Sisukord
Kultuur
Postimees
14.11.2019
Eesti Järviku uurimise komisjonil pole voli ministrit vastama sundida (32) Ministeerium kärpis vanglatest raamatukogud (13) Tiskre oja purre tõi pahameeletormi (9) Majandus Pensionireform toob kaasa ridamisi ohte (15) 100 Eesti suurimat ettevõtet: suurfirmasid tabas seisak (3) Suurettevõtted ei suuda kasumit kasvatada (2) Ericsson Eesti maht ja käive kahanevad Hoogsalt kasvav perefirma tõusis Eesti suurimaks maksumaksjaks (2) Uustulnukad ei pruugi edetabelisse kauaks jääda Eestis eristub kolm konglomeraati Välismaa Postimees Brüsselis: Macroni kandidaati ootab europarlamendis tuline leil Oliver Ait: süsteemi säilitamine on Hiinale majandusest tähtsam (4) Üleujutused Veneetsias võivad lüüa rekordi Arvamus Juhtkiri: kümme päeva pikendust (7) Evelyn Kaldoja: aitab kodurahu, mitte verejanu (2) Allar Jõks: riik pühib käed puhtaks (35) Merle Jääger: jõulupühade prügijalajälg​ (3) Ivan Makarov: siili ehmatamine pehme kehaosaga (4) Meie Eesti Minister Kiik paneks apteekrile ülesandeid juurde (1) Kadri Tammepuu: milline on apteegireformi hind (2) Kultuur Kui juba keskpäeval hämardub Reis Üheksa rohelist tähelepanekut Ljubljanast Maa Elu Praegune ilm on taliviljale soodne Põllumajandusettevõtjad ei saa ilma võõrtöölisteta enam hakkama (5) Nädala mõte: kartulite asemel päikesejaam? (3) Tüli võib Leesi küla poeta jätta Eesti põllumeeste seas on levimas päikesejaamade ehitamise buum (2) Ilmajutt: segadused aastaaegadega (2) Mida teha auklike ubadega? Maa Elu linnulood jõudsid kaante vahele Kirve suurim vaenlane on niiskus Niidulaik põllumaade vahel pole looduskaitsjate soovunelm, vaid praktiline vajadus Tartu Kliinikum ei pea Põlvamaa naiste pärast sünnitusosakonda laiendama (5) Einike Pilli: tagurpidi regionaalstrateegia (1) Politsei ei ole Monica Ranna ähvardajat veel üle kuulanud (2) Tõrvandi ja Ülenurme soojahind kukkus (1) Kortermajade ehitus muutis Oa tänava mülkaks Kuhu nüüd?! Kuuri, kallis, puutööd tegema! Ukraina päritolu Eesti kunstniku pildid vestavad värvikaid lugusid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kui juba keskpäeval hämardub

5 min lugemist
Näitusel saab peale muu näha ka Sam Smithi filmi inimliku ja mitteinimliku suhetest. FOTO: Kaader filmist

Uus kunstikeskus Kai avati Noblessneris 20. sajandi industriaalkultuuri varemetel (kunagine allveelaevaremonditehas on pärit eelmise sajandi algusest) ühe osana massiivsest kinnisvaraarendusprojektist. Oleme harjunud, et 20. sajandi röövsotsialismi jalajälgi ja haigeid progressipained saab disainerite pingutuse abil kustutada, ja seekord ületas tulemus kõik ootused.

Kunstikeskus on cool koht huvitava arhitektuuriga vanas hoones, ukse ees laiumas elegantne jahisadam, Tallinna kohta harjumatult avar vaade merele ning ümberringi kerkimas Tallinna kardetavasti kõige kallimad elumajad, eksklusiivsed söögikohad jms – isegi Tallinnas on raske ette kujutada efektsemalt serveeritud kuvandit õitsengust.

Globaalsest ökoloogilisest kriisist otsitakse aga väljapääsu, pöörates pilgu mitteinimliku maailma poole.

Trend, mida Kai kunstikeskus esindab, ei tegele aga teadaolevalt mugavustsoonis võrsuvate õitsengukuvandite levitamisega. Niisiis sai Kai avanäitusest minu jaoks siiski mõnes mõttes šokk.

Algupärase ideega, olemasolu küsitavusi käsitlev ja aeglaselt avaneva tähendusväljaga, sealjuures väga hoolikalt teostatud Kai avanäitus «Lase oma tähelepanul…. pehmeneda ja laiali valguda» tegeleb oma hämaral moel antropotseeni ja apokalüpsise narratiiviga, külvates kahtlust, kas inimene selle oma tegevusega tekitatud probleemi lahendamisega toime tulebki.

Põhimõtteliselt otsib Kai avanäitus loodusega lepitust ja usub võimalust halba heaks pöörata. Kuraator Hanna Laura Kaljo lähtekoht on «tervendamine» ning sõnum, kui suuresti hõlmab kokkukukkuv ökosüsteem inimese tervist. Näitust dirigeerib ka koreograafia, tantsijatega seotud liikumise kujund, mis pole ju tegelikult üldse paha mõte.

Apokalüptiline lähitulevik

Ettearvatult kutsub antropotseeni (ehk inimese domineerimisel kestnud geoloogilise ajastiku) vääramatu seos kliimakatastroofiga ning inimsoo lõpu ettekuulutustega iga vaataja hinges esile tormi. Kunstimaailm on kliimasoojenemise painete ja liberaalse turumajanduse ning tehnoloogilise optimismi kuritegelikkuse paljastamisega tegelenud ammu enne antropotseeni mõiste kasutuselevõttu, ent praeguseks on olukord ikka uskumatult süngeks läinud.

Kai kinosaalis jooksevad lisaks filmile ka harivad vaheklipid, mis tutvustavad näituse tagamaid. Pildil Carlos Monleón. FOTO: Hedi Jaansoo

Nüüd on selge, et kliimakatastroofi ei saa ületada popkultuurist tuttavate tehnitsistlike vahenditega: näiteks inimkonna ümberasumisega kosmosesse või mingite geo-geneetiliste ümberkorralduste abil. Tuleb jääda planeedile Maa, mitte endale valetada, vaid tegelikkusele silma vaadates tunnistada, et kõik, mis elus on halba – tööturul valitsev segadus, majanduskasvu soikumine, kliimahäired, verd tarretama panevad kliimaraportid, parempopulism jms –, on antropotseeni loomulik osa. Tulevikku vaatajad peaksid oma õnnemudeleid väga otsustavalt muutma. Uus tegelikkus peab kajastuma ennekõike meie endi elulaadi muutuses. Ja siit hakkavadki kerima kuraator Hanna Laura Kaljo mõtted.

Näitus juhatab vaataja antropotseeni ebamäärasesse lähitulevikku, kus apokalüpsis kujundab senisest konkreetsemalt elu Maal ja tuleb langetada otsuseid. Esmapilgul jätab teema käsitluslaad põhjendamatult soft’i mulje ning kuraatori tavapäratult kõrgromantiline fookus näib kannatavat ülelavastamise vajaduse all. Näitus kõneleb samal ajal Eestis harvaesinevast kuraatoritüübist, kes on sünnipärane esteet – see, kes valdab omadusi, mis pole õpitavad. See, kes hindab peent teostust, minimalismi ja on ülitundlik nüansside suhtes.

Andrea Magnani teos «Pealkirjata», 2018. FOTO: Sebastiano Pellion Di Persano

Hanna Laura Kaljo tõstab esile vastutuse, mida inimesed koduplaneedi säilimise eest endale võtavad. Nendes oludes näeb ta võimalusi inimliigi eetiliseks avanemiseks. Ta tegeleb probleemiga, kuidas mitte rääkida antropotseenist poliitilises ja teaduslikus keeles, vaid kui visuaalsest sümbolist, mis esindaks ka eelseisvaid eksistentsiaalseid valikuid. See on omamoodi feministlik vastuapokalüpsis, mis näeb ette antropotseeni sulandumist, ulatuslikku rohujuure tasandil ellu viidud kohanemisprogrammi.

Kuraator mobiliseerib vaataja poeetilist tundlikkust ka tekstide tasandil ja määratleb trükises näitust asukohta tähistavate surma ja mere kaudu.

Kuraator Hanna Laura Kaljo näituse lähtekoht on «tervendamine» ning sõnum, kui suuresti hõlmab kokkukukkuv ökosüsteem inimese tervist.

Romantiliselt konstrueeritud ajaloonarratiiv (mis viitab naabruses asuvale pargiks ümber ehitatud Kopli surnuaiale) ja loodusläheduse idee mere näol annavad kliimakatastroofi mõtestavale näitusele üksjagu metafüüsilisust. Saalis valitsev hämarus asub pimeduse piiril, meenutades, et elame ohtlikul ajal. Vaataja peab antropotseeni sisenema, seda kas tunda üritama või ära minema.

Mulle ei meeldi pimedad saalid, kus peab taskulambile mõtlema, ja üksnes vastumeelselt respekteerin kuraatori valikut. Pimedus kui antropotseeni tunnuskujund, energiakriisi põhjustatud kokkuhoiu sümbol mitmes maailmajaos on aga kahjuks igas mõttes kõnekas.

Antropotseeni üks keskseid kujundeid on pimedus. FOTO: FOTO: Hedi Jaansoo

Mugavustsoonist väljas

Tummaks lööb kuraatori otsustavus ajada vaataja nii silmapaistvalt tema mugavustsoonist välja. Peale pimeduse (igavene öö) leiab veel mitmeid vaatajat suunavaid ja antropotseeni ümber tekkinud tavateadvusega mitte arvestavate tõlgenduste kajastusi. Enamikus viitavad need vajadusele muuta oma mõttetasandit, mille taha kõik kliimakaost peatavad ja maailma päästmisele keskenduvad projektid takerduvad. Selles punktis hakkavad näitusel tööle fantastika, absurd ja science fiction – hetkel uurijatele kättesaadavad tööriistad. Pisut komplitseeritumast aspektist kui lihtsalt «tervenemise ime» käsitleti näitusel ka eluta-elusa suhet. See osa väljapanekust kulges esemetuse piiril või käsitles asju, mil puudub identiteet.

Näituse töid, millest osa jätsin kirjeldamata, iseloomustavad väga huvitavad seisukohad. Kui mitteinimlikke asju ja nähtusi seob nende negatiivne määratlus inimliku suhtes, pöördub Kaljo näitusel ja antropotseeni mitme uurija puhul olukord vastupidiseks. Nende filosoofide järgi on inimesekeskne mõtlemine (antropotsentrism) sajanditepikkune idealistlik paradigma, mille järgi inimene on igavikuline looming, maailmakorralduse keskpunkt ja kõikide asjade mõõt.

Globaalsest ökoloogilisest kriisist otsitakse aga väljapääsu, pöörates pilgu mitteinimliku maailma poole. Kogu tehnoloogilise tsivilisatsiooni raskekaardiväe abil võib sealt leida uusi seoseid, mõttevälgatusi – tundub, et inimkond ootab ümbritsevalt maailmalt kaastunnet.

Pia Lindmani tööd näitusel «Lase oma tähelepanul…. pehmeneda ja laiali valguda». FOTO: Hedi Jaansoo

Näituse seisukohalt on tähtis läbi vaadata Sam Smithi Gotlandi saarel vändatud meeleolukas film, mis tutvustab antropotseeni survel tekkinud seisukohti. Smithi film läheneb mitteinimlikule algupärale ja otsib kontakti looduse varjatud hingeeluga. Avaldan siinkohal rahulolematust, et Sam Smithi filmi näidatakse kõrval asuvas kinosaalis vaid mõni kord päevas – näituse konteksti seisukohalt on see katastroof. Smith toob näitusele huumorit ning ühtlasi dekonstrueerib teadust sooviga anda mitteinimlikule tagasi koht inimliku kõrval.

Nunnu loodusfilmi eeskujul vaatleb Smith saare geoloogilisi kihistusi ja saavutab ühe kaljurünkaga personaalse kontakti, mida liikuma pannes demonstreerib Teise mõistvat ja hoolivat suhtumist. Taustal kuvatakse rahvusvahelise ökokogukonna tegemisi, kes läks üle naturaalmajandusele, et elada loodusega kooskõlas. Filmi poliitiline sõnum on karm: teadus oma vanal kujul ja inimene peavad loobuma maailma valitsejate positsioonist.

Näituse visuaalne keskpunkt oli Marie Kølbæk Iverseni NASA ülesvõtete põhjal valminud töö «Io /I, 2015» ja selle teemal tehtud arendused. 3D-video vahendusel eksponeeritakse kosmoses tehtud ülesvõtteid nelja rakursi alt, hõivates sisuliselt kogu saali.

Marie Kølbæk Iverseni videoteos on valminud NASA ülesvõtete põhjal. FOTO: Hedi Jaansoo

Tööd kirjeldavad planeet Jupiteri seismiliselt üliaktiivse ja ebastabiilse kuu Io pinnal toimuvat. Pidevalt ennast hävitav ja taasloov Io sümboliseerib planeeti ümberstruktureerivate protsesside sisulist lõpmatust, pakkudes paralleele evolutsiooniga Maal, mis ükskord hakkab inimesest alles jäänud hävitustööst kujundama uusi eluvorme.

Näituse kolmas ja kuraatorile olulisim plokk vahendab taastumist ja tervendamist osalusprojektide kaudu. Sellised tegevused ilmusid eesti kunstiskeene perifeersetesse kihistustesse juba 1980ndail ja tänaseks on kunagisest new age-subkultuurist tuletatud rohkesti uue vaimsuse tõlgendusi ja praktilisi, loodusega suhtlevaid rakendusviise.

Totaalne melanhoolia

Silmas peetakse avanemist looduse energiatele ja osasaamist müsteeriumist. Tohutule variatiivsusele vaatamata seisavad sellised liikumised ja suhtluspraktikad nüüdiskunsti huvisfäärist võrdlemisi eemal. Kuraator Kaljo taotleb pöördelisi ümberhinnanguid ja integreerib antropotseeni apokalüptiliste sõnumite keskkonda tervendajaid ja usku loomulikku tervenemisvõimesse, aktiveerides hulga küsitavusi. Tervendamine toimub siin näitusel hinge vabastamise kaudu ja samas ei räägi see vaatajale, millest täpsemalt tervendatakse.

Aset leidsid järgmised üritused: viiel päikeseloojangul, mis nihkub näituse jooksul kl 19.00st septembris kl 15.41ni novembris, lõi Nele Suisalu Kai galeriis liikumise ja hääle kaudu nii-öelda tervendava aegruumi. Kaasaegse tantsu kunstnikuna tegeleb ta tervenemise/tervendamise ja loominguliste protsesside sulandamisega. Sandra Kosorotova kogus aga Tondirabas taimi, eksperimenteeris põdrakanepiga, värvis sellega tekstiile, mida eksponeeris ka näitusel – tõesti kaunis installatsioon –, ning hiljem keskendus ühendustundele näitusel aset leidvatel kohtumistel publikuga põdrakanepiteed juues.

Nele Suisalu performance näitusel «Lase oma tähelepanul…. pehmeneda ja laiali valguda». FOTO: Johan Henrik Pajupuu

Kai kunstikeskuse programmi seisukohalt on just sellised tegevused tähtsad, peegeldades kunsti põgenemist valgest kuubist ja enda leidmist messianistlike sõnumite vahendajana.

Peab ütlema, et Kai avanäitusel kahanes mu usk inimese võimesse looduskatastroofi vältida.

Peab ütlema, et Kai avanäitusel kahanes mu usk inimese võimesse looduskatastroofi vältida. Ilmselt oli selle põhjuseks näitust läbiv Lars von Trieri filmi «Melanhoolia» lõpusekundeid meenutav poolülev surmaminejate müstiline atmosfäär. Kuraatori pingutust hindan seetõttu väga, sest pole kerge selgitada inimesele vajadust ületada ta enda loodud takistusi ja arvamusi. Jumal teab mis tingimustel inimene oma illusioonidest loobub, ja kindlasti on siis juba liiga hilja – ta korjatakse lihtsalt ära.

ARVUSTUS

«Lase oma tähelepanul…. pehmeneda ja laiali valguda»

1. detsembrini Kai kunstikeskuses

Kuraator Hanna Laura Kaljo

Kunstnikud Marie Kølbæk Iversen, Sandra Kosorotova, Pia Lindman, Andrea Magnani, Elin Már Øyen Vister, Carlos Monleón Gendall, Sam Smith ja Nele Suisalu

Seotud lood
13.11.2019 15.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto