Sisukord
AK
Postimees

See imeline ja hirmutav maaelu

5 min lugemist
Sayyid Qutb, "Külapoiss". FOTO: Raamat

Viimase Nobeli kirjandusauhinna jagamise eel käis ühe favoriidina läbi ka ungarlase László Krasznahorkai nimi. Just natuke pärast seda, kui eesti keeles oli ilmunud tema debüütteos ja seni kuulsaim teos „Saatana tango“ (1985). See ei ole küll esimene eesti keeles ilmunud Krasznahorkai, Loomingu Raamatukogus ilmus möödunud aastal tema „Viimne hunt“, eksperimentaalne lühiromaan, mis koosnes ainult ühest, küll muidugi väga pikast lausest. Tavaliselt tähendab Nobeli auhind, et see mõjub hüppeliselt ka autori müügiarvudele. Krasznahorkai müügiarvude kasv tähendaks ilmselt seda, et inimeste koju lisandub lihtsalt raamatuid, mida nad tõenäoliselt ei loe.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

„Saatana tangot“ võib pidada raamatuks maaelust. Maaelu oma kõrvaltprojektsioonides jaguneb ilmselt variantideks, et tegu on kas tervistava utoopia või raske, tuima ja nürimeelse „palja eksistentsiga“. „Saatana tango“ esitab neist teist versiooni ning maa ja kõik, mis selle peal on, nii inimesed, loomad kui ka ehitised, on seal mingisuguses pidevas ja vääramatus lagunemises. Seda kõike ümbritsevad järjepidev vihm ja pori, mis räsivad sügisest Kesk-Doonau külamaastikku ning mis üheks hetkeks jõuab klaustrofoobilisse punkti, kus sisse-, välja- ega läbipääse enam pole.

Müüa saab tõenäoliselt paremini raamatut, millel on kaasahaarav süžee. Selle nii modernismi kui ka postmodernismi alla liigitatud teose süžeeliin on olemas ja vahel tuntavamaks, vahel vähemtuntavaks muutudes lubab hoida üleval midagi, mida võiks ju kaasahaaravuseks nimetada. Põhilisem hoog ja ilu toimub aga pigem mikromal tasandil. Kusagil lause ja ilmselt ka mõtte või pildi tasandil. Võimalik, et ka karakterite tasandil ja paljuski moodustab intriigi see, et ega need karakterid ning nende motiivid kuigi hästi välja ei joonistu ega selgu. Jäävad oma tõrksuses komplekteeruda samamoodi porri ja lagunemisse nagu kõik muu. Kõik on viltu ja balansist väljas.

Krasznahorkai lause väärib tähelepanu, sest see liigub nagu räpasemat sorti, sageli kuhugi takerduv või siis just ülemääraselt vohama hakkav jazz-improvisatsioon ning muidugi tuleb siinkohal kiita ka tõlkijat Siiri Kolkat, kes on minu meelest teinud suurepärast tööd. Nagu laguneb teos ja muugi selle sees, lagunevad ka laused ja aeg-ajalt tekib tunne, nagu hakkaksid neid lauseid lugedes silmad kuhugi kõõrdi vaatama.

10.08.2020 11.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto