammudele kiibitehnoloogias sai Steve Wozniak lõpuks kavandada arvuti, mida võis endale lubada. Kuid Google’i puhul oli kõige olulisem muutus veebi kasvamine. Siin ei muutunud mitte lahenduvus, vaid suurus.

Teine seos idufirmade ja tehnoloogia vahel on see, et idufirmad loovad uusi viise asjade tegemiseks ja uued asjade tegemise viisid on ise uus tehnoloogia selle sõna avaramas tähenduses. Kui idufirma niihästi alustab ideest, mille on paljastanud tehnoloogiline muutus, kui ka valmistab toote, mis koosneb tehnoloogiast kitsamas mõttes (varem nimetati seda „kõrgtehnoloogiaks“), on kerge neid kaht omavahel segi ajada. Kuid need kaks seost on erinevad ning põhimõtteliselt saab asutada idufirma, mida ei tingi tehnoloogiline muutus ja mille toode ei koosne tehnoloogiast (välja arvatud tehnoloogia selles avaramas tähenduses).

Kasvukiirus

Kui kiiresti peab firma kasvama, et seda võiks pidada idufirmaks? Sellele küsimusele ei ole täpset vastust. „Idufirma“ on suund, mitte lävepakk. Selle asutamine pole algselt midagi enamat kui vaid oma ambitsioonide deklareerimine. Te ei pühendu üksnes firma asutamisele, vaid kiiresti kasvava firma asutamisele, mis tähendab, et pühendute ühe seda tüüpi haruldase idee otsimisele. Kuid esialgu pole teil midagi muud peale pühendumuse.

Idufirma asutamine on selles suhtes nagu näitleja olemine. Ka „näitleja“ on pigem suund kui lävepakk. Oma karjääri alguses on näitleja ettekandja, kes käib prooviesinemistel. Tööd leides saab temast edukas näitleja, aga temast ei saa näitleja alles siis, kui ta on edukas.

Niisiis pole küsimus selles, milline kasvukiirus teeb firmast idufirma, vaid milline kasvukiirus kaldub edukatel idufirmadel olema. Asutajate jaoks on see enamat kui teoreetiline küsimus, sest see on samaväärne küsimisega, kas ollakse õigel teel.

Eduka idufirma kasv toimub tavaliselt kolmes faasis. Algusperioodil, mil kasv on aeglane või puudub hoopis, püüab idufirma välja mõelda, mida ta üldse teeb. Kui idufirma on välja mõelnud, kuidas teha midagi sellist, mida paljud inimesed tahavad, ja kuidas nende inimesteni jõuda, järgneb kiire kasvu periood. Lõpuks kasvab edukast idufirmast välja suurfirma. Kasv aeglustub, osalt sisemiste piirangute tõttu, osalt seepärast, et firma hakkab põrkama selle turu piiridele, mida teenindab.

Koos annavad need kolm faasi S-kujulise kõvera. Idufirma määratleb neist teine – tõusu faas. Selle pikkus ja tõusunurk määravad, kui suureks firma saab.

Tõusunurk on firma kasvukiirus. Kui on üks arv, mida iga asutaja alati peaks teadma, siis see on firma kasvukiirus. See on idufirma mõõt. Kui te seda arvu ei tea, siis ei tea te isegi seda, kas teil läheb hästi või halvasti.

Kui ma esimest korda asutajatega kohtun ja küsin, mis on nende kasvukiirus, ütlevad nad mulle mõnikord: „Meil on umbes sada uut klienti kuus.“ See ei ole kasvukiirus. Oluline pole mitte uute klientide koguarv, vaid uute klientide suhe olemasolevatesse klientidesse. Kui te tõepoolest saate iga kuu sama arvu uusi kliente, olete omadega hädas, sest see tähendab, et teie kasvukiirus kahaneb.

Y Combinatoris (YC) oleva firma kasvukiirust mõõdame iga nädal. Osalt seepärast, et esitluspäevani on nii vähe aega, ja osalt seepärast, et idufirmad vajavad algusest peale sagedast tagasisidet oma kasutajatelt, et kohendada seda, mida teevad.

Kui te tõepoolest saate iga kuu sama arvu uusi kliente, olete omadega hädas, sest see tähendab, et teie kasvukiirus kahaneb.

Hea kasvukiirus YCs on viis kuni seitse protsenti nädalas. Kui suudate saavutada kümme protsenti nädalas, läheb teil erakordselt hästi. Kui saate hakkama ainult ühe protsendiga, on see märk, et te pole veel suutnud välja mõelda, mida teete.

Parim asi, mille kasvukiirust mõõta, on müügitulu. Nende idufirmade puhul, mis alguses raha ei küsi, on paremuselt järgmine mõõdik aktiivsete kasutajate arv. See on mõistlik kaudne indikaator müügitulu kasvukiiruse kohta, sest alati kui idufirma tõesti hakkab püüdma raha teha, on selle müügitulu tõenäoliselt aktiivsete kasutajate arvu kordne.

Kompass

Tavaliselt soovitame idufirmadel valida kasvukiirus, mida nad enda arvates suudavad saavutada, ja siis lihtsalt püüda see iga nädal saavutada. Võtmesõna on siin „lihtsalt“. Kui nad otsustavad kasvada seitse protsenti nädalas ja nad jõuavad selle arvuni, siis on nad sel nädalal edukad. Rohkem pole neil tarvis teha. Aga kui nad seda ei saavuta, siis on nad läbi kukkunud ainsas asjas, mis oluline, ning peaksid seetõttu muretsema.

Programmeerijatele tuleb see asi tuttav ette. Me muudame idufirma asutamise optimeerimisprobleemiks. Igaüks, kes on proovinud koodi optimeerida, teab, kui imeliselt tõhus selline kitsas fookus võib olla. Koodi optimeerimine tähendab, et te võtate olemasoleva programmi ja muudate seda nii, et see kasutaks vähem mingit ressurssi (tavaliselt aega või mälu). Teil pole vaja mõelda, mida programm peaks tegema, ainult muuta seda kiiremaks. Enamikule programmeerijatele pakub selline töö suurt rahuldust. Kitsas fookus muudab eesmärgi omamoodi peamurdmisülesandeks ja tavaliselt te üllatute, kui kiiresti suudate selle lahendada.

Sobib iga asi, mis tekitab sellise kasvu, mille olete sihiks seadnud.

Keskendumine kasvukiiruse saavutamisele taandab idufirma asutamise muidu segadusse ajavalt paljutahulise probleemi üheleainsale probleemile. Te võite sihiks seatud kasvukiirust kasutada kõigi oma otsuste tegemisel. Mis tahes tegevus, mis toob kaasa sihiks seatud kasvu, on iseenesest õige. Kas te peaksite veetma kaks päeva konverentsil? Kas peaksite värbama veel ühe programmeerija? Kas peaksite rohkem keskenduma turundamisele? Kas peaksite kulutama rohkem aega suurkliendiga kurameerimisele? Kas peaksite lisama funktsionaalsuse x? Sobib iga asi, mis tekitab sellise kasvu, mille olete sihiks seadnud.

Enda hindamine iganädalase kasvu põhjal ei tähenda, et te ei või vaadata kaugemale ette kui ainult nädala jagu. Kui olete saanud tunda valu, mida toob kaasa oma sihi saavutamata jätmine ühel nädalal (see oli ainus oluline asi ja te kukkusite selles läbi), hakkab teid huvitama kõik, mis teid tulevikus sellisest valust säästaks. Nii olete näiteks valmis võtma tööle veel ühe programmeerija, kes ei panusta küll käesoleva nädala kasvu, kuid kuu aja pärast on võib-olla lisanud programmile funktsionaalsuse, mis toob teile rohkem kasutajaid. Ent see toimib ainult siis, kui (a) kellegi töölevõtmisega seotud tähelepanu hajumine ei tähenda, et teie lühiajalised arvulised eesmärgid jäävad saavutamata, ja (b) te olete piisavalt mures, kas suudate neid arve saavutada, ilma et kedagi juurde palkaks.

Asi pole selles, et te ei mõtle tulevikule, vaid te lihtsalt ei mõtle sellest rohkem kui tarvis.

Teoorias võib seda sorti mäkkeronimine tuua idufirmale kaasa häda. Nad võivad lõpetada sellega, et satuvad nn lokaalsesse maksimumi. Kuid praktikas ei juhtu seda kunagi. Vajadus saavutada kasvumäär igal nädalal sunnib asutajaid tegutsema, ja tegutsemine (versus mittetegutsemine) on suur osa edust. Üheksal juhul kümnest on niisama istumine ja strateegiate üle mediteerimine lihtsalt üks edasilükkamise vorme. Samas on asutajate intuitsioon küsimuses, millisest mäest üles ronida, tavaliselt parem, kui nad ise arvavad. Pluss asjaolu, et maksimumid idufirmade ideederuumis ei ole üksikud teravad tipud. Enamik üsna häid ideid piirneb veelgi paremate ideedega.

Kui alustate mingi lähteplaaniga ja mudite seda nii, et hoida pidevalt, ütleme, näiteks kümneprotsendilist iganädalast kasvu, võite lõpuks jõuda hoopis teistsuguse firmani, kui oli see, millest kavatsesite alustada.

Kõige paeluvam on kasvu optimeerimise juures asjaolu, et selle tegevuse käigus võidakse tegelikult avastada idufirmaideesid. Te võite kasvuvajadust kasutada omamoodi evolutsioonilise survena. Kui alustate mingi lähteplaaniga ja mudite seda nii, et hoida pidevalt, ütleme, näiteks kümneprotsendilist iganädalast kasvu, võite lõpuks jõuda hoopis teistsuguse firmani, kui oli see, millest kavatsesite alustada. Aga iga asi, mis kasvab järjekindlalt kümme protsenti nädalas, on peaaegu kindlasti parem kui idee, millest alustasite.

Siin on paralleel väikeettevõtetega. Nii nagu konkreetses ümbruskonnas paiknemise piirang aitab määratleda baari, nii aitab kindla kiirusega kasvamise piirang määratleda idufirmat.

Üldiselt on teil kõige parem järgida seda piirangut, ükskõik kuhu see teid viib, selle asemel et lasta end mõjutada mingil esialgsel visioonil. Nii nagu teadlasel on targem järgida tõde, ükskõik kuhu ta viib, selle asemel et lasta end mõjutada oma soovidel selle kohta, kuidas asjad võiksid olla. Kui Richard Feynman ütles, et looduse kujutlusvõime on suurem kui inimese kujutlusvõime, mõtles ta seda, et kui lihtsalt visalt järgite tõde, avastate lahedamaid asju, kui oleksite iial suutnud oma peaga välja mõelda. Idufirmade jaoks on kasv üsna samalaadne piirang nagu tõde. Iga edukas idufirma on vähemalt osaliselt kasvu püüdmise tulemus.

Väärtus

Raske on leida asja, mis kasvaks järjekindlalt mitu protsenti nädalas, aga kui te selle leiate, võite olla leidnud midagi hämmastavalt väärtuslikku. Kui projitseerime ettepoole, näeme, miks.

Firma, mis kasvab ühe protsendi nädalas, kasvab 1,7 korda aastas, samas kui firma, mis kasvab viis protsenti nädalas, kasvab aastas 12,6 korda.

Firma, mis teenib 1000 dollarit kuus (see on tüüpiline arv varases YC faasis) ja ühe protsendi nädalas, teenib neli aastat hiljem 7900 dollarit kuus, mis on vähem kui hea programmeerija palk Räniorus. Idufirma, mis kasvab viis protsenti nädalas, teenib nelja aasta pärast 25 miljonit kuus.

Meie esivanemad ilmselt ei puutunud just sageli kokku eksponentsiaalse kasvuga, seepärast ei ole meil siin intuitsioonist abi. See, mis juhtub kiirelt kasvavate idufirmadega, kipub üllatama isegi nende asutajaid.

Väikesed muutused kasvukiiruses kutsuvad esile kvalitatiivselt erinevaid tagajärgi. Sellepärast ongi idufirmade jaoks olemas eraldi sõna ja just seepärast teevad idufirmad asju, mida tavafirmad ei tee, nagu näiteks „raha tõstmine“ ja ettevõtte müümine. Ja kummalisel kombel on see ka põhjus, miks neid nii sageli tabab nurjumine.

Arvestades seda, kui väärtuslikuks võib edukas idufirma muutuda, oleks igaüks, kellele on tuttav oodatava väärtuse mõiste, üllatunud, kui nurjumiste määr ei oleks kõrge. Kui edukas idufirma võib teenida oma asutajale sada miljonit dollarit, siis isegi kui edu šanss oleks ainult üks protsent, oleks selle oodatav väärtus asutamisel miljon dollarit. Ja tõenäosus, et rühm piisavalt nutikaid ja sihikindlaid asutajaid saavutab sellise mastaabiga edu, võib olla tunduvalt üle selle ühe protsendi.

Efektiivsel turul peaks läbikukkunud idufirmade arv olema võrdeline võimaliku edu suurusega. 

Õigete inimeste puhul – nagu näiteks noor Bill Gates – võib tõenäosus olla 20 või isegi 50 protsenti. Seega pole üllatav, et nii paljud tahavad seda proovida. Efektiivsel turul peaks läbikukkunud idufirmade arv olema võrdeline võimaliku edu suurusega. Ja kuna see teine on tohutu, peaks ka esimene vastavalt suur olema.

See tähendab, et mistahes konkreetsel ajahetkel töötab suur enamik idufirmasid millegi sellise kallal, mis ei vii iial kuskile, austades sellegipoolest oma hukule määratud jõupingutusi „idufirma“ suurejoonelise tiitliga.

Mind see ei häiri. Sama lugu on teiste kõrge beetakordajaga elukutsete puhul, nagu näiteks näitleja või romaanikirjanik. Ma olen ammu sellega harjunud. Kuid paljusid inimesi näib see häirivat, eriti neid, kes on alustanud tavalist äri. Paljusid ärritab, et need niinimetatud idufirmad saavad kogu tähelepanu, kui ainult vähesed neist jõuavad kuskile tegelikult välja.

Kui nad võtaksid mõtlemispausi ja vaataksid kogupilti, poleks nad võib-olla nii nördinud. Nad teevad selle vea, et rajavad oma arvamused anekdootlikele tõenditele mediaani, mitte keskmise kohta. Kui te otsustate mediaanidufirma põhjal, siis tundub kogu idufirma idee pettusena. Teil tuleb leiutada mingi mull, mille abil seletada, miks asutajad tahavad idufirmasid asutada või investorid neid rahastada. Kuid on viga kasutada mediaani valdkonnas, kus on nii palju varieeruvust. Kui vaatate keskmist tulemust, mitte mediaani, saate aru, miks idufirmad investoritele meeldivad ja miks on asutajate seisukohalt – kui nad pole mediaaninimesed – ratsionaalne valik idufirmasid asutada.

Tehingud

Miks meeldivad idufirmad investoritele nii väga? Miks kibelevad nad pigem investeerima fotojagamisäppidesse kui soliidsetesse kasumlikesse äridesse? Mitte ainult sel ilmselgel põhjusel, millest juba räägitud.

Mistahes investeeringu lakmus on tootluse ja riski suhe. Idufirmad läbivad selle testi, sest ehkki nad on heidutavalt riskantsed, on tootlus, juhul kui nad saavutavad edu, niivõrd suur. Kuid see pole ainus põhjus, miks investoritele idufirmad meeldivad. Aeglasemalt kasvaval tavaäril võiks olla täpselt niisama hea tootluse ja riski suhe, kui mõlemad oleksid väiksemad. Seega, miks on riskikapitalistid huvitatud ainult kiire kasvuga firmadest? Põhjus on selles, et neile makstakse kapitali tagasimaksega, ideaalsel juhul pärast idufirma aktsiate esmaemissiooni (nn IPO), või selle ebaõnnestumisel siis, kui firma omandatakse.

Teine moodus saada investeeringult tootlust on dividendidena. Miks pole olemas paralleelset riskikapitalitööstust, mis investeeriks tavafirmadesse vastutasuks teatud protsendi eest nende kasumist? Sest inimestel, kes juhivad erafirmat, on liiga lihtne suunata tulu iseendale (näiteks ostes ülehinnatud komponente tarnijalt, keda nad kontrollivad), jättes samal ajal mulje, et firma teenib vähe kasumit. Igaüks, kes investeerib erafirmadesse vastutasuks dividendide eest, peaks väga tähelepanelikult jälgima nende raamatupidamist.

Põhjus, miks riskikapitalistidele meeldib investeerida idufirmadesse, pole üksnes tootlus, vaid ka asjaolu, et niisuguseid investeeringuid on äärmiselt lihtne jälgida. Asutajad ei saa rikastuda, rikastamata seejuures ka investoreid.

Miks tahavad asutajad võtta riskikapitalisti raha? Jällegi kasvu pärast. Piirang, mis seob häid ideid kasvuga, toimib mõlemas suunas. Asi pole üksnes selles, et kasvuks on tarvis skaleeritavat ideed. Kui teil on selline idee ja te ei kasva küllalt kiiresti, teevad seda konkurendid. Liiga aeglane kasv on eriti ohtlik võrgustikuefektidega äris, mis tavaliselt on parimatele idufirmadele mõnevõrra omane.

Kiiremaks kasvamiseks tarvilikku raha on kõige edukamatel idufirmadel alati kasutada, sest riskikapitalistid vajavad neid rohkem, kui nemad vajavad riskikapitaliste.

Peaaegu iga firma vajab alustamiseks mingit rahastust. Kuid idufirmad tõstavad sageli raha isegi siis, kui nad on või võiksid olla kasumlikud. Võib tunduda rumal müüa kasumliku firma aktsiaid odavamalt, kui nad teie arvates hiljem väärt on, kuid see ei ole rumalam kui kindlustuspoliisi ostmine. Põhiliselt just nii kõige edukamad idufirmad rahastamist näevadki. Nad võiksid firmat kasvatada omaenda tulude arvel, kuid riskikapitalistide pakutav lisaraha ja abi laseb neil kasvada veelgi kiiremini. Raha tõstmine laseb neil valida oma kasvukiiruse.

Kiiremaks kasvamiseks tarvilikku raha on kõige edukamatel idufirmadel alati kasutada, sest riskikapitalistid vajavad neid rohkem, kui nemad vajavad riskikapitaliste. Kasumlik idufirma võiks kasvada omaenda tulu arvel, kui tahaks. Aeglasem kasv võiks olla veidi ohtlik, kuid on šanss, et see ei tapa neid. Samas kui riskikapitalistidel on vaja investeerida idufirmadesse, ja eriti kõige edukamatesse neist, või nad on ärist väljas. Ja ometi, tänu edu mastaabile idufirmanduses võivad riskikapitalistid selliste investeeringutega ikkagi raha teha. Peaksite olema hull, kui usuksite, et teie firma saab nii väärtuslikuks, nagu kõrge kasvukiirus võib selle teha, kuid mõne firmaga just nii lähebki.

Peaaegu iga edukas idufirma saab ka ostupakkumisi. Miks? Mis on idufirmade juures sellist, mis paneb teisi firmasid tahtma neid osta?

Põhiliselt seesama asi, mis paneb kõiki teisi tahtma edukate idufirmade aktsiaid: kiiresti kasvav firma on väärtuslik. Näiteks on see hea asi, et eBay ostis Paypali, sest Paypal moodustab nüüd 43 protsenti nende müügist ja tõenäoliselt veel suurema osa nende kasvust.

Kuid omandajatel on veel üks lisapõhjus tahta idufirmasid. Kiiresti kasvav firma pole üksi väärtuslik, vaid ka ohtlik. Kui ta jätkab laienemist, võib ta laieneda omandaja enda territooriumile. Enamikus tooteomandamistes on mõningane hirmukomponent. Isegi kui omandajat ei ähvarda idufirma ise, võib neid hirmutada mõte, mida mõni konkurent sellega võiks teha. Ja kuna idufirmad on selles mõttes omandajatele topelt väärtuslikud, pakuvad nad sageli suuremat summat, kui pakuks tavaline investor.

Mõistke

Asutajate, investorite ja omandajate kombinatsioon moodustab loomuliku ökosüsteemi. See töötab nii hästi, et need, kes seda ei mõista, tunnevad tungi leiutada vandenõuteooriaid, et seletada, kui ilusasti asjad mõnikord välja kukuvad. Täpselt samuti nagu tegid meie esivanemad, et seletada loodusmaailma liialt ilusat töötamist. Kuid siin ei ole mingit salanõu, mis selle kõik tööle paneb.

Kui te alustate ekslikust eeldusest, et Instagram oli väärtusetu, peate leiutama salajase ülemuse, kes sunnib Mark Zuckerbergi seda ostma. Igaühele, kes Mark Zuckerbergi tunneb, on see lähte-eelduse reductio ad absurdum. Ta ostis Instagrami seepärast, et Instagram oli väärtuslik ja ohtlik, ning see tulenes kasvust.

Kui tahate mõista idufirmasid, peate mõistma kasvu. Kasv paneb siin maailmas kõik liikuma. Kasv on põhjus, miks tegutsevad idufirmad tavaliselt tehnoloogia vallas – sest kiiresti kasvavate firmade ideed on nii haruldased, et parim viis nende leidmiseks on avastada ideid, mis on alles hiljuti muutunud elujõuliseks tänu muutustele, ja tehnoloogia on kiire muutuse parim allikas.

Kasv on põhjus, miks nii paljudele on majanduslikult ratsionaalne valik proovida asutada idufirmat: kasv teeb edukad firmad nii väärtuslikuks, et oodatav väärtus on suur, ehkki seda on ka risk. Kasv on põhjus, miks riskikapitalistid tahavad idufirmadesse investeerida: mitte lihtsalt seepärast, et tootlus on suur, vaid ka seepärast, et tootluse genereerimine kapitali kasvutulult on kergemini juhitav kui tulude genereerimine dividendidelt.

Kasv seletab, miks kõige edukamad idufirmad võtavad riskikapitalistide raha isegi siis, kui neil seda tarvis pole: see laseb neil valida oma kasvukiirust. Ja kasv seletab, miks saavad edukad idufirmad peaaegu alati ostupakkumisi. Omandajatele pole kiiresti kasvav firma mitte üksi väärtuslik, vaid ka ohtlik.

Asi pole lihtsalt selles, et kui tahate mingis valdkonnas edu saavutada, peate mõistma seda mõjutavaid jõude. Just kasvu mõistmises seisnebki idufirma asutamine. See, mida te tegelikult teete (ja mõne vaatleja nördimuseks – kõik, mida te tegelikult teete) idufirmat asutades, on pühendumine raskemat tüüpi probleemi lahendamisele, kui teevad harilikud ärid. Te pühendute sellele, et asute otsima üht neist haruldastest ideedest, mis genereerib kiire kasvu. Kuna need ideed on nii väärtuslikud, siis on neid raske leida. Idufirma on teie seniste avastuste kehastus.

Idufirma asutamine sarnaneb seega väga suurel määral otsusega hakata teadlaseks: te ei pühendu mingi spetsiifilise probleemi lahendamisele; te ei tea kindla peale, millised probleemid on lahenduvad; kuid te pühendute katsele leida midagi sellist, mida keegi varem ei teadnud. Idufirma asutaja on tegelikult teadlane-uurija majanduse vallas. Enamik teadlasi ei avasta midagi eriti väärtuslikku, kuid mõned avastavad relatiivsuse.

Artikli orignaaltekst.