Juhtkiri: diletantide poolaasta

Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts

«Emmede aeg on läbi, issid on kodus,» teatas varakevadel veel maaeluministri portfellita Mart Järvik, kui kommenteeris ühismeedias valimistejärgset uut poliitilist olukorda. Samasse aega jääb ka jagatud artikkel «salajuutidest», kes Eesti ühiskonda «päriselt» juhivad. Hilissügiseks on aga ​EKRE saanud juba enam kui poolaasta jagu ise näidata, kuidas «emmedest» ja «sionistidest» vabanenud valitsus riiki juhib. Tuleb tunnistada, et parimal juhul diletantlikult.

Ehkki Järviku koduerakond on asunud süüdistama poliitilist opositsiooni ja niinimetatud peavoolumeediat, on praeguseks selge, et ka prokuratuur uurib, kas Järviku õigusnõunik Urmas Arumäe on istunud nii-öelda kahel toolil. Kas Arumäe on takistanud Järvikule alluval ametkonnal omaenda endisi kliente menetlemast? Tema ega EKRE ladvik rikkumist ei tunnista, kuid töörahu huvides on ta oma rollist loobunud.

Eks näita nädalavahetus ja esmaspäev, kuidas see lugu lõpeb, kuid mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et kõik see juhtus jälle EKREga. Alles töönädala alguses kiitis ka Postimehe juhtkiri valikut nimetada Kaimar Karu uueks IT- ja väliskaubandusministriks. Mitut ämbrit tuleb aga veel kolistada, et valitsus just sedaviisi rohkem paika loksuks?

Kolme aasta eest, mil USA valis oma presidendiks Donald Trumpi, pandi ameeriklaste valitsusaparaat korralikult proovile. Astus ju ametisse «sookuivendaja» Trump, kes lubas «süvariigi» pihuks ja põrmuks teha. Ehkki üsna pea selgus, et tolle süvariigi all tunneb enamik hoopiski õigusriiki ja ametnikuvastutust, on ameeriklaste riigipea visalt kolm aastat oma rada edasi käinud. Kas ka EKRE?

Vahest aitab olukorda mõista hoopis mitte see 2016. aasta järgne ajastu, vaid vastupidi – meie enda 1990ndad. Siis vahetati ju tõepoolest nii ministreid kui ka ametite juhte nagu sokke ning säärased skandaalid olid lausa igapäeva osa. Ka siis olid diletandid roolis, ehkki Mart Laari esimese valitsuse puhul on Marju Lauristin kasutanud märksa sõbralikumat kombinatsiooni «julged diletandid».

Kindlasti armastab Eestit ka EKRE, aga valitsemismõistust on meil ju vahepealsete aastakümnetega hoolega lisandunud. Kuhu see jäänud on?
13

«Ma kasutan seda sõna parimas mõttes. Diletant tähendab ju asjaarmastajat – ja me armastasime asja, me armastasime Eestit. Nagu diletandil kombeks, jäi meil aeg-ajalt lihtsalt mõistust puudu,» on Lauristin hiljem seda aega kommenteerinud. Kindlasti armastab Eestit ka EKRE, aga valitsemismõistust on meil ju vahepealsete aastakümnetega hoolega lisandunud. Kuhu see jäänud on?

Iga süsteem vajab aeg-ajalt raputust, kuid kildude kokkukorjamise kõrval peab ka mingi tulevikku vaatav plaan olema. Ei ole üleliia dramaatiline rõhutada, et elame suurte muutuste ajastul. Väljakutseid on nii kodus kui võõrsil: demograafia, kliima ja võbelev julgeolekuruum. Kas riigijuhtimine kannatab praegust asjaajamist ka siis, kui väline keskkond juba keerulisem?

Kindlasti on nüüdki kahjurõõmsaid, kuid kõige enam vajab Eesti teovõimelist valitsust. Viimase poolaasta möödalaskmistele selles olukorras ruumi pole.

08.11.2019 11.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto