Trussikutehase töötajad ja skulptuuri armunud kajakas, pealesunnitud pagulus ja armastuse järele rändajad, perekonnaelu, poliitika ja kunst – animeeritud dokumentaalfilmide linastus «Animeeritud tegelikkus» pakub lugusid sellest, mis meid ümbritseb. Maailma mitmekesisust peegeldab ka valitud tehnikate mitmekesisus – igaüks neist kaheksast filmist on teostatud eri laadis.
PÖFFi lühifilmiprogrammid
«Animeeritud tegelikkus»
Coca-Cola Plaza, 22. novembril kell 17.15
Kestus 1 tund 31 minutit
«Avastades tantsufilmi»
Kino Artis, 24. novembril kell 15.15
Tõeliseks silmarõõmuks on siin briti animaatori Samantha Moore’i viimane teos «Alukad» («Bloomers», 2019), mis jutustab Ühendkuningriigis tegutsevast aluspesutehasest. Moore on animaator ja dokumentalist, kelle jaoks pole ükski teema liiga suur või liiga väike. Ta on vändanud filme suhkruherne kasvatamisest, fantoomjäsemete sündroomist, arheoloogilistest leidudest, mikrobioloogiast, audiovisuaalsest sünesteesiast, kaksikutest ja... nüüd siis trussikutest.
Tehasetöölistega jutustatud intervjuukatkeid saadab siidile, puuvillale, kopeerpaberile ja lauale joonistatud tundlik joonisanimatsioon. Film oleks mõjuv ilma pealelugemisetagi – visuaalsed mängud on nutikad, tekstuuride rikkus võluv ja Malin Bangi loodud õmblusmasina tekitatud helisid kasutav audio ühtaegu intiimne ja mehaaniline.
Tehniliselt põnev on ka horvaatia naisskulptorist Marija Ujevic-Galetovicist pajatav «Kassid on alati emased» («A Cat is Always Female», 2019). Animatsiooni algusaegadel, mil uus meedium alles otsis oma kohta kunstimaastikul, nimetati seda vahel ka «liikuvaks skulptuuriks». Selles valguses on põnev vaadata, kuidas õnnestub skulptuurikunsti tõlkimine animatsioonikeelde. Taustaks on intervjuukatked Ujevic-Galetoviciga, mis arutlevad naise rolli üle ühiskonnas ja kunstis läbi isikliku elukogemuse.
Silma torkab ka rändele pühendatud filmide hulk programmi valikus. Igaüks neist omas tonaalsuses. Iraani nukufilm «Laulusidrik» («Song Sparrow», 2019) käsitleb pagulaste karmi teemat pehmes villast loodud maailmas. Ometi ei kahanda filmi lastesõbralik stiliseering jutustatava loo mõjujõudu, vaid pigem kriipsutab veelgi alla sügavkülmutatud rümpade vahele surutud inimeste nägemuste viirastuslikku õudu.
«Minu tütar» («My Daughter», 2019) jutustab rändeloo mahajääja seisukohalt – saksa isa räägib, kuidas kaotas oma tütre võõrale usule, armastusele ja lõpuks ka kodumaale.
Ehkki kodumaa ja rände teemaga tegeleb ka film «Püsi minuga» («Bear With Me», 2019), kolitakse siin mujale eelkõige armastusest. Kodu ja igatsuse teemasid avavad Iisraeli päritolu Hollandis elava illustraatori Daphna Awadishi tundlikud joonistused, kus tegelikkus põimub kujutluspiltidega. Intervjueeritute kirjeldused ühistest teekondadest, teejoomistest ja sidepidamisviisidest on südamlikud ning äratundmist pakkuvad.
«Animeeritud tegelikkuse» filmid liiguvad sujuvalt päevakajaliste ja üldinimlike teemade vahel. Animatsiooni kujundlik pildikeel pakub head võimalust dokumentaalsete teemade lahkamiseks üldistusjõulisel ja tavafilmist abstraktsemal tasandil. Joonistuste anonüümsus julgustab käsitlema ka isiklikke ja valusaid teemasid. «Animeeritud tegelikkus» on kõigile, keda paeluvad argielu ja fantaasiamaailma sõlmpunktid.
Filmikunsti kujunemisloo algusest
on liikumine defineerinud selle meediumi eripära: filmi olemuseks on moving images, liikuvad pildid. Tants näib esmalt sellest kaugelseisev žanr, mille kõnevõime seisneb eelkõige elava, liikuva keha väljenduslikkuses ja selle füüsilisuses.
Kuidas abstraktne ja füüsilises aegruumis kaduv tants muutub, kui liikuv keha kaamerasilma ette asetada ja kahemõõtmelisena kinolinale kuvada? Mis läheb kaotsi ja milliseid võimalusi see juurde loob? PÖFF Shortsi tantsufilmide lühiprogramm pakub erisuguseid vaateid tantsufilmi kui žanri võimalikele tõlgendustele.
Programmi mahub nii poeetilisi miniatuure («Oh Boy!», «Digital Afterlives»), tunnustatud koreograafide tantsukunsti ja filmiajaloo mahukamaid sulameid («Second Seed») kui ka dokumentalistikasse ulatuvaid lühitaieseid («Underground»).
Kõiki läbib kaamerasilma kaudu tabatud liikuv keha oma inimlikkuses, argisuses, hapruses ja ülevuses.
Marie Pullerits
