R, 9.12.2022

Meelis Mesi: 22 lõhkekeha tunnis

Meelis Mesi.
, Päästeameti Demineerimiskeskuse juhataja
Meelis Mesi: 22 lõhkekeha tunnis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tankitõrjemiini sulatamine külmunud pinnasest Lasnamäel Keevise tänaval 2017. aastal.
Tankitõrjemiini sulatamine külmunud pinnasest Lasnamäel Keevise tänaval 2017. aastal. Foto: Päästeameti Deminineerimiskeskus
  • Kaks maailmasõda jätsid demineerijatele Eestis üüratu tööpõllu.
  • Ehitusbuum annab demineerijatele tööd juurde.
  • Linnadest leitud vanad lõhkekehad on ohtlikuimad, kuna ei kannata transporti.

Päästeameti demineerimiskeskus on Eestis demineerimistöid teinud alates 1992. aastast. Demineerijate põhiülesannete hulka kuuluvad pommi- ja plahvatusohu kõrvaldamine, veealused demineerimistööd Eesti siseveekogudes ning keemia- ja kiirgusohu kõrvaldamine. Need on kriitiliselt olulised, kuid siiski väiksem osa demineerijate tööst, sest kõige suurema osa, lausa kolmveerandi kõigi pommigruppide (neid on kokku neli – toim) tegevusest moodustab lahingumoona ohutuks tegemine. Enamasti on tegu Esimesest ja Teisest maailmasõjast jäänud lõhkekehadega.

    
    Foto: Pm

Eesti maapõues leidub hinnanguliselt veel sadu tuhandeid lõhkekehi, mis on jäänud siia maailmasõdadest. Igal aastal teevad päästeameti demineerijad kahjutuks ligi 4000 lõhkekeha ja see arv ei näita vähenemise märke. Muutmaks Eestit ohutumaks, on päästeameti demineerimiskeskus teinud viimasel viiel aastal plaanilisi demineerimistöid piirkondades, mille kohta on teada, et sinna on jäänud palju vana lahingumoona. Näiteks tänavu Saaremaal tehtud demineerimistöödel toodi viie päevaga välja ja tehti kahjutuks üle 900 lõhkekeha ehk kaheksatunnise tööpäeva jooksul umbes 22 lõhkekeha tunnis. Plaanilisi demineerimistöid, mida teeme heas koostöös teiste ametkondadega, jätkame kindlasti ka edaspidi.

Kuigi väljakutseid lõhkekehade pärast tuleb üle Eesti, on läbi aastate kõige rohkem leide välja tulnud Harjumaal, Ida-Virumaal ja ka Saaremaal ehk valdavalt nendes piirkondades, kus toimusid Esimese ja Teise maailmasõja ajal ulatuslikud lahingud.

Kaevetöödel leitud lõhkekeha.
Kaevetöödel leitud lõhkekeha. Foto: Päästeameti Demineerimiskeskus

Mujal maailmas on lahingumoona ohutuks tegemine enamasti kaitseväe kohustus ning pommikahtlustele ja plahvatustele reageerimine, samuti suurüritustel pommitehnilise kontrolli tegemine politsei ülesanne. Selline lahendus nagu Eestis, kus peaaegu kõik tsiviildemineerimisega seotud tegevused on koondatud ühe ametkonna alla, on maailmas ainulaadne. Ka Eestis teeb kaitsevägi demineerimistöid, kuid seda kaitseväe harjutusväljakutel ja mereväe tuukrigrupp Eesti merealal.

Tänavu Saaremaal tehtud demineerimistöödel toodi viie päevaga välja ja tehti kahjutuks üle 900 lõhkekeha ehk kaheksatunnise tööpäeva jooksul umbes 22 lõhkekeha tunnis.

Meie eripära tõttu on päästeameti demineerijad muu maailmaga omadega võrreldes laiema väljaõppe ning suuremate kogemustega, mis omakorda tähendab, et nad on väga kompetentsed juhtumeid edukalt lahendama. Ning mis seal salata, Eesti mudel on ka väga kuluefektiivne. Meie riigi tugevus on suurepärane ametkondadevaheline ja -ülene koostöö, seda nii reaalsete juhtumite lahendamisel kui ka kogemuste vahetamises.

Eesti demineerijad on hinnatud ka Eestist kaugemal. Meie inimesed on käinud korduvalt demineerimismissioonidel välisriikides – Afganistanis, Malis, Gruusias, kui nimetada vaid mõned –, ja oleme ka tulevikus valmis nendele missioonidele minema.

Ära puutu pommi

Tänu päästeameti aastatepikkusele teavitustööle teavad Eesti elanikud üsna hästi, kuidas käituda kahtlase eseme leidmisel. Sel aastal päästeameti tellitud plahvatusohu teadlikkuse uuring näitas, et võrreldes 2013. aastaga on inimesed teadlikumad ja see tase on üle riigi üsna ühtlane. 92 protsenti uuringule vastanutest teadis, et lõhkekeha leidnuna peab helistama hädaabinumbrile 112. Leitud lõhkekeha tuleks märgistada, hoiatada teisi läheduses viibivaid inimesi, oodata võimaluse korral ära demineerijate saabumine ja mitte leidu puutuda.

Üldistades võib esile tuua kaks peamist lõhkekehadega seotud väljakutsete piirkonda. Üks on mets/maastik piirkondades, kus kunagi on toimunud lahingud. Inimesed, kes metsas liiguvad või põldu harivad, leiavad lõhkekeha ja õnneks teatavad sellest enamasti kohe ka häirekeskuse hädaabinumbril 112. Väljakutse saanud demineerijad teevad lõhkekeha kahjutuks. Selleks on omakorda kaks varianti. Kui lõhkekeha kannatab transportimist, viiakse see lähimasse lõhkamiskohta ja hävitatakse seal. Transporti mitte taluvad lõhkekehad hävitatakse alati leiukohas.

Teine väljakutsete piirkond on tiheasustusalad, kus ehitustöö käigus tuleb aeg-ajalt välja lõhkekehi, mille demineerijad peavad kahjutuks tegema. Tiheasustusaladel muudavad selle eriti keerukaks lisariskid (piirkonnas palju inimesi, hooned, kommunikatsioonid jms). Enamasti tuleb demineerimistööde ajaks liiklus sulgeda ja ümber suunata.

Viimastest aastatest võib esile tuua kaks suuremahulist demineerimistööd Tallinnas ja selle lähiümbruses, mis mõjutasid paljusid inimesi. 2013. aasta mais leiti Iru külas mürsk, mille tõttu tuli evakueerida 70 inimest, 2017. aasta jaanuaris tuli Lasnamäel nähtavale aga tankitõrjemiin. Mõlemad juhtumid olid keerukad ning tiheasustuse tõttu olid need lõhkekehad ohtlikud.

Hukkuvad ka demineerijad

Kahjuks on viimastel aastatel ette tulnud traagilisi juhtumeid, kus inimesed on mingil põhjusel siiski lõhkekehadega kokku puutunud ja seeläbi hukkunud või vigastada saanud. Näiteks 2017. aastal oli kaks juhtumit, kus inimene sai vigastada, neist üks Tartu maakonnas ja teine Harjumaal.

Viimastel aastatel on ette tulnud traagilisi juhtumeid, kus inimesed on mingil põhjusel siiski lõhkekehadega kokku puutunud ja seeläbi hukkunud või vigastada saanud.

2018. aastal juhtus traagiline õnnetus aga Ida-Virumaal Narva-Jõesuus, kus ketaslõikuriga mürsu sütikut lõiganud mees hukkus plahvatuses. Täpselt samal põhjusel on ka tänavu üks inimene hukkunud: Põlvamaal poolitas täisealine mees ketaslõikuriga väikesekaliibrilist mürsku, mis seetõttu plahvatas ja inimese tappis. Need on väga kurvad näited, kuidas lubamatu ja oskamatu ümberkäimine lõhkematerjaliga on inimelu nõudnud.

Paraku on maailmas ette tulnud ka juhtumeid, kus on hukkunud oma igapäevatööd tegevad demineerijad. Ainuüksi sel aasta on Euroopa Liidu riikides toimunud kaks traagilist juhtumit. 14. veebruaril hukkus Luxembourgi linnas Teise maailmasõja aegse lõhkekeha kahjutuks tegemisel kaks demineerijat. Plahvatuses sai kannatada veel kaks demineerijat. 8. oktoobril hukkus Poolas Teise maailmasõja aegse lõhkeha plahvatuses samuti kaks ja sai kannatada veel neli demineerijat.

Demineerijate igapäevatöö on väga ohtlik ning lisaks heale varustusele, järjepidevale väljaõppele ja väärtusliku informatsiooni vahetamisele partneritega nii riigi sees kui ka üle piiri on vaja ka demineerija enda leidlikkust ja oskus teha õiged otsuseid.

Demineerimistööd Irus, kus transporti mitte kannatanud lõhkekeha kaeti enne lõhkamist pinnasega. 
Demineerimistööd Irus, kus transporti mitte kannatanud lõhkekeha kaeti enne lõhkamist pinnasega. Foto: Päästeameti demineerimiskeskus

Kaks viimast suuremat evakueerimist

2017. aasta 17. jaanuaril sai Põhja-Eesti pommigrupp väljakutse Lasnamäele Keevise tänavale, kus kaevetööde käigus tuli nähtavale tankitõrjemiin. Kuna lõhkekeha oli külmunud pinnases, tegi demineerimistööde juht otsuse see veega lahti sulatada. Appi kutsuti päästjad; lõhkekeha pinnasest lahti sulatamiseks kulus kolm tonni vett ning raskes pommiülikonnas demineerijal tuli tööülesannet tavapäratul moel joatoruga täita.

Tiheasustusalal tuli demineerimistööde ajaks teha evakuatsioon, ohuraadiuseks määrati 200 meetrit, evakueeriti kontorihoonete töötajad. Selleks kaasati politsei.

Miinist umbes kahe meetri kaugusele jäi gaasitoru, mis plahvatuse korral oleks tõenäoliselt kannatada saanud ja inimestele lisaohtu tekitanud.

Kui lõhkekeha oli külmunud pinnasest kätte saadud, leiti selle kõrvalt veel ka Saksa päritolu käsigranaat. Mõlemad lõhkekehad viidi lõhkamiskohta ja hävitati seal.

Teine viimastest aastatest pärinev väljakutse, mis tõi kaasa elanike evakuatsiooni, tuli Põhja-Eesti pommigrupile 2013. aasta 13. mail. Iru külas leiti ehitustööde käigus Teise maailmasõja aegne suurekaliibriline suurtükimürsk, mida transportida ei olnud võimalik ja mis tuli hävitada leiukohas. Ohualalt evakueeriti 70 inimest.

Lõkamiskoht Lõuna-Eestis. 
Lõkamiskoht Lõuna-Eestis. Foto: Päästeameti demineerimiskeskus

Eestis napib lõhkamiskohti

  • Lõhkamiskohad on vajalikud selleks, et leitud lõhkekehad ohutult hävitada. Tegemist on rajatisega, mis peab hoidma ära lõhkekeha kildude levimise, et kaitsta inimesi ja keskkonda. Eestis on praegu üks selline lõhkamiskoht Lõuna-Eestis ja vaja on välja ehitada veel neli samasugust kohta.
  • Aastal 2018 rajati demineerijatele kaks ajutist lõhkamiskohta, mis tagavad siiski vaid esmase ohutuse. Kõige suurem risk on, et lõhkamiskohale võivad kogemata sattuda kõrvalised isikud ning seal viga saada või hukkuda.
  • Arvestades leitud lõhkematerjali hulka ning paiknemist Eesti territooriumil, vaja viit tähistatud ja ohutust tagavat lõhkamiskohta, mis vähendavad plahvatuse mõju. Euroopa Liidu sisejulgeoleku fondi (ISF) toel rajatakse kinnine lõhkamiskoht Harjumaale.
  • Mandri-Eestis on igasse regiooni planeeritud üks alaline lõhkamiskoht. Arvestades leitud lahingumoona rohkust Saaremaal (75 protsenti Lääne-Eesti leidudest) on sinna planeeritud viies alaline lõhkamiskoht. Mida lühem on lõhkematerjali teekond lõhkamiskohta, seda väiksemad on riskid.
Kaitsepolitseiameti büroojuht Tõnu Miilvee.
Kaitsepolitseiameti büroojuht Tõnu Miilvee. Foto: Liis Treimann

Kapo: kui peaks juhtuma korraga paar suuremat sündmust, võib inimestest puudu tulla

Kaitsepolitseiameti koostöö demineerimiskeskusega on väga hea. Eriti tihe ja tulemusrikas on viimasel ajal olnud koostöö Põhja-Eesti pommigrupiga. Lisaks põhitööle, lõhkekehade kahjutuks tegemisele, on demineerijad üha enam hakanud tähelepanu pöörama kriminaalmenetluses tõendusmaterjali kogumisele. Mitmes kohtumenetluses on pommigrupi ekspertide eriteadmistel ja selgitustel olnud suur roll.

Pommigruppide arv on praegu optimaalne ning kõik neli on oma ülesannetega väga hästi hakkama saanud. Olukorras, kus sündmuskohale on vaja rohkem inimjõudu (demineerijaid), on seda alati leitud. Kui aga peaks juhtuma korraga paar suuremat sündmust, võib demineerijatest ja kapo ametnikest puudust tulla.

Pommi leidmisel on põhiline probleem senini olnud ohtlike esemete transportimine, hoiustamine, hävitamine. Vaja on kohta, kus oleks olemas võimalused suures koguses mitmesuguste lõhkekehade- ja -materjalide hoiustamiseks ja ohutuks hävitamiseks. Puudus on hävituskohast, kus lõhkeseadeldisi saaks kahjutuks teha nii, et sealt saaks hiljem ka tõendeid koguda.

Märksõnad
Tagasi üles