Kohe on käes aeg, mil sätime aeda või akna taha lindude söögimajad ja saame jälgida neid põnevaid külalisi. Kes aga on need ilusad sulelised? Linnumaailmaga aitavad lähemalt tutvust teha äsja kaante vahele jõudnud kaks linnuraamatut, millesse on kogutud Maa Elu veergudel ilmunud lood.
Olav Renno linnulood leiab kahe raamatuna: „Lugusid Eesti lindudest. Kevad ja suvi” ning „Lugusid Eesti lindudest. Sügis ja talv”. Kokku saame tuttavaks 225 linnuga.
Kui valdav osa rändlinde lahkub talvitama sobivama ilmaga paikadesse, ei jää siinne linnuelu siiski soiku. Sügistalvises raamatus tutvustabki linnuteadja rohkem kui 70 lindu, kelle toimetamist on põnev jälgida just sügiskuudel või juba lume saabudes. Linnulugusid ilmestavad Arne Aderi, Remo Savisaare, Sven Začeki jt Eesti loodusfotograafide tabatud hetked.
Renno seletas, et nendes kahes raamatus olevad kirjutised on kevade-suve ja sügise-talve vahel jaotatud linnuliikide esinemise järgi meil, seega enamiku aasta läbi siin nähtavaid linnuliike leiame teisest ja nn suvilinnud esimesest köitest. Käsitlemist on leidnud 225 Eestis esinevat linnuliiki. Eesti lindude loetelusse on seniajani võetud 390 liiki.
Renno linnuvaatlemine algas 70 aasta eest, kui ta osales looduseuurijate ringi loomises Viljandi muuseumi juurde. „Meid juhendas paar-kolm aastat vanem Ülo Järvekülg-Tuul, kelle käe all kujunesid ornitoloogideks Henn Vilbaste, Väino Erik ja mina. Peale selle said tublideks linnuteadjateks kirjanik Henn Hellat ja metsandusprofessor Toomas Frey,” meenutas autor.
Ülikooli lõpetamise järel töötas Renno aasta Rõbatši (Rossitteni) linnujaama taasrakendamisel, seejärel 10 aastat Matsalu looduskaitsealal, siis 25 aastat zooloogia ja botaanika instituudis Tartus. „27 aastat kestnud pensionipõlves olen ikka linde tähele pannud ning ka paarikümne loodusraamatu tõlkimine ja loodusretkede juhtimine on mul aidanud vormis püsida,” lisas ta.
Oma Polli lähedal asuvas maakodus on Renno elanud nüüdseks peaaegu 30 aastat ja peab kahjutundega tõdema, et linnuelu käib järjest alla, eriti viimastel aastatel. „Kui veerandsaja aasta eest pesitses meie hekiga piiratud kolmveerand hektari suuruses ja vähehooldatud viljapuuaias enam kui 15 liiki linde, siis nüüd on neid vaid viis: hallrästas, pruunselg-põõsalind, harakas, rasvatihane ja põldvarblane. Kuid metsvinti, käosulast, kõrvukrätsu, väänkaela, suitsu- ja räästapääsukest, porri, hall-kärbsenäppi ja salu-lehelindu pole siin enam pesitsemas olnud,” nentis ta.
Kodukoha ümbruses asuvatelt põldudelt ja niitudelt on peaaegu kadunud suurkoovitaja ja rukkirääk, haruharva kohtab kiivitaja, põldlõokese ja nurmkana pesakondi. Tedremängu pole sealkandis enam aastaid kuuldud ning haruldaseks on jäänud tikutaja ja kadakatäks.
Miks nii? „Eelkõige toidunappus – putukaid on ülivähe, samuti ämblikke, nii et päikeselise ilmaga võib võilillemuru niita, ilma et seal mõnd mesilast näeb ja härmalõngu polnud sel sügisel pea üldse,” kurvastas Renno. „Maas pesitsevad lindude pesad langevad kährikute ja rebaste ohvriks, puiel pesitsejatele ei anna asu metsnugised. Linnupoegade esimese elunädala toit – lehetäid on põldudelt totaalselt tõrjutud. Iga nädal põldudel toimetavad masinad on hävitanud kiivitaja ja rukkiräägu järelkasvu, maakasutusahnus on muutnud põllupeenrad olematuks ja põldlõokesed ei leia ei pesakohti ega toitu.”
Oma lemmiklindudena nimetas Renno aga kurvitsalisi-kahlajaid. „Paraku on kevadine nepilend hääbumas, sest metsas maapinnal pesitsevad emalinnud jäävad oma järelpõlvest juba haudumise ajal ilma. Toreda mängulauluga metstildreid kuuleb kevaditi üliharva. Matsalu niitudel poole sajandi eest nii tavalisi mustsaba-viglesid. Sealse haudelinnustiku lõppvaatuses on peale muu asunud ahistama ka šaakalid,” jutustas ta.
