Kes võidab tänavu Alveri debüüdipreemia?

Betti Alver FOTO: Raamat

Laupäeval, 23. novembril kell 16 algaval üritusel Tartu Kirjanduse Maja kultuurikohvikus Salong kuulutatakse välja Betti Alveri kirjandusauhinna tänavune laureaat. Alveri auhinda, mis määratakse jooksval aastal ilmunud silmapaistvaima ilukirjandusliku debüütteose autorile, on antud alates 1990. aastast (järjepidevalt alates 1998. aastast).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Seekordne žürii, kuhu kuuluvad Katrin Väli (Hallas), Jüri Kolk ja Rauno Alliksaar ning eelmise aasta laureaadid Triin Paja ja Raul Oreškin, valis vahepealse aasta jooksul ilmunud ligemale 60 debüütteose hulgast seitse nominenti, millele heidan lühikeste kiirarvustuste vormis oma heasoovliku pilgu.

Vaatlusaluste teoste nominendistaatus nõuab pikemat ja põhjalikumat analüüsi, millele peaks ideaalis eelnema arvustaja pikem kooselu vastavate tekstidega, nende isikupära ning esteetilise ja emotsionaalse mõju lähem tundmaõppimine. Leheruumi ja aja puudusel ei saanud ma seda endale paraku lubada ning pidin leppima põgusama kontaktiga, mis polnud kahjuks isegi mitte üheöösuhe, vaid jooksu pealt tehtud kähkukas.

Kiituseks tegijatele ja eeskujuks teistele (iseäranis tulevastele debütantidele) väärib mainimist, et kõigil seitsmel nominentide hulka valitud teosel on olnud toimetaja ja/või retsensent või isegi mitu, kusjuures pealegi nimekad ja korralikud tegijad. Ja seda on tulemusest tunda.

Anna-Kristiina Pae luulekogu «Lindudeta kevad» on üldistatult taandatav «sahtel tühjaks»-sündroomile. See valimik on debüüdile omaselt kobav ja katsetav ning seega nii sisulises kui ka stilistilises mõttes suhteliselt kirju. Pae ees näib olevat kutsuvalt lahti mitu jõukohast teed, kuid ta pole autorina neist ühelgi veel väga kaugele astunud.

Ühe vanamoodsa ideaali järgi, mida ma vanamoodsa lugejana senini kalliks pean, võiks luulekogu olla oma kompositsioonilt allutatud ühele esteetilisele printsiibile, püüda kõigis oma tekstides konkreetse autorimina ja/või teatud luulekeele kehtestamise poole. Üks kõigi, kõik ühe eest.

Anna-Kristiina Pae esikraamat hakkab selle kaanoni seisukohast peaaegu igas tekstis justkui uuesti, iga luuletus on väljas eelkõige iseenda eest. Pae viljeleb läbisegi eri värsistruktuuriga silprõhulist riimluulet ning vabavärssi, autoripositsioon ja tundetoon laperdavad väljapeetult pateetilis-eleegilistest kuni (enese)iroonilise ning sürrealistlikuni.

Minu silmis pole Pael probleemi keele voolavusega, mis muutub kohati koguni laulvuseks, küll aga kujundiloomega, mis on oma unenäolisuses ühtpidi julge ja efektitsev, ent teiselt poolt pidurdamatult avantüristlik. Pae purjetab sageli vabade assotsiatsioonide tuules, tuues osa tekste ohvriks kirjanduslikule lumepalliefektile: üks hämar kujund sünnitab (sageli riimisunnist kantuna) jooksu pealt järgmise, eelmisest veel hämarama, jättes lugeja teksti semantilises pimeduses käsikaudu sihitult kobama.

21.11.2019 23.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto