/nginx/o/2019/11/15/12743758t1h1b1e.jpg)
Mõni nädal tagasi tuli suurema avalikkuse ette Eesti tippspordi «medaliplaan» aastateks 2020–2023. Täpsemalt tähendab see tiitlivõistluste esikümnekohti nii olümpiaaladel kui ka mitteolümpiaaladel, lisaks on omad eesmärgid seatud noorte ja juunioride tiitlivõistlustel ning ka suurekoosseisuliste võistkonnaalade tarvis.
2015. aastal välja kuulutatud spordireform on jõudnud järgmise märgilise tähiseni. Võib isegi öelda, et riik soovib sporti taasriigistada. Kui peaaegu kolmkümmend aastat tagasi tehtud otsustega de facto sport lahtiriigistati ja saadeti mittetulundusühingute vabaarengu rüppe, siis nüüd oleme jõudnud alguse juurde tagasi tõdemusega, et see etapp on vähemalt osaliselt ennast ammendanud. Meie konkurentsivõime ning jätkusuutlikkus tippspordi vallas nii enam edasi ei kesta.
On vaja kiireid ja väga konkreetseid samme, kui tahame natukenegi püsida maailmaareenil konkurentsis ja rahvana tunda ülevaid hetki meie kaasmaalase mingi spordiala absoluutse tipu vallutamisel. Nende hetkede mõju on positiivselt sügav ja pikaajaline.