Aasta prokurör Maarja-Liisa Kõiv: naine, keda vangid pelgavad

 Aasta prokuröri tiitli pälvinud Maarja-Liisa Kõiv ütleb, et teda huvitab alati kurjategija motiiv, miks talitas ta just nii, aga mitte teisiti. Foto: Kristjan Teedema

Maarja-Liisa Kõiv on oma südameasjaks võtnud vanglakuritegevuse.

Lõuna ringkonnaprokuatuuri abiprokurör Maarja-Liisa Kõiv on prokuratuuris töötatud nelja aasta jooksul tunginud vanglaseinte vahel toimuva organiseeritud kuritegevuse hingeellu, kuid oma elu pärast pole ta kunagi kartnud. Karmid mehed jala- ja käeraudades teda samuti ei kõiguta. «Kui seda tööd ei teeks mina, teeks seda keegi teine,» ei tähtsusta Kõiv liialt oma ametit. Kui Kõiv pole tööl, meeldib talle Toomemäel jalutada ja tegelda võitluskunstidega. «Kodus olen ma täiesti tavaline inimene, ausõna,» iseloomustab ta end ise.

Esimest korda valiti aasta prokuröriks abiprokurör. Mis vahe on nii-öelda päris prokuröril ja abiprokuröril?

Mina pole kunagi erinevaid prokuröre lahterdanud. Prokurör on prokurör ja ei ole vahet, kas ta võitleb kuritegevusega abiprokurörina, ringkonnaprokurörina või vanemprokurörina. Eesmärk on ju kõigil üks – selgitada välja tõde, kaitsta kannatanut. Olen endale eesmärgiks võtnud, et nii palju kui võimalik, lähen ma oma asjaga lõpuni. Ma küll küsin kõrgemal seisvalt prokurörilt selleks volituse, aga ma tahan enda asjades kõik toimingud otsast lõpuni ise teha.