Vaprad zimbabwelannad võitlevad hambuni relvastatud salaküttidega

11. november 2019, 0:01 4 min lugemist

Akashinga pargivahiks on lootust saada vaid elus raskusi kogenud naistel.
Selleks peavad nad läbima aga karmid katsed, kus edukad on neist kõige sitkemad.
Naispargivahid on oma töös edukad, sest suudavad ehitada koostööd kogukonnaga.
Amet omakorda aitab neil olla iseseisev ning pääseda vägivaldsetest suhetest.

Akashinga pargivahid demonstreerivad oma patrullimisoskusi Phundundu baaslaagris Zimbabwes. Kuigi rühma kuuluvad naised kannavad relva, on nende esmaseks ülesandeks kaitsta loomi salaküttide eest koostöös kohalike elanikega. FOTO: GIANLUIGI GUERCIA/AFP/Scanpix

Chiyevedzo Mutero tormas koos kümnete konkurentidega Zimbabwe ääremaal tihnikusse, et võistelda pääsu nimel vaid naistest koosnevasse salaküttidevastasesse Akashinga pargivahtide rühma. Ta murdis sõrmeluu. Ometi ei kaalunudki naine allaandmist – ta isegi naeratas, kui sõrm lahasesse pandi, enne kui jätkas karmi sõjaväetreeningut meenutavat proovilepanekut. «Ma olen õnnelik. Sellepärast ma ei nuta. Püüan olla Akashinga tüdruk,» ütles 22-aastane naine.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tellijale

Relvastatud ja kaitsevärvi vormis pargivahid jälitavad ja vahistavad salakütte viiel kaitsealal, mis kõik olid varem trofeejahi piirkonnad ja hõlmavad 4000 ruutkilomeetrit Põhja-Zimbabwes Zambia piiri ääres.

Kui Mutero ametisse võetakse, võib ta lugeda end eliidi sekka kuuluvaks: 500 soovijast pääseb Akashinga ehk kohalikus keeles vaprate ridadesse vaid 80 naist. Vaprus kuulub kindlasti pargivahi kohustuslike isikuomaduste hulka, sest metsloomi tuleb kaitsta salaküttide eest, kes on sageli hambuni relvastatud.