R, 1.07.2022

Ühe lapse poliitika võluv kriitika

Evelyn Kaldoja
, välisuudistetoimetuse juhataja
Ühe lapse poliitika võluv kriitika
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hiina film «Nägemiseni, mu poeg» on eeposlik peresaaga ja õhtumaise moraali jaatus.
Hiina film «Nägemiseni, mu poeg» on eeposlik peresaaga ja õhtumaise moraali jaatus. Foto: Filmikaader

See oli 2012. aasta suvel, kui internetis hakkasid ringlema hiinlanna Jian­mei Fengi surnud lapse pildid. Fengi perekond postitas need, et väljendada oma protesti ja meeleheidet naisele seitsmendal raseduskuul tehtud sundabordi pärast.

Hiina ja rahvusvahelist avalikkust jahmatanud juhtumi valguses korraldas valitsus uurimise kohalikus rahvastiku ja pereplaneerimise komisjonis. Selle käigus teatati, et Fengil ja tema abikaasal ei olnud teise lapse saamise õigust. Samas aga meenutati, et Hiina seadused ei luba aborti pärast kuuendat (!) raseduskuud ega ka kedagi raseduse katkestamisele sundida.

Inimõiguslased väidavad, et isegi pärast Fengi juhtumit ja 2016. aastal kahe lapse poliitikale üleminemist tehakse vananeva rahvastiku ja 1979. aastast kehtinud ühe lapse poliitika tõttu miljonite lähisugulasteta inimeste ühiskonnas sund­aborte. N-ö rohujuuretasandilt kohalikus kollektiivis tekkiva algatuse korras.

Xioashuai Wangi «Nägemiseni, mu poeg» alustab Yaojun Liu (Jingchun Wang) ja Liuyn Wangi (Mei Yong) abielu ning nende sõpruskonna elu jälgimist paar aastat enne ühe lapse poliitika algust.

Erinevalt nii mõnestki tavalistel klišeedel ratsutavast «muinasjututüübi»-filmist ei jäeta siin filmis lõpuks ühtki lahtist otsa. Ka kõige kõrvalisemates nüanssides mitte.

Märksõnad
Tagasi üles