R, 9.12.2022

Rajakaamerad annavad teada loomade jooksuajast ja järglaste sünnist

Toomas Šalda
Rajakaamerad annavad teada loomade jooksuajast ja järglaste sünnist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rajakaamerasse jäänud karud mullu aprillis Vambolas.
Rajakaamerasse jäänud karud mullu aprillis Vambolas. Foto: Erakogu

Kui palju meie metsades on kaameraid, ei tea keegi täpselt öelda. „Kasutusvaldkondi on mitu. Kes kasutab neid loomade jälgimiseks, kes loenduseks, kes jahipidamise hõlbustamiseks, kes hoopis valvamise eesmärgil. Sama kaamerat nimetab üks raja-, teine jahi-, kolmas metsakaameraks ja neljas ehk veel kuidagi teisiti. Minu jaoks on tegu ikkagi rajakaameratega,” kinnitas Viljandimaa Jahimeeste Liidu juhatuse ja Lembitu Jahiseltsi esimees Priit Vahtramäe.

Jahimehed paigaldavad kaameraid loomade kõige aktiivsematesse käigukohtadesse, milleks on soolakud, söödapõllud või söödaplatsid. „Kaamerad annavad täpse ja põhjaliku informatsiooni meie jahimaadel elavatest loomadest, nende järglaste suurusest, vanusest ja soolisest struktuurist, mis on seltsile väga oluline. Samuti saame teada, millal algab kellelgi jooksuaeg, millal sünnivad järglased, millal esimestel isastel sarved pähe kasvavad, millal need luustuvad, esimesed ja viimased sarved peast ära tulevad ja sedagi, millal ilm muutub,” selgitas kaksteist aastat tagasi oma esimese kaamera ostnud Vahtramäe.

„Enne kaameraid elasime n-ö pimeduses ja olime sunnitud lähtuma jahimeeste arvamushinnangutest ja Keskkonnaameti ulukiseire osakonna ennustustest loomade arvukuse kohta. Suures osas need kattusid, aga tänu rajakaameratele selgus, et loomi on mitu korda rohkem, ja kõik valemid tuli üle vaadata. Kuni 2013. aasta seadusemuudatuseni reguleeris sõraliste arvukust Keskkonnaamet. Kaamerate abil teab meie jahiselts nüüd, kui palju meil metsas on sõralisi, kui suur on nende juurdekasv, missugune on karjade sooline ja vanuseline struktuur. Saime luua põtrade loendussüsteemi, mis annab jahihooaja alguseks täieliku ülevaate ja kindluse ning võimaldab teha valiklaskmist. Kui kooliraamatus on kirjas, et põtru peab loendama viie- kuni kümneprotsendilise täpsusega, siis nüüd see nii ka on. Jahimehed saavad populatsiooni suuruse järgi hinnata, kas arvukust tuleb vähendada, hoida samal tasemel või tõsta, ega küti üle.”

Loomi häiritakse vähem

Jahiseltsides on kaamerate kasutamine ja ulukite loendus organiseeritud mitut moodi. „Arvan, et neid, kes teevad kaameratega seltsi tasemel loendust, on alla 30 protsendi. Kuna kaamerad on kättesaadavad ja üsna taskukohased kõigile jahimeestele, siis enamjaolt soetavad nad endale ise ühe või mitu kaamerat ning paigaldavad need oma söödaplatsile, soolakusse või söödapõldu. Saadava info abil võib jahimees ise jahti pidada, kui selleks on luba olemas, või antakse jahi organiseerimiseks kasulik teave edasi seltsi esimehele – nii on jaht edukam ning jahimehed peavad vähem aega ja energiat raiskama, hindas Vahtramäe.

„Kaamerate juhuslik paigaldamine ei anna nii palju teavet kui siis, kui seda tehakse süsteemselt igal aastal ühel ja samal ajal ning piirkondades koos, et saaks kogutud informatsiooni hiljem tabelisse pannes võrrelda, millised on muutused loomade arvukuses või järglaste suuruses või on ilmataat loomade arengusse jälje jätnud.”

Rajakaamerasse jäänud põdralehm järglastega.
Rajakaamerasse jäänud põdralehm järglastega. Foto: Erakogu

Igal juhul on jahimeeste hinnangud tänu kaameratele läinud täpsemaks ja jahti saab korraldada efektiivsemalt. Samuti on tähtis, et tänu seadmetest saadud infole saab loomi vähem häirida, sest ei pea taga ajama neid, keda ei tohi või pole vaja küttida. „Väga tervitatav edasiminek on see, et kiskjaid ja nende arvukust ei saa enam varjata ja väita, et neid ei ole. Kui on kaamerapilt, on asi tõestatud.”

Kiire areng

Nagu elektroonilistel seadmetel üldse, toimub rajakaamerategi areng kiirelt, kuid õnneks ei jää Vahtramäe kinnitusel mitu aastat vanadki kaamerad ajale lootusetult jalgu. Seda juhul, kui tegu on kvaliteetse tehnikaga. Kõige odavamate kaamerate kasutusiga piirdub tema sõnul ikkagi enamasti ühe-kahe aastaga.

„Minu enda 12aastase kaamerate kasutamise aja jooksul on toimunud väga palju muutusi. Näiteks mõõdud on kahanenud mitmekordselt. Viimased mudelid, mis saadavad pilte otse arvutisse või telefoni, on omakorda pisut kosunud. Seadmete võimekus kasvab ja paraneb nende sobivus just ulukite vaatluseks ja parema pildikvaliteedi saamiseks. Kui minu esimese kaamera pildi resolutsioon oli ainult 4, siis kõige uuemal juba 12 megapikslit ja saada on veelgi suurema resolutsiooniga kaameraid. Aga tuleb arvestada, et mida parem resolutsioon, seda suurem on kaamera energiatarve. Suuremat resolutsiooni on vaja just öiste piltide tegemisel, et eristada pildil olevat infot. Omanikul on võimalus ise seadistada, kui suure resolutsiooniga pilte ta soovib.

Kaamerate võimekus on pöördvõrdeline nende suurusega. Vasakul 12 aastat tagasi ostetud rajakaamera Moultrie (mõõtudega 260×165×90 mm), paremal tänapäevane LTL Acorn (130×90×70 mm).
Kaamerate võimekus on pöördvõrdeline nende suurusega. Vasakul 12 aastat tagasi ostetud rajakaamera Moultrie (mõõtudega 260×165×90 mm), paremal tänapäevane LTL Acorn (130×90×70 mm). Foto: Erakogu

Lisaks patareidele saab osale kaameratest tööaja pikendamiseks lisada aku või käivitada seade üldse ainult aku pealt. Kui varem kaamerate küljes ekraane polnud, siis sõltuvalt hinnaklassist on nüüdseks osa neist varustatud väiksemate LCD-ekraanidega, kust saab kohapeal pilte ja videoid vaadata. Mõistagi on mitu korda kasvanud lisamälu paigaldamise võimalused,” kirjeldas Vahtramäe kaamerate arengut. Keskmine kaamera, mis pilti arvutisse või telefoni ei edasta, ostetakse praegu tema sõnul umbes 200 euro eest ja need, mis saadavad, 300 euro eest. Internetist saab odavamaltki.

Riik võiks aktiivsem olla

Peale jahimeeste peaks ajakohaseid elektroonilisi vahendeid palju aktiivsemalt kasutama riik, leidis Vahtramäe. „Et õppida tundma loomaliikide käitumist ja liikumistrajektoore, oleks abi GPS-kaeluste paigaldamisest, kuid paraku on mindud lihtsamat teed ja näiteks sõralisi ei uurita meil peaaegu üldse. Öeldakse, et raha ei ole. GPS-kaeluseid saab kasutada ainult huntidel või ilvestel, kuid metsseast, kes on tulenevalt Eestis möllanud seakatkust sügavas madalseisus, ei tea me midagi. Kui 2015. a oleks hakatud neid uurima, oleksime võib-olla targemad ja katk poleks nii laialt levinud.

Tänu uute maanteede ehitusele tegi Maanteeamet uuringu ja 10 põtra sai kaeluse. Nüüdseks oleme selle meie metsa uhkuse kohta saanud palju targemaks. On proovitud ja veidi kasutatudki loomade droonidega loendamist, kuid see pole meie metsade tiheduse tõttu eriti head tulemust andnud. Kui tehnika areneb, on sellest ainult abi,” oli kogenud jahimees veendunud.

Märksõnad
Tagasi üles