N, 8.12.2022

Mart Raudsaar: teravusi tasub vältida

Mart Raudsaar
, Eesti Meediaettevõtete Liidu tegevdirektor
Mart Raudsaar: teravusi tasub vältida
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mart Raudsaar. 
Mart Raudsaar. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui kohtun oma Hispaania sõprade-tuttavatega seal või ka siin, Eestis, ei räägi ma enamasti poliitikast. Nagu teada, pole seltskonnast vestluse alustamiseks riskantsemat teemat kui poliitika, religioon või rahvusküsimused. Seetõttu ei taha ma esineda Hispaania sisepoliitika teemal eksimatu asjatundjana ja vastumeelt oleks mulle ka jagada sealseid nähtusi «õigeteks» ja «valedeks» oma kodumaise (protestantistliku tööeetika) mätta otsast.

Üht-teist olen oma viimase viia aasta jooksul, mil mul on tekkinud Hispaania vastu süvahuvi, siiski teada saanud. Ühe huvitava vestluse meenutamisega võikski alustada äsjaste valimiste teemat. Kui käisin ühe Andaluusia tuttavaga asju ajamas Utrera linnas, sõitsime mööda USA Moróni lennuväebaasist, mille asukohta ta näitas ning rääkis, mida ameeriklased seal teevad. Seejärel tundis ta huvi, mida arvan mina kui endise NSVLi territooriumilt pärit inimene kommunistidest. Seletasin talle, et kommunistid on küüditanud minevikus minu pereliikmeid ning natsionaliseerinud perekonna vara, mistõttu ei saa ma neist hästi arvata. Selline vastus rahuldas teda täiesti ning siis kõnelesime juba muust edasi.

Hispaanias, nii nagu ka Eestis, on inimestel kujunemas poliitikast üha kontrastsemad arusaamad, mis muidugi ei hõlbusta kompromisside leidmist. Äsjased parlamendivalimised olid seal juba neljandad viimase nelja aasta jooksul ning etteruttavalt võin öelda, et tulemused ei võimalda tõenäoliselt lihtsaid valitsusläbirääkimisi.

Jättes kõrvale Hispaania demokraatia taastamise üleminekuperioodi 1975–1982, kujunes riigis valimissüsteemi iseärasuse tõttu sisuliselt kaheparteisüsteem. Kuni 2015. aasta valimisteni võitsid valimised kas parempoolsed kristlikud demokraadid või vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid. Regioonides olid erandiks katalaanide ja baskide parteid, mis ei olnud aga piisavalt tugevad, mõjutamaks üleriigilist pilti.

Viimaste neljade valimiste käigus on valijad kaheparteisüsteemi aga lammutanud ning praegu võib rääkida viieparteisüsteemist. Juurde on tulnud Podemos (tõlkes «meie suudame»), mille liider Pablo Iglesias ei kanna põhimõtteliselt ülikonda, eelistades hipilikku väljanägemist, ning mille eesmärk on olnud võidelda valeliku poliitika vastu; Ciudadanos («kodanikud»), mis on välja kasvanud Kataloonia regionaalsest parteist, kuid toetab Hispaania riigi terviklikkust ja positsioneerib end tsentrist veidi paremal; kolmandana end konservatiividest paremale positsioneeriv Vox («hääl»), mille peamine soov on üle vaadata 1978. aasta konstitutsioon, kaotada regioonide autonoomia ning mida seetõttu peetakse revisionistlikuks. Uustulnukate võime teha koostööd on olnud väga tagasihoidlik, mis ongi viinud Hispaania ühtedelt valimistelt teistele.

Miks on selline killustumine toimunud? Esiteks, kui Hispaania demokratiseerus, kaasnes sellega vaikiv kokkulepe, et eelmise režiimi esindajad taanduvad suurest poliitikast, kuid nende tegevuse üle ei algatata debatti (oli, mis oli). Tundub, et põlvkonnavahetuse tõttu see kokkulepe enam ei kehti.

Teiseks, Hispaaniat tabas rängasti ülemaailmne majanduskriis, mis halvendas eeskätt noorte väljavaateid. Kolmandaks, oma lõivu on võtnud Kataloonia üha süvenev kriis. Paljude valijate meelest ei ole traditsioonilised parteid suutelised nende probleemidega tegelema ning seetõttu on nad eelistanud pigem uustulnukaid. Kuid 2015. aasta edukad uustulnukad Podemos ja Ciudadanos on jäänud rohkem jutuklubideks, mistõttu osa valijate poolehoid on läinud Voxile, keda aga omakorda ei toeta ülejäänud erakonnad.

Mida on meil sellest siis õppida? Stabiilsus maksab ka midagi ning poliitika on ikkagi ja eeskätt kompromisside kunst.

Märksõnad
Tagasi üles