Kõik need hetked kaovad ajas...

"Blade Runneri" ikoonilised maastikud on justkui tegelikkuseks saanud. FOTO: Kaader filmist

Ridley Scotti 1982. aastal ilmavalgust näinud ulmefilm „Blade Runner“ kuulub mu isiklikku filmide esikümnesse – kuigi tegemist on ulmekaga, leiab selle tegevus aset planeedil Maa ning selle toimumisaeg on väga konkreetne: 2019. aasta november. Ehk siis just praegu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olgugi et „Blade Runner“ sündis vaevaliselt ning filmi algne kinoversioon, mida Scott filmistuudio puhul muutma pidi, pälvis omajagu kriitikat, on „Blade Runner“ aja jooksul muutunud legendiks. Seda eriti pärast 2007. aastal ilmunud n-ö lõplikku versiooni, mille loomisel oli jäme ots lõpuks režissööri käes ning millest lähtun oma siinses kirjutises ka mina.

Algse linaversiooni parandamine on tulnud filmile ainult kasuks. Näiteks kaotati ära loo peategelase, mässavaid replikante – orjatööks toodetud inimesesarnaseid tehisorganisme – jahtiva Rick Deckardi (Harrison Ford) voice over-kommentaarid, kuna need illustreerisid sageli seda, mida vaatajale juba näidati. Samuti muudeti filmi lõppu: algses versioonis püüti süngest loost pigistada välja laiatarbe­finaal, mis püüdis panna vaatajaid uskuma, et üle noatera pääsenud armastajad on teel kui mitte eldoraado, siis ikkagi parema elu poole.

Miks mulle „Blade Runner“ niivõrd meeldib? Praegu, tõelises 2019. aasta novembris, on huvitav mõelda sellele, kuidas kujutati 1980. aastate alguse ulmefilmis ette praegust ajamomenti. Ma olin 1982. aastal 11-aastane ning tean selgesti, et maailm on tugevalt muutunud, ent kui vaadata Los Ange­lese piirkonna või terve California poole, pole Scotti kujutatud düstoopia ometi teostunud.

Õieti on teostunud sootuks teistsugune düstoopia.

22.11.2019 25.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto