Kuidas natside üle nats nalja teha

Hetk filmist «Jänespüks Jojo». Taika Waititi Hitlerina, Sam Rockwell (seisab taustal) ja Roman Griffin Davis. FOTO: Filmikaader

Lapsepõlv on alati helge, ükskõik milline ilge režiim parasjagu võimul on. Olgu selleks Stalin, Hitler või see vana känd Brežnev, ikka meenutavad inimesed oma põrsapõlve heldimusega.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kümneaastase Joseph (Jojo) Betzleri (südantsulatav rollisooritus Roman Friffin Daviselt) elus on II maailmasõja lõpuaastal kätte jõudmas suurpäev: lõpuks ometi pääseb ta Hitlerjugendi suvelaagrisse. Tema blond sasipea on täis topitud kõige vahvamat natsipropagandat. Eriti lõbusad on Jojo veendumused ebainimlike juutide kohta, kellel on sarved, kes kooruvad munadest ja magavad pea alaspidi rippudes korralike inimeste pööningutel. Kuni selgub, et üks niisugune – teismeline tütarlaps Elsa (Thomasin McKenzie) – elab tema enda seina taga.

Aga selleni on veel aega. Õhinas Jojo läheb Hitlerjugendi laagrisse, mis siis, et tal veel saapapaelte sidumine väga hästi välja ei tule. Üldse on ta natuke tõrjutud laps ja nagu mõnedelgi selles vanuses, on tal oma nähtamatu sõber, aga see pole mingi propelleriga paksuke, vaid keegi hoopis ägedam tegelane: Adolf Hitler isiklikult režissöör Taika Waititi kehastuses. Hitler lohutab Jojod alati, kui miski untsu läheb, näiteks ei saa ta laagris hakkama jänese tapmisega. Aga on ka helgeid hetki. «Saksa tsivilisatsioon on kõige kõrgem maailma ajaloos!» hüüab Fräulein Rahk (Rebel Wilson). «Ja nüüd, lapsed, läheme raamatuid põletama!» Ja kellele siis ei meeldiks raamatuid põletada.

18.11.2019 20.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto