Liina Normet: kodukeele järgi eraldamine on vale

Esimese klassi õpilased Tallinna Avatud Koolis, kus õppetöö toimub kahesuunalise keelekümbluse meetodil. Pildil õpetajad Kai Liis Lepp (paremal) ja Evelina Metškovska-Krosmann. FOTO: Mihkel Maripuu

Ajalugu on meid eksistentsiaalsete ohtude suhtes väga ettevaatlikuks teinud. Kas ja kuivõrd eestlase dekonstrueerimist kartma peaks, kirjutab oma lapse koolikogemuse põhjal Eesti 200 aseesimees Liina Normet.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mina olen üks nendest lapsevanematest, kes otsustas oma teise lapse panna keelekümbluskooli, kus õpivad koos eesti ja vene emakeelega lapsed. Jah, tõepoolest, ma vabatahtlikult valisin kooli, kus minu laps saaks õppida koos venekeelsete lastega, ja mitte ainult – ta õpib ka pool aega vene keeles! Miks ma ometigi seda tegin ja kas minu laps venestatakse nüüd ära?

Esiteks, miks ma seda tegin? Kui jõudis kätte aeg teise lapse kooli valida, oli mul seljataga juba esimese lapse üheksa aastat kooliteed tavalises eestikeelses koolis. Ega sellel koolikogemusel midagi viga ei olnud, kuid mind näris tunne, et päris kaasajale vastav see haridus siiski ei ole. Kõik oli väga sarnane sellega, kuidas ma ise 20 aastat varem olin hariduse saanud. Ometigi on vahepeal enam kui kaks kümnendit möödunud ja maailm on kiires tempos muutunud. Tahtsin, et minu teine laps saaks kaasaegsema hariduse kogemuse, kus ta õpiks lisaks akadeemilistele teadmistele ka sotsialiseerumist, ja mitte üksnes endasugustega, vaid rohkem reaalse päriseluga seotult. Ma ei tahtnud, et mu laps omandaks eluks vajalikud teadmised ja oskused kunstlikult segregeeritud ruumis, kust on välja tõstetud kõik need, kes on «teistmoodi», ja kokku tõstetud need, kes on rohkem üksteisega sarnased. See on mugav ja konfliktivaba, kuid see on eluvõõras.

16.11.2019 19.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto