EKI keelekool: ei saa ja ei tohi

Tuuli Rehemaa FOTO: Erakogu

Lugesin ajalehest pealkirja „Homsest ei saa maanteedel enam 100 ja 110 km/h sõita“ ja mõtlesin: „Huvitav, mis võluväega see küll juhtidele võimatuks tehakse?“ Artikli sisust selgus, et mõeldi siiski suurimat lubatud sõidukiirust ehk seda, et maanteedel ei tohi enam nii kiiresti sõita, mitte seda, et ei saa, pole võimalik.

Näiteid modaalverbi „saama“ vildaka kasutuse kohta leidub ajakirjanduses veelgi, eeskätt just pealkirjades. „Ettevõtte kasum ei saa tulla loomade heaolu arvel“ – küllap ikka saab, aga ei tohi või vähemasti ei peaks. „Looma võtmine ei saa olla kapriis või mood“ – on võimalik, et koduloom võetakse tuju ajel, aga see pole õige, see ei tohiks nii olla. „Kompromisse ei saa teha julgeoleku arvelt“ – seegi on võimalik, aga neid ei peaks tegema, ei tohi teha. Kui lugeda eelmise nelja pealkirja järel näiteks pealkirja „SIM-kaartide turvanõrkust ei saa Telia võrgus ära kasutada“, siis võib tekkida lugeja peas segadus, mida õieti mõeldakse. Kas Telia võrgus ei tohi nimetatud turvanõrkust ära kasutada, ehkki see oleks võimalik, või tõesti ei saa, sest see pole võimalik? Artiklit lugedes selgub, et siin on sõna „saama“ kasutatud õiges tähenduses ja Telia võrgus pole võimalik seda turvaauku ära kasutada.

Kust võib sõna „saama“ sedasorti tähendusnihe olla alguse saanud? Äkki seadusetekstidest, kus „ei saa“ tähenduseks on millegipärast sageli just ’ei tohi’, ’on keelatud’, ’pole õigust’? Näiteid: „rahatrahvi ei saa kinni pidada lõpparvest“, „veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist“. Teistes seadustes leidub aga ka „ei saa“ kasutust tähenduses ’pole võimalik’, näiteks kui president ei saa oma ametikohustusi täita üle kolme kuu järjest, siis valib riigikogu uue presidendi. Elu on näidanud, et juristid tahavad sageli anda sõnadele oma tähendusi, aga oleks hea, kui ajakirjandus jääks siiski üldkeele juurde.

Kuidas sõna „saama“ üldkeelne tähendus meelde jätta? Üks võimalus oleks kasutada mäluvaia Eesti luulest. Küllap on enamik meist koolipõlves kuulnud pealkirja „Ei saa mitte vaiki olla“? Seda, et tegu on Anna Haava luuletusega, ei pruugi kõik mäletada, aga ehk meenub, et luuletus rääkis sellest, kuidas armunud inimesel pole võimalik oma armastusest vaikida, ta ei saa vaiki olla, sest see sunniks südant lõhkema. Tohtimisest ega pidamisest polnud selles luuletuses juttu.

Seotud lood
08.11.2019 11.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto