Sisukord
Arvamus
Postimees
20.11.2019
Eesti Väidetavalt vägivaldne õpetaja viis Haabneeme koolijuhi ametist (7) Keskerakonna maksudebatt sihib kohalikke valimisi
Üks oligarh, 70 kontot, 860 miljonit dollarit – Swedbanki suure riskiga saladused (15)
Majandus SEB kergitas kahtluste katet Kaup koos: Eestit ootab alampalga tõus Eesti suurettevõtja: me pole nagu Bill Gates, kes saab pool varandusest laiali jagada (1) Välismaa Moskva kohus jättis spioneerimises süüdistatava ameeriklase trellide taha Taliban vabastas kaks vangistatud välisprofessorit Valgevene parlamenti pääses Lukašenka arvatav kallim Streik ähvardab halvata Soome lennuliikluse ISISe toetajaid ootab Saksamaal vabadus (3) Arvamus Harry Tuul: lämmatame maksudebati? (10) Kliimateadlane: kas Võrus tuled kustutanud rajust saab Eesti kalleim torm? (3) Jürgen Ligi: kõikelubatavus Eesti valitsemisel (38) Kaire Kaljuste: enam ei saa töötajate nöökimist lubada (2) Juhtkiri: alampalk kui ettekääne (1) Meie Eesti Ene Selart, Heidi Maiberg: üksindussurm Jaapani näitel – kodokushi (2) Kultuur Mgła rännak läbi süngete ja uduste Poola metsade Suveöö džässisiivutused pimedas novembris «Le Mans ’66»: vajuta see kuramuse gaas lõpuni põhja! Sport Marko Kilp püüab kõigi katsumuste kiuste murdmaasuusatamist pildil hoida Laskesuusatamise kuulsusetu lõpp? Euroopa Komisjon tahab keelustada laskemoona (2) Tartu alistas Pärnu ning jõudis karikavõistluse poolfinaali Hispaania jalgpallikoondis vahetas peatreenerit Tartu Euroraha võib robotid Tartu tänavatele ja parkidesse valla lasta (15) Jan-Ander Kundla: keskkonna kujundamisel on noortel head ideed Heiki Lill: erakondade toiduahelad Tartu abilinnapea ähvardamises ei tuvastatud kuritegu Virtsahoidlast päästetud hundil pole põhjust edaspidi jahimehe kuuli karta «Ükssarviku» režissöör ei lase kellegi halbadel sõnadel oma unistusi rikkuda Mis seob Reiniku kooli ja Eiffeli torni? Kammermuusika jagab soojust rõskes novembris PÖFFi film: Agorafoobil tuleb hakata avatud maailmaga silmitsi seisma Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kliimateadlane: kas Võrus tuled kustutanud rajust saab Eesti kalleim torm?

5 min lugemist
Tormis räsida saanud Võru alajaam. FOTO: Arved Breidaks/Lõuna-Eesti Postimees

Miks peaks Eestis ekstreemse ilma vastu valmistumiseks tegema kohalikke kliimauuringuid, kirjutab Tartu Ülikooli füüsika instituudi atmosfäärifüüsika labori juhataja, meteoroloogia ja klimatoloogia dotsent Piia Post.

Me kõik kuuleme päevast päeva kliimamuutusega seotult tormide tugevnemisest ja sagenemisest. See võib ju üldiselt nii olla, ehkki me praegu seda teada ei saa. Analüüsides aga mineviku kliimaandmeid, on võimalik paremini tulevikuks valmistuda. Ees seisab kliimaprojektsioonide uuendamine ning just ekstreemsete ilmastikunähtuste suhtes on Eesti kliima sisuliselt läbi uurimata.

Samas on paljud kriisid nii praegu kui ka tulevikus kas osaliselt või täielikult põhjustatud ohtlikust ilmast. Seda liiki uuringud tuleks liigitada riigi julgeoleku seisukohast tähtsaks. Põhjamaades on need asjad ammu tehtud, kuid ikka rahastatakse seal aina täpsemaid selle valdkonna uuringuid, sest on mõistetud ennetuse ning kriisideks valmisoleku olulisust. Neis uuringutes peaksid osalema nii loodus- kui ka sotsiaalteadlased, sest ühed mõistavad paremini info olemust ning teised, kuidas seda edastada.

  • Ekstreemsete ilmastikunähtuste suhtes on Eesti kliima sisuliselt läbi uurimata. Sellised uuringud tuleks liigitada riigi julgeoleku seisukohast tähtsaks.
  • Sõltuvalt piirkonnast toob näiteks puhang 25 meetrit sekundis kaasa erineva taseme kahjustusi, sest rannikul esineb see tuul peaaegu igal aastal, Lõuna-Eestis aga väga harva.
  • Tormipühapäeval Võrus registreeritud puhang 26 meetrit sekundis jääb 50 aastat tagasi Ruhnu saarel mõõdetud absoluutsest Eesti rekordist üle 20 meetri võrra sekundis maha.

Selle kirjatüki ajendiks said tänavune oktoobritorm ja sellele järgnenud ulatuslik elektrikatkestus. Infopuudus, millest siin räägitakse, ei ole aga mitte ainult kohe tormi eel ja järel esinev nähtus, vaid palju üldisem. Oma füüsikahariduse ning meteoroloogia ja klimatoloogia õppejõu tausta tõttu tean, et klimatoloogilist infot saaks selliste kriiside ärahoidmiseks või leevendamiseks palju paremini ära kasutada. Tahan rääkida kolmest aspektist, millest kaks on seotud pikema plaaniga.

Alustame tormihoiatusest. Oli päris hästi teada, et hulk tsükloneid on nädala lõpus (reedest pühapäevani, 25.–27. oktoobrini) meie poole teel, selle kohta andis teavituse ka «Aktuaalse kaamera» ilmateade. Hoiatati ka tormi eest, ilmateenistuse kodulehel oli üleval I taseme hoiatus (kollane). Aga selliseid hoiatusi on seal sagedasti: pisut tavatu ilm, nõuab inimestelt tähelepanu. Pühapäeval kell 16 olla ilmateenistus oma hoiatuse taset tõstnud (oranžiks). See on tase, mil ilm on juba tõesti ohtlik. See hoiatus jäi aga hiljaks ega jõudnud adressaatideni.

Mis on see info, mille põhjal sünoptik hoiatuse koostab? Ühelt poolt sõltub see sellest, kui täpselt ja kui vara on võimalik ennustada tsüklonite tugevust ja trajektoore. Viimasest sõltub tugevate tormituulte piirkond ning seega ka suurimate tormikahjude ala. Teiselt poolt vajab sünoptik kindlaid pidepunkte (lävendeid) regionaalsete ekstreemsete tuulekiiruste kohta, et teha otsus hoiatuse taseme kohta.

Atmosfääriteadlasena on tsüklonid minu jaoks huvitavad nähtused, ma uurin nende omadusi, nende seostatavust loodusõnnetustega, nende tekketingimusi. Tsüklonid on kindlasti meie ilma kõige kõvemad tegijad. Lihtne statistika ütleb, et iga aasta tuleb meile umbes 130 tsüklonit ehk üks tsüklon kahe-kolme päeva kohta. Kas oktoobris Kagu-Eestit laastanud tsüklon – või õigemini öelda tsüklonid, sest neid oli vähemasti kaks lühikese aja jooksul – oli millegi poolest eriline? Jah, 27. oktoobril oli kindlasti tegemist erilise tsükloniga, mis tugevnes just Eesti kohal olles – tavaliselt juhtub see tublisti rohkem lääne pool. Tavatu on ka tugevaimate tuulte ala jäämine Lõuna-Eesti kohale.

Ilmateenistuse sünoptikul oli see kõik ilmselt ka teada, kuid tänapäeval pole tema laual mitte ilmakaart või üks mudelväljund, vaid suur hulk vastukäivat infot. Tänapäeval võime kõik ise ilma ennustada, sest suur hulk prognoose on internetis vabalt saadaval.

Intertrusti andmeteadlaste blogipostitusest selgub, et saabuvad tugevad tuuled Lõuna-Eestis olid teada vähemasti kaks ööpäeva varem, kuid prognoos oli ajas väga muutuv. Küsimus taandub pigem sellele, kas sünoptikud usaldavad kasutatavaid mudeleid. Prognooside paikapidavuse hindamiseks tuleks neid päev-päevalt arvutuslikult analüüsida, sellest saaks sünoptik kindluse ega peaks vaid kogemusele lootma.

Kust saada hoiatuste andmiseks regionaalsed tuule kiiruse lävendid ehk tuule kiiruse väärtused, mis antud piirkonnas on juba ohtlikud? Sõltuvalt piirkonnast toob näiteks puhang 25 meetrit sekundis kaasa erineva taseme kahjustusi, sest rannikul esineb see tuul peaaegu igal aastal, Lõuna-Eestis aga väga harva. Teoreetilistest jaotustest on mõõdetud tuule aastamaksimumide järgi võimalik välja arvutada tõenäosused, kui sageli mingis jaamas esineb tuul kiirusega 20 meetrit sekundis, 25 meetrit sekundis jne. Valida jääb vaid, missugune korduvusperiood võtta missuguse hoiatuse tasemeks.

Teadlase ja ka lihtsalt maksumaksjana huvitab mind, kui palju lähevad sellised tormid maksma. Paistab, et ainsad, kes selle üle süstemaatiliselt arvet peavad, on kindlustusseltsid.

Arvutasime (Tartu Ülikooli füüsikud ja geograafid) koostöös Tallinna Tehnikaülikooli laineteadlastega kindlustusseltside liidu palvel Nutika teadusprojekti raames need Eesti ekstreemsete tuulte korduvusperioodid kilomeetrise sammuga võrgustikul. Riik pole meilt sellist rakendusteadust tellinud.

Võime küsida, mis on see tuule kiirus, mille puhul hakkavad katused lendama. See on üks ja seesama üle kogu Eesti ning sõltub kõige enam muidugi ehituskvaliteedist. Tormipühapäeval Võrus registreeritud puhang 26 meetrit sekundis jääb 50 aastat tagasi Ruhnu saarel mõõdetud absoluutsest Eesti rekordist üle 20 meetri võrra sekundis maha. Objektid, mis on ehitatud pärast eelmist tugevat tormi, on tuule suhtes testimata. Sellest tulenevalt: mida sagedamini tormid esinevad, seda väiksemad on üksikute tormide põhjustatavad kahjud.

Samuti on mineviku andmetest lihtsasti arvutatav tormi suundade statistika. Hästi teada on fakt, et tormid tulevad just läänekaarte suundadest. Elutähtsate funktsioonidega seotud ehitiste asukohti tulekski projekteerida täpseid klimatoloogilisi teadmisi arvesse võttes. Võimalike ekstreemsete tuulte väärtused sõltuvad tugevasti aluspinna karedusest ning ümbritsevatest objektidest või nende puudumisest. Näiteks võiks Võru ilmajaamas tuulepuhang 30 meetrit sekundis esineda kord 10–25 aasta jooksul, samas kui kahe kilomeetri kaugusel lääne poolt avatud väljal asuvas alajaamas oleks sama tuule korduvusperiood vaid kaks kuni viis aastat (Ain Kulli arvutused). Viimane ei tähenda, et selline tuul igal teisel aastal esineks, vaid et tõkete puudumise tõttu on see asukoht tugevatele tuultele ohtlikult avatud.

Tormidest teadusartikleid kirjutava teadlase ja lihtsalt maksumaksjana huvitab mind, kui palju lähevad sellised tormid maksma. Otsisin selle kohta avalikku infot. Paistab, et ainsad, kes selle üle süstemaatiliselt arvet peavad, on kindlustusseltsid. Samas pole kogu vara kunagi kindlustustega kaetud. Praeguse tormi kontekstis võib katmata osa olla väga suur, sest voolukatkestusest tingitud kahjusid üldjuhul ei kindlustata – selle peaks katma võrguettevõte. Kindlustuste hinnangul on tegemist vaid viimase viie aasta kalleima tormiga, sest piirkond pole väga tihedasti asustatud ning ka ettevõtted paiknevad pigem Tallinnale lähemal.

Kõige kallim torm on seni muidugi 2005. aasta jaanuaritorm, sest veekahjud on territoriaalselt palju ühtlasemad kui tuulte põhjustatud kahjustused. Elektrilevi on öelnud, et nende kulud võrgu korrastamisele on seekordse tormi puhul juba praegu 750 000 eurot. Kas maksumaksja saab teada ka selle summa, mis kulub kogu elektrivõrgul seekordsetele kahjude hüvitistele? Viimasest vastusest sõltub ilmselt, kas sellest saab Eesti kalleim torm.

Tulles tagasi algusesse ehk tormide sagenemise ja tugevnemise küsimuse juurde, peab tõdema, et tuulte mõõtmise andmed seda Eesti kohta ei kinnita. Eks anna selle kohta tõestust ka 1960ndatest pärinevad tuulerekordid. Samas tuleb uusi soojarekordeid viimastel aastatel nii jaamade kui ka kuupäevade kaupa. Samuti ei näita meie uuringud tsüklonite sageduse kasvu Läänemere piirkonnas.

Millel siis põhinevad sellised kindlas kõneviisis väited tormide ohtlikkuse kasvu kohta Eestis? Eks ikka Euroopa skaalas tehtud prognoosidel või Soome ja Rootsi jaoks tehtud täpsematel uuringutel. Paraku on ekstreemsed nähtused palju lokaalsemad ning naaberriikides tehtud uuringud ei anna meile piisavat infot kriisiolukordades toimimiseks. Eesti kliimat peame ikka ise uurima. Ehk küsimus on natuke suuremas pildis. Kas poleks siiski mõistlik investeerida ennetusse ja planeerida ning projekteerida teadmistepõhiselt, tellida vastavad analüüsid teadlastelt. See on loomulikult kallim kui kõhutunde pealt asju teha, aga võib lõppkokkuvõttes siiski odavam välja tulla.

Seotud lood
19.11.2019 21.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto