Võib-olla tõesti piisab Eesti-suguses väikeses riigis ka ühest kesksest lennuväljast. Kui see on kaalutud transpordipoliitiline otsus, siis tuleb tagada kümnetele tuhandetele lõuna- ja idaeestlastele tegelik võimalus sinna mõistlikul viisil kiiret ühistransporti kasutades jõuda.
Sõites keskmiselt korra või paar nädalas rongiga töö tõttu Tartu ja Tallinna vahet, olen selle võimaluse eest tänulik. Igal juhul on rongiliiklus viimastel aastatel tunduvalt paranenud ja rongisõit on palju parem viis kahe linna vahelise maa läbimiseks kui autoroolis olek.
Esiteks saab rongis see kaks tundi kontori pikendusena mugavalt tööd teha (vähemalt esimeses klassis laua taga), mistõttu pole tegu kaotatud ajaga nagu autos. Rongis on ruumi ja sõit ei väsita samal kombel kui autos või bussis (kus minusugusel pikka kasvu inimesel on kitsavõitu pikemalt istuda). Loogiline, et mugavuse tõttu võib rong bussist pisut kallim olla, nii nagu üldjuhul teisteski riikides. Samuti on rong juba praegu kiirem ja jääb ilmselt kiiremaks liikumisviisiks isegi siis, kui kunagi tõepoolest peaks suudetama ehitada kogu tee kahe Eesti peamise linna vahel neljarealiseks. Sest ega neljarealine tee ise sõida (vähemalt mitte veel), sõidab ikka autojuht, keda piirab lubatud sõidukiirus.
Tore, et Kose-Mäo vahel käsilolev uus neljarealine teelõik küllap mitte nii kauges tulevikus valmis saab, see vähendab kahe linna vahemaad 5,3 kilomeetri ja ajaliselt umbes üheksa minuti võrra, nagu asjatundjad on arvutanud.¹ Muidugi, abiks seegi. Aga julgen väita, et kiire rong on vähemalt Tallinna ja Tartu vahel (aga ilmselt ka Ida-Viru suurtesse linnadesse liikumiseks) nüüd ja ettenähtavas tulevikus igal juhul parem vahend kui mistahes laiusega maantee.
Põhimõtteliselt on Tartu lennujaam samal pulgal Kärdla ja Kuressaare omaga, kust mõlemast siiski läheb kaks regulaarlendu päevas Tartu ühe vastu.
Küsimus, kas neljarealine maantee või rongiliikluse areng, ei pea tingimata vastandpaarina esitatud olema. Optimistina loodan küll, et Eesti riigile ei pea pikas perspektiivis kumbki üle jõu käima. Nii nagu meile eeskujuks olevates riikides (Soome jt) on maanteid ja raudteid mõlemaid arendatud.
Tallinna-Tartu vahet rongisõitjana tundub praegu peamine probleem mitte rongide väike kiirus (selle suurendamine, et vahemaa läbida tunni või pooleteisega, oleks muidugi ülihea mõte, aga nõuab, isegi kui raha kõrvale jätta, ilmselt üsna pikka projekteerimist ja ehitusaega), vaid liikumise sagedus teatud aegadel.
Esiteks pole võimalik jõuda samal hommikul rongiga Tallinna tõeliselt varasteks toimetusteks, näiteks kui mingi asi algab kell 8 või 8.30, või lennujaama enamiku hommikuste lendude peale, kuna esimene Tartu rong jõuab Ülemistele alles 8.39.
Seejärel on kolm hommikust tundi kaetud, aga järgmine suur vahe rongiliikluses tekib ennelõunal, kui on võimalik jõuda Tallinna kas pool üksteist või siis juba pärast kella kahte. Ning viimased rongid tulevad mõlemat pidi õhtul kella kaheksa paiku, mis on liialt varane aeg, et jõuda teise linna näiteks pärast kontserti, teatrit, vähegi pikemat külaskäiku või hilisõhtust Tallinna saabunud lennukit.
Kui neid hambaauke rongide sõiduplaanis saaks täita ka praeguse liikumiskiirusega rongid, oleks juba suur samm edasi.
Tallinna-Tartu vahet rongisõitjana tundub praegu peamine probleem mitte rongide väike kiirus, vaid liikumise sagedus teatud aegadel.
Muidugi on tore unistada, et Tartu Lõuna-Eesti keskusena saab ükskord päris lennujaama. Praegu on vaid üks varahommikune lend Helsingisse. Tore, et seegi, aga võrreldes Tallinna või Riia lennujaamaga on üks lend päevas ikka peaaegu sama kui null. Sest Tallinnast väljub ööpäevas üle 40 lennuki, suvel rohkemgi. Tõsi, Tallinn on Tartust neli-viis korda suurem, aga mitte 40 korda. Põhimõtteliselt on Tartu lennujaam samal pulgal Kärdla ja Kuressaare omaga, kust mõlemast siiski läheb kaks regulaarlendu päevas Tartu ühe vastu.
Euroopa transpordivaldkonna üks võtmetegijaid Henrik Hololei ütles intervjuus ERRile tänavu suvel ehk isegi mõnevõrra üllatavalt: «Minu isiklik arvamus on ikka olnud, et Eesti vajaks vähemalt kolme keskset tsiviillennujaama – Tallinnas, Tartus ja igati mõistlik oleks see ka Lääne-Eestis ehk siis Pärnus».²
Tundub, et kohalikud otsustajad Hololeiga sama meelt ei ole, vähemalt mis puudutab Tartut. Võib-olla tõesti piisab Eesti-suguses väikeses riigis ka ühest kesksest lennuväljast. Kui see on kaalutud transpordipoliitiline otsus, siis tuleb tagada kümnetele tuhandetele lõuna- ja idaeestlastele tegelik võimalus jõuda sinna mõistlikul viisil, kiiret ühistransporti kasutades.
Pärnu suund saab peagi Rail Balticu, seejärel jõuab sealt kiirelt nii Tallinna kui Riiga. Ka Tartu puhul on ainuke päris lahendus ilmselt siiski rong.
Leian, et peame arendama välja veel ühe suurlinna, sest ühest ei piisa. See võiks olla Tartu, kirjutas hiljuti Postimehe arvamusartiklis väliseesti taustaga endine tippjuht Jaan Männik.
Kui lennukid siin ei käi, siis käigu rongid. Võimalikult tihedalt ja kiirelt.
1 www.ehitusuudised.ee/uudised/2018/09/19/tuleval-aastal-on-pohirohk-kosemao-teeloigul
2 Henrik Hololei: Eesti lennundus ei vaja Euroopas erikohtlemist, intervjuu Toomas Sildamile 28.06.2019
/nginx/o/2017/07/04/6856617t1hcf46.jpg){kind=small}
