Sisukord
AK
Postimees
09.11.2019
Eesti Maaeluminister on viinud valitsuse kriisi lävele (45) Arumäe: ma ei avalda, mis nõu Järvikule andsin (5) Karastunud advokaat libises konflikti (1) Majandus Lahkumislaines on haavatavaimad LHV ja Swedbanki teise samba fondid Välismaa NATO ajusurma kuulutanud Macronile reageeriti teravalt KOHALIK VAADE. Läti keskpankuri näitemäng suure publiku ees Postimees Berliinis: müüri langemise aastapäev möödub mõtlikult «Zelenskõi käes on küll võim, aga mitte raha!» (5) Arvamus Juhtkiri: diletantide poolaasta (13) Patrik Hytönen: kliimamuutustega võitlemisest hakkab saama uus klassivõitlus (4) Asi on muus (11) Pariisi pommimees (3) Ajastu parim vormelisõitja Doktor Mölderi raviplaan Kultuur Tiina Lokk: ahistamislood meenutavad stalinismiaega – üks süüdistus ja oled riigivaenlane Sport Kas ja millal läheb Sivertssoni pill ükskord häälde? Taavi Libe kolumn. Rohkem Ott Tänakut Eesti uudisvoogu! Siim Liiviku uus elu: kodu Soomes, töö Austrias, süda Eestis Merendus Lõbusõitjad eelistavad paati ostmise asemel rentida AK EKI keelekool: ei saa ja ei tohi Tallinn 800: pealinna karvaste ja sõralised harvad jäljed Lauri Vahtre: piirid ja vabadus (33) Paul Graham: idufirma = kasv (1) Vikerkaar loeb. Selle sajandi suurim Eesti romaan (2) Lenin kui Solženitsõni autoportree (1) Inimelu äng teatrilaval (1) Aja auk. Süntesaatorid, Miami ja kokaiinist rand (1) Nädala plaat. Mustvalgete meeste jalge ees vedeleb erootika igal sammul Mesikäpp: pühendatud spordile ja teadusele Mesikäpa teadusveerud Arter Tiina Lokk: ahistamislood meenutavad stalinismiaega – üks süüdistus ja oled riigivaenlane Rängast õnnetusest sai elu väärtuslikem õppetund (2) Kummalisem kui Tallinna Lollideküla Mereristsed – kannatused ja lõbu üheskoos (1) PÖFFi pärlid sel sügisel Parim noorkokk Noel Moglia: või annab toidule väga hea maitse Ümberasujatest jäid maha klaverid ja kulduurid Klassiku sõiduproov: Maserati Ghibli (1997). Pärdiku järglane Hea heli igasse tuppa lihtsate vahenditega Kuidas räsitud sõjaväetelkidest midagi ilusat sünnib Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Selle sajandi suurim Eesti romaan

5 min lugemist
Andrei Ivanov, "Isevärki kalmistu asukad". FOTO: Raamat

Üks meie ajastu sümboleid on homo viator – rändav inimene – ja Tallinna kirjanik Andrei Ivanov on tema kroonik. On õigupoolest hämmastav, kuidas viimase kümne aastaga on Ivanov jõudnud avaldada üle kümne raamatu, mis pea kõik on pühendatud rändamise, paguluse, emigratsiooni, kodutuse ja mittekuuluvuse mõtestamisele.

Hästi võtab Ivanovi loomeilma põhimotiivi kokku jutustuse „Tuhk“ minategelane: „Tuleb välja, et elu polegi midagi muud kui liikumine ühest toast teise, ühest autost teise, ühest rongist teise, ühelt maalt teisele… Tavaline nähtus: on déménage.“ (See toob muide meelde Georges Pereci samasuguse tähelepaneku raamatust „Ruumiliigid“: „Elada tähendab liikuda ühest ruumist teise, katsudes end võimalikult vähe ära lüüa.“)

Ivanovil sai see teemakäsitlus alguse nn Skandinaavia saagast, mis vahendab minategelase seiklusi põgenikuna Taanis ja sisepagulasena Eestis. See hõlmab romaane „Batüskaaf“, „Hanumani teekond Lollandile“, „Bizarre“, „Kuutõbise pihtimus“ ja „Peotäis põrmu“, ent samuti jutukogumikku „Kopenhaga“, proosapoeemi „Öö Saint-Cloud’s“ ja mitmeid jutustusi, sh „Minu Taani onuke“.

2013. aastal alustas Ivanov uut, vene emigrantide ajaloost rääkivat romaanitsüklit, mille esimene osa kannab pealkirja „Harbini ööliblikad“. Samasse tsüklisse võime lugeda Ivanovi seni viimase trükis ilmunud romaani „Isevärki kalmistu asukad“, mis on minu hinnangul tema senise romaanikunsti summa, tõeline magnum opus (seda ka mahult), kus saavad kokku kõik Ivanovile olulised teemad ja autorid, kus tema kirjutamisoskus saavutab taseme, kuhu on küündinud vähesed (ja mida toetab Veronika Einbergi kongeniaalne tõlge).

Kirjanik Andrei Ivanov. FOTO: Mihkel Maripuu

Kui „Harbini ööliblikad“ pajatas vene emigrantidest 1920.–1930. aastate Eestis, siis „Isevärki kalmistu asukad“ pöörab pilgu vene pagulastele Pariisis ja haarab ajaliselt poolt sajandit, peatudes lähemalt kolmel kriitilisel ajal: 1918., 1946. ja 1968. aastal.

Kaks vene emigrantidest jutustavat romaani on omavahel otsapidi seotud, nimelt satub üks „Harbini ööliblikate“ tegelastest, Aleksei Kablukov, 1920. aastate lõpus Pariisi, kust saadab Eestisse „mitu mürgist rida“ vene emigrantide närusest elust Pariisis. Töötu ja hüljatuna lõpetab Kablukov ühel kalmistul „markii hauakambris“.

Nagu romaani minajutustaja nendib, ei kirjutanud Kablukov „ei seda, mis kalmistu see oli, ega markii nime“. Ivanovi uut romaani lugedes saame aru, et see on seesama „isevärki kalmistu“, mis on andnud teosele pealkirja, täpsemalt Pariisi äärelinnas asuv Asnières-sur-Seine’i koerte kalmistu, mida peetakse üheks esimeseks omasuguste seas ja mis paiknes vene emigrantide populaarses elupiirkonnas.

Vene emigrantide isevärki maailm

„Isevärki kalmistu asukad“ on panoraamromaan, mis suudab ehedalt velmata kolme vene pagulaspõlvkonna elumaailma Pariisis. Meenutame, et vene emigratsioon sai alguse Oktoobrirevolutsiooniga ja kestis hoogsalt paar kümnendit, nii et enne Teist maailmasõda oli Prantsusmaal jõudnud ennast sisse seada ligemale 80 000 venelast. Vene pagulaste pealinnaks kujunes kiiresti Pariis, mille alles sajandi keskel vahetas välja New York.

Ivanovi romaan on kirjutatud mitmehäälsena, sellel on kolm minajutustajast peategelast, kelle hääled kasvavad märkamatult üksteiseks üle, põimuvad ja tekitavad ootamatuid kajaefekte. Romaani raamjutustaja on nõukogude emigrant Viktor Lipatov (see ei pruugi olla tema pärisnimi), endine dissident, kes on veetnud mõne aasta hullumajas sundravil, põgenenud seejärel Ameerikasse ja jõudnud 1968. aasta alguses Pariisi, kus ta leiab tööd ühes vene pagulasajalehe toimetuses.

Teine minajutustaja on Aleksandr Kruševski, Belgias esimese põlve vene emigrantide peres sündinud tegelane, kes osaleb vabatahtlikuna Belgia armee ridades Teises maailmasõjas, satub sakslaste kätte vangi, põgeneb, elab Prantsusmaal Saint-Ouenis, lävib tihedalt prantsuse avangardistlike kunstiringkondadega ja ilmub uuesti välja 1968. aastal Pariisis.

Romaani peategelane, kes kogu hargnevat lugu koos hoiab, on mitmekülgselt andekas Alfred Morgenstern, samuti esimese põlve vene emigrant, kes sünnib 1896. aastal Moskvas, ent lahkub koos perega 1906. aastal Pariisi. Ametilt arst, on ta ühtlasi pianist, näitleja ja fotomodell, lisaks maniakaalne kirjutaja. Morgenstern on Kruševski hea sõber, kellega neil on jagada ühiseid mälestusi, sh üks saladus, mis annab romaanile kerge kriminaalse koe.

Nende kolme tegelase pilgu läbi avaneb meile kirev vene emigrantide maailm – omavahelised jagelemised, kohanemisraskused, sõjatraumad, võitlus kommunismiga, kodumaaigatsus jne –, kus sujuvalt sulanduvad tegelikud ja väljamõeldud karakterid. Lihtsustuse hinnaga võibki väita, et „Isevärki kalmistu asukates“ tegutseb kolme tüüpi tegelasi: fiktiivsed, prototüüpilised ja ajaloolised.

Esimese näiteks on kolm peategelast, kes koondavad küll endasse mitme vene emigrandi jooni, ent kellel puudub konkreetne ajalooline vaste. Teise näiteks on mitu kõrvaltegelast: Ilja Gvozdevitš, kelle prototüüp on gruusia päritolu pagulaskunstnik Ilja Zdanevitš (1894–1975), Sergei Šeršnjov, kes on loodud vene pagulaskirjaniku ja -kunstniku Sergei Šaršuni (1888–1975) eeskujul, või Anatoli Igumnov, kelle ajalooliseks vasteks on vene pagulasajaloolane, -publitsist ja -poliitik Sergei Melgunov (1879–1956).

Ajaloolisi tegelasi jookseb romaanist läbi terve suur galerii, teiste seas Nikolai Berdjajev, André Breton, Paul Éluard, Théodore Fraenkel, Charles de Gaulle, Pavel Miljukov ja Boriss Poplavski.

Andrei Ivanovi poeetika

Üks peategelane – neljas – on raamatus Pariis. Ivanov suudab kirjutada Pariisi pea aistitavalt tajutavaks, seda pealegi mitmel ajaperioodil. Eesti kirjanduses ei olegi ilmselt kunagi varem Pariisist nii mastaapselt ja nakatavalt kirjutatud, meenuvad vaid Tõnu Õnnepalu „Piiririik“ ja Tiit Aleksejevi „Valge kuningriik“, kusjuures eriti viimasega võib leida mitmeid huvitavaid seoseid (spioonide hämar maailm, detailne linnamiljöö, vanad käsikirjad jms).

Kohe romaani alguses pakub autor Morgensterni suu läbi võluva kirjelduse Pariisi elurütmist, mida siin romaani maitseprooviks pikemalt tsiteerin: „Pariis piitsutab sind takka, annab jalaga tagumikku, puistab üle naerutolmuga, piserdab vihmaga, pritsmetega lompidest, teeb sulle vimkasid, sülitab sulle sõimusõnu, sosistab kuulujutte, tõmbab lahti vitriine ja hõlmu, surub enda vastu, suudleb mõlemale põsele, õngitseb sult raha välja, lehvitab kaabuga, vaatab igatsevalt silma ja kisub tumeda sametise öö kaissu“ (lk 44).

Ivanov on näinud suurt vaeva, et romaaniaines oleks ajalooliselt võimalikult täpne, seda nii ruumidetailides (on näha, et ta on kõik romaani tegevuspaigad läbi jalutanud) kui ka ajaloolistes sündmustes. Inspiratsiooni on ammutatud paljude vene emigrantide mälestustest ja päevikutest, nagu Boriss Poplavski, Ivan Bunin, Feliks Jussupov, Teffi (Nadežda Lohvitskaja) ja Anna Kašina-Jevreinova.

Ajalooliselt detailitäpsena on „Isevärki kalmistu elanikud“ ühtlasi hommage romaanikunsti ajaloole. Kohati tundub, et Ivanov on suutnud romaani lõimida suurema osa oma kirjanduslikest eeskujudest. Siin kohtab korduvalt viiteid Dickensile, eriti tema „Pickwick-klubi järelejäänud paberitele“, siin ulatavad teineteisele sõbraliku käe Dostojevski ja Tolstoi, siin põimuvad väga huvitavalt Céline ja Joyce, ent samuti Bunin ja Nabokov. Siit leiab soovi korral Mihhail Bulgakovi stilistilist eeskuju, Cormac McCarthy vormivõtteid, ent niisamuti mõjutusi Ivan Gontšarovi „Oblomovist“.

Andrei Ivanov FOTO: Mihkel Maripuu

Kuid „Isevärki kalmistu elanike“ kõige suurem väärtus peitub selle keelelises ehituses. Nii nagu Andrei Ivanov, ei kirjuta maailmas keegi teine. Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on tema stiili nimetanud tabavalt „hüsteeriliseks proosaks epifaaniliste avardumistega“ (Keel ja Kirjandus, 2017, nr 1). Ivanovi tekst haarab tõepoolest lugeja kohe oma embusse, mässib ta paljudesse jutulõngadesse, veab mööda labürinte, pakkudes aeg-ajalt valgustus- ja vabanemishetki, et siis jälle enda järel sügavustesse tirida.

Irina Belobrovtseva ja Aurika Maimre on toonud Ivanovi stiili kohta hea võrdluse rokkmuusikaga (mida Ivanov kirglikult kuulab): „See on äratuntav rokirütm, kogu tema metsiku energiaga, tema drive’iga, mis haarab, tõmbab ja viib endaga kaasa, vabastades kõigest ümbritsevast“ (Keel ja Kirjandus, 2015, nr 1).

Ivanov suudab keelega ehitada väga lummavaid maailmu, pugeda lugejale naha vahele, manada talle lõhnu, tundeid, värve, dikteerida tempot, pakkuda peaaegu et füüsilist katarsist. „Isevärki kalmistu elanikud“ mõjub kui Ivanovi esimene täispikk sümfoonia, kus ta demonstreerib oma võimekust kõikides kirjanduslikes vormides ja kõigil instrumentidel. See on üks Eesti kirjanduse viimaste kümnendite kõige säravamaid saavutusi.

PS. „Isevärki kalmistu elanike“ maailmast on päris keeruline välja tulla. Seetõttu kirjutan välja ühe soovituse: Ivanovi antidoodina sobib suurepäraselt Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“, kus peategelasteks on 1990. aastate alguse vene emigrandid Pariisis. See on sisulises plaanis otsekui mõtteline järg „Isevärki kalmistule“, vormilt aga palju kergem ja lõbusam, nii et aitab kenasti pärisellu tagasi.

Andrei Ivanov

„Isevärki kalmistu asukad“

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

Varrak, 2019

535 lk

Andrei Ivanov, "Isevärki kalmistu asukad". FOTO: Raamat
Seotud lood
08.11.2019 11.11.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto