Eesti filmitaevas ei paista praegu päike, vaid Pulk. Sellise nimega ere talent lööb laineid nii filmitegijate kui ka näitlejate ridades. «Ongi lihtsalt üks väga võimekas inimene,» kordab Marta tihti kuuldud arvamust. «Isegi oma sõbrad ajavad meid segamini! Vaatavad ära terve filmi, kus Liisa on peaosas, ja kirjutavad: «Oh, kui äge. Sa näitled ka!»» «Ja mind tuldi kiitma Marta tehtud filmi eest,» täiendab Liisa. Viimane aeg Pulga-müsteeriumisse selgust tuua!

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ja kaks Pulka on sarnased. Väga sarnased! Mõlemad haprad ja heledapäised, suured elavad silmad peente joontega näos. Nad on õed – Liisa Pulk särab näitlejana «Ükssarviku» peaosas, Marta Pulk on paljudele südamesse pugenud dokumentaali «Aasta täis draamat» režissöör. Ja lapsi pole ühel kaks, vaid kahepeale üks.

Avameelsest jutuajamisest õdede Pulkadega saad teada:

- Kuidas vaesus võib ootamatult hästi mõjuda.

- Miks Liisa ootas, et keegi ütleks – te olete väga raskesti haige, siin on teile tabletid! 

- Miks Marta on nii otsekohene, et peab seda lausa patoloogiaks.

- Milliseid saladusi ja seiklusi peitub filmitegijate köögipoolel, millest publikul aimugi pole. 

Kuidas te õdedena omavahel läbi saate?

Marta: Siiamaani ei kannata!

Liisa: Ja ega muud polegi öelda. (Naeravad mõlemad laginal.) Lähedaseks oleme saanud viimastel aastatel, lapsena jagelesime küll.

Marta: Liisa on ju vanem. Palju vanem! Mina olen väga noor. Loomulikult tundub kolm aastat vanemale õele noorem tüütu ja noorem teeb vanemat järele. Aga sestpeale, kui oleme mõlemad iseseisvad…

Liisa: … sestpeale, kui me ei käi teineteisele olmeliselt närvidele, on suhted väga head.

Marta: Ja seda distantsi, et tahan rohkem ise olla ning õest eraldi seista, pole ma kunagi tajunud. Olen end piisavalt «isena» tundnud.

Liisa: Minul just oli see! Selline periood oli, kui kodu jäi korraks hirmus kaugeks ja mul polnud õrna aimugi, mis toimus sinu või emme elus.

Marta: Panime mõlemad täie auruga oma maailmas ajama ja isegi ei näinud teineteist. Meie peres pole kunagi olnud sunduslikke traditsioone, asju, mida tingimata koos tehakse. Igaüks on vaba tegema, mida tahab. Ühest küljest on see hea, teisest küljest aitavad traditsioonid mingitel hetkedel sidet hoida.

«Kui sa tuled perekonnast, kus pole palju raha, peab loominguline olema.» Õed on tänulikud, et sündisid just oma ema ja isa lastena ja õppisid maast madalast suletud uste kõrvalt avatud aknaid otsima. Täname NOPi Kadriorus. FOTO: Tairo Lutter

Äkki see käib iseseisvaks saamise juurde, et mõni aeg tuulutad pea seljas üksi ringi?

Liisa: Üks asi, mida olen mõelnud, mis puudutab perekondi laiemalt…

Marta: … seoses ise lapsevanemaks saamisega…

Liisa: Ei! Ma mõtlesin seda juba enne. Oma elu üles ehitades võtame tahtmatult eeskuju oma vanemate ja vanavanemate suhetest. Kui lapsed kasvavad üles tugevate peretraditsioonide keskel ning näevad kõrvalt tihedat läbikäimist ja kokkuhoidmist oma esivanemate vahel, järgivad nad täiskasvanuna tõenäoliselt sama mudelit. Kui aga sellist eeskuju pole, võib täiskasvanueas lähedaste suhete ülesehitamine oma vanematega võtta aega...

Kust teie loomingulisus tulnud on?

Marta: Vaesusest. 

Liisa: Jah. Kui sa tuled perekonnast, kus pole palju raha, peabki loominguline olema. Emme on meil väga elava fantaasia ja hea kujutlusvõimega, tal oli alati väga suur tuhin asju oma kätega teha.