Sisukord
AK
Postimees
23.11.2019
Eesti Järvikule on kasulikum mitte ise lahkuda (60) Kool, kus laps vastutab ise ja õpetajad ei kamanda (47) Tere tulemast, Eesti bataat, lääts ja kikerhernes! Majandus Börs viitab majanduse jahtumisele Välismaa Videolugu Veneetsiast: kohalikud panevad rinnuni veele visalt vastu Endine luurejuht: Hiina tahab kaaperdada Austraalia poliitika (6) Foto: Indoneesia linn üritab lapsi «tibustada» Vučić: nn luurajaloo video võtsid üles Serbia eriteenistused (1) Tiido: soomlased vaatavad Eestit endiselt kui väikevenda (10) Soome politsei on saanud kaebusi vanade TV-sarjade kohta (15) Gabriel Richard-Molard: suur koalitsioon on surnud, elagu väike koalitsioon Arvamus Juhtkiri: kliimamuutuv toidulaud (1) Sander Punamäe: hongkonglased on Helme pärast kadedad (17) Peaministri riskiinvesteeringud (15) Lask Trumpi tagalast (6) Eesmärk oli võita aega (6) Meie kaaslane ka nutiajastul Kultuur Pulk & Pulk: müsteerium lahendatud! Saa teada, kes on kes ... nagu pisarad vihmas (2) PÖFF: Ajupestud inimesed, segased noored ja hinge kriipivad loomad Sport Tobreluts: oleme natuke paremad kui eelmisel hooajal Märtsis heideldakse koha eest päikese all Paavo Kivise peale mõeldes Nõmme Kalju värbab uut treenerit. Pildil ka Marko Kristal Verinoor Venemaa iluuisutaja püstitas lühikavas maailmarekordi Merendus Eesti perefirma betooni nõutakse Fääri saartest Jaapanini Reis Videolugu Veneetsiast: kohalikud panevad rinnuni veele visalt vastu AK Tallinn 800: puupulgad, mis kõnelevad keskaja infotehnoloogiast EKI keelekool: kuus­kümmend tuhat eesti murdesõna Rein Veidemann: e-kultuur ja/kui keelevahetus (3) Rahvusatlase koostaja: sellega sai täidetud lünk Eesti kultuuriloos Kõik need hetked kaovad ajas... ... nagu pisarad vihmas (2) Mesikäpp. Lapsed ei oska kükitada ega telekat vaadata! Mesikäpp. „Lollimaja“, Eesti kõigi aegade rajum suhte-reality! Arter Pulk & Pulk: müsteerium lahendatud! Saa teada, kes on kes Videolugu Veneetsiast: kohalikud panevad rinnuni veele visalt vastu Kertu Jukkum: Seiklused või torud? (2) Meremuuseumi juht Urmas Dresen: Üks korralik muuseum ei tohiks tiluliluga üle pingutada «Admiral Bellingshauseni» ekvaatoriületust saatsid salapärased veealused hiiglased ja Neptun ise PÖFF: Ajupestud inimesed, segased noored ja hinge kriipivad loomad Naised Köögis näitas tänaval hämmastavat julgust (8) Läheb vaidluseks! Võidusõidufilm «Le Mans ’66»: kaks arvamust Saladused skungi selja taga. Kuidas loodi kolm kuulsat sõjalennukit? Naiste jõudemonstratsioon (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kõik need hetked kaovad ajas...

7 min lugemist
"Blade Runneri" ikoonilised maastikud on justkui tegelikkuseks saanud. FOTO: Kaader filmist

Ridley Scotti 1982. aastal ilmavalgust näinud ulmefilm „Blade Runner“ kuulub mu isiklikku filmide esikümnesse – kuigi tegemist on ulmekaga, leiab selle tegevus aset planeedil Maa ning selle toimumisaeg on väga konkreetne: 2019. aasta november. Ehk siis just praegu.

Olgugi et „Blade Runner“ sündis vaevaliselt ning filmi algne kinoversioon, mida Scott filmistuudio puhul muutma pidi, pälvis omajagu kriitikat, on „Blade Runner“ aja jooksul muutunud legendiks. Seda eriti pärast 2007. aastal ilmunud n-ö lõplikku versiooni, mille loomisel oli jäme ots lõpuks režissööri käes ning millest lähtun oma siinses kirjutises ka mina.

Algse linaversiooni parandamine on tulnud filmile ainult kasuks. Näiteks kaotati ära loo peategelase, mässavaid replikante – orjatööks toodetud inimesesarnaseid tehisorganisme – jahtiva Rick Deckardi (Harrison Ford) voice over-kommentaarid, kuna need illustreerisid sageli seda, mida vaatajale juba näidati. Samuti muudeti filmi lõppu: algses versioonis püüti süngest loost pigistada välja laiatarbe­finaal, mis püüdis panna vaatajaid uskuma, et üle noatera pääsenud armastajad on teel kui mitte eldoraado, siis ikkagi parema elu poole.

Miks mulle „Blade Runner“ niivõrd meeldib? Praegu, tõelises 2019. aasta novembris, on huvitav mõelda sellele, kuidas kujutati 1980. aastate alguse ulmefilmis ette praegust ajamomenti. Ma olin 1982. aastal 11-aastane ning tean selgesti, et maailm on tugevalt muutunud, ent kui vaadata Los Ange­lese piirkonna või terve California poole, pole Scotti kujutatud düstoopia ometi teostunud.

Rick Deckard (Harrison Ford) filmis "Blade Runner". FOTO: Kaader Filmist

Õieti on teostunud sootuks teistsugune düstoopia. Kui filmis kallab pidevalt vihma, nagu ühele film noir’i vaimus tehtud linaloole kohane („Blade Runner“ kujutab linna, kus on hämar isegi päikesetõusu ajal), siis tegelikkus on vastupidine: 2017. aastal lõppes seitse aastat kestnud tõsine põud, mille ajal kuivas Californias surnuks umbkaudu 100 miljonit puud. Tõsi, 2017. aasta jaanuaris saabusid tugevad vihmasajud, ent see ei muuda fakti, et kõnealune põud oli piirkonna ilmastikuolude mõõtmise ajaloo rängim. Siinse artikli kirjutamise ajal möllavad sealkandis jälle tulekahjud.

Teemad pole aegunud

Üks põhjus, miks „Blade Runnerit“ esile tõsta, peitub selle võimes vältida mõningaid Ameerika filmikunsti levinumaid klišeesid. Selliseid Hollywoodi suurfilme, mille tegelaskujud on ambivalentsed, muutuvad, mitmetahulised, ilmub üha harvemini, nii et pooltoonides tegelaskujudega kassatükid mõjuvad nagu väike lotovõit. Näiteks Michael Manni 1995. aasta krimifilmi „Pinge“ kõnekuse üks põhjusi seisnes selles, et selle kaht peategelast, politseinikku ja pangaröövlit, püüti kujutada lihast-luust, vastuoluliste inimestena, kelle hoiakute-tundmuste diapasoon on lai ning kes sarnanevad oma intelligentsuses ja obsessiivses pühendumuses teineteisega rohkem, kui keegi alguses arvata oskab. „Blade Runneris“ hakkab vaataja liikuma koos Deckardiga ning neli replikanti, keda ta likvideerima peab, kujutavad endist filmi negatiivseid tegelasi.

Ent vaatamise käigus ilmneb põhjus, mis replikante mässama ajas, miks nad inimesi ründavad: nad on saanud teadlikuks oma surelikkusest. Kusjuures võrreldes inimesega on nende elukaar circa paarkümmend korda lühem, umbkaudu neli aastat – tõeline eksistentsialistlik needus! Kui viimane ellujäänud replikant, seltskonna liider, lumivalgete juustega Roy Batty (Rutger Hauer) Deckardi kindlast surmast päästab – olles ta muidugi enne surma lävele viinud –, jõuab vaatepunkti nihkumine oma kõrgpunkti. Pean silmas Batty kuulsat lõpumonoloogi.

Roy Batty, umbes kolm aastat ja kümme kuud vana, ütleb Deckardile, et inimesed ei suudaks iial uskuda, mida ta on näinud. Selgub, et Batty on kosmoseruumis palju ringi seigelnud ning olnud tunnistajaks olulistele sündmustele. Lõpetuseks ütleb Batty: „Kõik need hetked kaovad ajas nagu pisarad vihmas. Aeg surra.“

Replikant Roy Batty (Rutger Hauer) peab filmikunsti kõigi aegade kuulsaimat surmaeelset monoloogi. FOTO: Kaader Filmist

Mida siis Batty õieti öelda tahab? Seda, et ta on näinud midagi, mida pole näinud mitte keegi teine. Teisisõnu sõnastab Batty oma isikliku, jagamatu vaatepunkti. See pole aga kõik. Seda tehes kehtestab ta oma iseduse. Iseduse, mis on sama palju väärt kui ükskõik millise kakskümmend korda kauem elava inimese oma. Batty isedus on see, mis teda kõigist teistest elusolenditest lahutab – ja paradoksaalsel kombel nendega liidab, nendega võrdseks teeb. Miks? Sest igaüks on kogenud oma elus midagi, mida pole kogenud mitte keegi teine.

Praegu, tõelises 2019. aasta novembris, on huvitav mõelda sellele, kuidas kujutati 1980. aastate alguse ulmefilmis ette praegust ajamomenti.

Muide, too stseen, kus De­ckardit jahtiv Batty, tundes, et ta keha funktsioonid hakkavad surma lävel üles ütlema, vajutab naela läbi oma käe, on mulle alati tundunud pisut liiga osutav. Ent paralleel iseenesest on kõnekas, sest Batty kehastab dilemmat, mis praeguseski Eestis lahendamist ootab: kas siseneda linna palmipuuoksa või mõõgaga? Kas erinevused andeks anda või püüda neid iga hinna eest kustutada? Kas valida üksainus või kõik? Kas aktsepteerida iseduse üldisust, mis tähendab ühtlasi aktsepteerida iseduste paratamatuid erinevusi või püüda eraldada vanatestamentlikus vaimus terad sõkaldest?

Kummaline, et just Batty lõpumonoloogis, mitte filmis kujutatud maastike tõepärasuses, tulebki mu jaoks esile filmi ajaline kõnekus, selle aktuaalsus. Teistsuguste iseduste küsimus tundub olevat 2019. aasta novembris aktuaalsemgi kui 1982. aasta juunis, filmi esilinastumise ajal. Elame ajastul, mil loodusteadused on avastamas erinevate eluvormide isedust ja nende iseduste komplekssust – looma- ja taimeliikide tundlikkust, tundmis-, mõtlemis- ja kommunikatsioonivõimet. Kui mõelda, et Deckardi nimi sarnaneb kahtlaselt René Descartes’i omaga, oleks uute teadusavastuste valguses vist ülim aeg loobuda kartesiaanlikust vaatest inimteadvuse ülimuslikkusele teiste eluvormide ees…

"Blade Runneri" ikoonilised maastikud on justkui tegelikkuseks saanud. FOTO: Kaader Filmist
Kultusliku "Blade Runneri" toimumispaik ja aeg. FOTO: Kaader Filmist

Atmosfäär kui sisu

Mul on „Blade Runnerit“ vaadates ka tunne, et ühegi teise mängufilmi jaoks pole loodud nõnda täiuslikku muusikat. Vangelise meloodiad ja kõlad sulanduvad filmi üldisesse atmosfääri, mis on ühtaegu ähvardav ja ahvatlev, luupainajalik ja maaliline, tehislik ja romantiline. Õieti tekib „Blade Runnerit“ vaadates-kuulates tunne, et kuna filmi atmosfäär on nõnda intensiivne, tiheneb see aeg-ajalt muusikaks. Meloodiad ja kõlad on paigutatud stseenidesse nõnda täpselt, et siin-seal võib tekkida illusioon, justkui oleks pilt loodud muusika saateks, mitte vastupidi. Isegi filmi lõputiitrite ajal kõlav muusikaline nimiteema – Vangelise 1994. aastal ilmunud albumil kannab lugu pealkirja „Blade Runner (End Titles)“ – ei saaks asetseda õigemas kohas.

Film lõppeb ju lõigatult, momendil, mil Deckardi ja tema­ südamedaami, samuti hävita­misele määratud replikandi Rachae­li (Sean Young) ühine teekond alles pihta hakkab. Pilt katkeb järsult – liftiuks sõidab tegelaste ja kaamerasilma vahele – ning algab tõeliselt dramaatiline muusika, mille kõlad ja rütm tekitavad mulje, et miski pole lahendatud, et lugu läheb tegelikult edasi (seoses 2017. aastal ilmunud järjefilmiga „Blade Runner 2049“ on see heliline lubadus ka puhttehnilises mõttes täide viidud). Niisiis, lõputiitritega lugu ei lõppe, vaid kandub filmimeediumist muusikasse.

Replikandist tütarlaps Rachel (Sean Young). FOTO: Kaader Filmist

Kui aga rääkida juba mainitud atmosfäärist, siis rõhutaksin valguse ja graafika kõrval seda, kuidas on kasutatud filmis lokatsioone, (sise)arhitektuuri, interjööre. Kuna filmi tegevus leiab aset Los Angeleses, on filmitegijad efektselt kasutatud selle linna ehituskunstilisi maamärke – näiteks 1924. aastal ehitatud Ennis House’i, mille autoriks Frank Lloyd Wright­ ise, ning 1893. aastal Sumner Hunti projekteeritud Bradbury Buildingut, mille interjöör on üks tõeline historitsistlik toretsemine.

Esimese hoone sisekujundust kasutati peategelase De­ckardi kodu loomisel, teise pandi aga elama replikantide geneetilise disainiga tegelev veidrik J. F. Sebastian (William Sanderson), kes valmistab oma hobiks kõiksugu kummalisi nukke – muide, juba pelgalt neist nukkudest saaks kirjutada eraldi loo, sest eks kujuta ju Deckardi jahitud replikandid endist midagi nukkude ja inimeste vahepealset, mõtlevaid ja tundvaid nukke; nukke, kes on avastamas oma vaba tahet (või kujutlust sellest).

Igatahes ei mõju arhitektuur „Blade Runneris“ pelgalt esteetilise elemendina. Näiteks Wright kasutas Ennis House’i puhul inspiratsiooniallikana maiade arhitektuuri – Deckardi korteris aset leidvate sündmuste taustal võib märgata imeliku ornamentikaga telliseid, millest koosnevad isegi köögiseinad. Üks „Blade Runneri“ keskseid küsimusi kõlab, kas Deckard on inimene või replikant, st kas ta on sündinud või toodetud, mis omakorda tekitab küsimuse, kas ta on ohverdatav või mitte. Seega võivad Deckardi kodu seinad olla kõnealuses küsimuses sama kõnekad kui unes nähtud ükssarvik.

Deckardi unenägu. FOTO: Kaader Filmist

Kui vihmast saab lumi

Nagu juba mainitud, valmis 2017. aastal „Blade Runneri“ täispikk järg „Blade Runner 2049“, mille režissöör on Denis Villeneuve. See on film, mille maastikud on kummalises kooskõlas eespool mainitud faktiga põua tõttu surnud puudest – puit on Villeneuve’i loos kullahinnaga ning filmist leiab tegelasi, kes pole kunagi näinud oma silmaga ei elavat ega surnud puud. Nõustun nendega, kes peavad „Blade Runner 2049“ üheks kõigi aegade parimaks järjefilmiks, sest see ühtaegu jätkab algset lugu ja liigub samas sellest edasi.

On huvitav võrrelda uuema filmi põhilist replikanti, kes kannab kafkalikku nime K. (Ryan Gosling), tema eelkäija Battyga. Kui Batty traagika seisnes selles, et ta sõnastas oma iseduse siis, kui see isedus otsa sai, jäädavalt kadus ja ümbritsevasse lahustus, siis K. traagika on veelgi sügavam. Ta nimelt avastab, et mingit isedust pole, on olnud vaid selle illusioon – korraks tühjusest kerkinud tühi lootus.

"Blade Runner 2049" toimub 30 aastat peale originaali. FOTO: Kaader Filmist
Ka filmis "Blade Runner 2049" arendatakse tõelisuse ja näivuse küsimusi. FOTO: Kaader Filmist

Võrreldes Battyga (tootesarjast Nexus 6) on K. (Nexus 9)­ juba palju paremini arendatud bio­tehnoloogiline organism, tugevam, vastupidavam, ja mis kõige olulisem, paremini alluv. Muidugi, võib mõelda, et kui teadvusel olend avastab, et temas pole midagi autentset, st kui see, mida ta pidas iseduseks, kujutab endast vaid võõraid mälestusi ja tundeid, võib iseduse puudumise teadvustamist pidada tegelikult iseduse alguseks. Miks K. Deckardi päästab – nagu kolmkümmend aastat varem tegi seda Batty? Sest ta tunneb ära teise olendi iseduse kui millegi, millest ta ise on ilma jäetud.

Jah, teadlikkus millegi puudumisest pole ju kaugeltki sama, mis teadlikkuse puudumine. Siiski, samal hetkel, kui K. sellisele avastusele tuleb, jõuabki ta eksistents lõpule. Roy Batty sõnastab surres ühtaegu oma suremise tragöödia, avastades oma eksistentsi absurdsusest midagi uhket ja kordumatut – ja kuna millegi kordumatus teeb selle väärtuslikuks, keeldub Batty minemast „vagusalt öösse“. Tema sõnad – „nagu pisarad vihmas“ – on täielikus korrelatsioonis ümbritseva vihmakardinasse mattunud maailmaga.

Ent K. sureb vaikuses, vaguralt, üksi – ta ei ütle kellelegi midagi, kuigi Deckard seisab tema kõrval ja küsib: „Miks?“ K. ei vasta, tal pole midagi sõnastada. Teda on petetud, ta on ennast ise petnud, ta on küll muutnud oma käitumist, ent enne kui ta jõuab seda muutust mõtestada, lakkab tema organism töötamast ning see tühik, kuhu võinuks ilmuda midagi, mida võiks tähistada sõnaga „ise“ – K. ise kasutab sõna „hing“ –, jääb täitmata.

Enne surma jõuab K. teha liigutuse, mis osutub samuti automaatseks, „istutatuks“, K. viimane pilk maailma ilule on tegelikult osa temasuguste replikantide tootearendusest. Descartes, sedapuhku täiustatud korporatiivse biotehnoloogia ressurssidega, on tagasi. ­Pierre Bourdieu on märkinud, et me „ütleme palju vähem originaalseid asju, kui ise arvame“ – K. näol on tehtud sellest seisukohast tehnoloogiline meetod. Vihma asemel langeb rahulikku, ükskõikset lund… kuigi K. hääbumisstseeni saadab sama muusika, mis kõlab Batty lõpumonoloogi taustal.

Niisiis – kui Batty surma puhul võib vaatajat liigutada inimlik soov oma lugu ära rääkida, siis K. puhul liigutab selle soovi saavutamatus. Tahaks peaaegu minna K. juurde, et viimased sõnad, mida ta kuuleks, oleksid: „Sa ei elanud asjata!“ Kas selliseid sõnu ei igatse kuulda me kõik? Ja kas pole sellistel hetkedel tegelikult ükskõik, kui autentsed need sõnad on?

Kui unenäost saab tegelikkus. FOTO: Kaader Filmist

„Blade Runner“

•       USA, 1982

•       Režissöör Ridley Scott

•       Põhineb Philip K. Dicki romaanil „Do Androids Dream of Electric Sheep?“ (1968)

•       Stsenaristid Hampton Fancher ja David Peoples

•       Osades Harrison Ford, Rutger Hauer, Sean Young, Daryl Hannah, Edward James Olmos jt

•       Muusika Vangelis

Seotud lood
22.11.2019 25.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto