Nädala mõte: põllumees põline rikas

Teele Üprus. FOTO: Eero Vabamaegi/postimees FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Nii ütleb vanasõna, mis jätkub: ametmees ajuti rikas, kaupmees korrati rikas. Ometi olen viimasel ajal tabanud end mõttelt, et põllumees küll olla ei tahaks. Muudkui lendab kaikaid kodaratesse ja peab ikka osav manööverdaja olema, et sellest välja rabeleda.

Ma ei mõtle põllumehe all vaid meest, kes põldu harib, vaid kõiki mehi ja naisi, kes tegutsevad põllumajandusvald­konnas.

Esmalt ei tea sügisel või kevadel külvates kunagi, mis ilm tuleb, kas saak ikaldub, upub või võrsub just ideaalseks. Teisalt on kõiksugu haigused liikvel, kogu aeg tuleb hinge kinni hoida, ega seakatk uuesti ründa või hullulehmatõbi kusagilt sisse ei imbu. Ja siis on veel riiklik tugi, millele paraku väga loota ei saa.

Ka maailmaturg on põllumajandus- ja toidusektoris üks tähtis tegur. Kui meil on hea viljaaasta, on see sageli hea ka mujal, mistõttu hinnad lähevad alla. Saak võib ju suur olla, aga müüa tuleb see odavalt. Praegu möllab Hiinas seakatk, mis tõstab maailmaturul sealiha hinda. Ühest küljest meie seakasvatajad võidavad, teisalt on Eestil endalgi veel seakatku tõttu ekspordipiirang peal. Hiinasse ei saa me sellesama katku tõttu lähimad viis aastat midagi eksportida.

Igapidi on keeruline, kuid ometi on inimestel tahet vaeva näha. Kui üks Järvamaa maheseapidaja neli aastat tagasi katku tõttu oma sigadest ilma jäi, ei visanud ta püssi põõsasse, vaid alustas maheda lüpsikarja pidamisega. Viskas veel nalja, et ehk nüüd hullulehmatõbi kallale ei tule.

Tänases Maa Elus räägivad kitsekasvatajad, kuidas ammlehma- ja lambakasvatajatele makstakse toetusi, aga kitsekasvatajatele nüüdseks enam mitte. Nende sõnutsi on maksud riigile sama suured ning juba ainuüksi uute toodete väljatöötamine on üle mõistuse kulukas ja takistab paljudel väiketootjatel uute toodetega turule tulla. Nii ongi nad ehitanud üles ettevõtted, kus riigi toele ei loodeta.

See on omaette kutsumus ja suur tahe, sest raha saaks ju ka lihtsamalt teenida. Loomakasvatajal ei ole nädalavahetused ja pühad vabad, sest loom tahab iga päev süüa ja hoolt, mõni loom ka lüpsmist. Põllumees ei pane kell viis ust enda järel kinni, vaid läheb õhtul kell üheksa veel põllule. Need inimesed teevad rasket tööd ja hoiavad seeläbi elus Eesti traditsioone, ja mis kõige tähtsam, toodavad meile toitu. Toetagem neid nii, kuis saame.

20.11.2019 22.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto