/nginx/o/2019/11/19/12751168t1h46cf.jpg)
Vananev rahvastik ja hääbuvad lähedussuhted on valla päästnud nähtuse, milleks on vanainimeste üksindus nii enne kui pärast oma surma kuni nad leitakse, kirjutavad Tartu Ülikooli nooremteadur Ene Selart ja Tartu Ülikooli Aasia keskuse kommunikatsioonispetsialist Heidi Maiberg.
Et kõik me seisame kord päris üksi,/kui paadimees meid sõuab üle Styxi.» Karl Ristikivi «Inimese teekond».
Kaks aastat tagasi oli Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaks semestrit külalisõppejõuks Lõuna-Korea meediaprofessor Gyu-chan Jeon, kes oskas Eesti ühiskonda teraselt jälgida ja tabavaid tähelepanekuid teha. Ta ei rutanud oma seisukohti väljendama, ent ometigi arvas ta, et kui Eesti ühiskond kihutab samal kiirteel kus Korea, on vaid aja küsimus, mil ta eesjooksja kinni püüab, ja sellisel juhul: tere tulemast põrgusse!
Mis on siis see põrgu, kuhu Ida-Aasia ühiskonnad, eriti Jaapan, on jõudnud ja mis meid ees ootab? Kindlasti on Eestit ja Aasia maid raske võrrelda, sest oleme rahvastikunäitajate poolest väga erinevad. Aga ehk on siiski mõningaid aspekte, mille üle tasub järele mõelda ja mis tunduvad ainult esmapilgul mugavalt kauged ja teoreetilised.
