Kui meremuuseumi pikaaegse juhi Urmas Dreseniga kohtume, käib Paksu Margareeta tornis ja selle ümbergi hoogne töö. Maja sissekäik on aiaga piiratud, sest Tallinna Vesi on seal sillutise veevärgitöödeks lahti kaevanud. Hoones sees jalutades ei ole keeruline aru saada, milline võib meremuuseum hakata peagi välja nägema. Kahtlemata uhke! Ent, nagu Dresen (60) ise märgib, siis mida päev edasi, seda enam märkab kõiki neid detaile, mis tahavad veel kohendamist ja sättimist. Aga 28. november – kapitaalselt uuendatud Paksu Margareeta avamise päev – läheneb üha kiiremini. Kas ikka jõuab valmis? «Eks muidugi jõuab, kus ta pääseb. Tean seda varasemast kogemusest,» mainib Dresen, viidates oma eelmisele suurele ettevõtmisele, Lennusadama muuseumiks ehitamisele. Kuid selge see, et kätte on jõudnud vähese unega ööd ja töötihedad päevad. Siiski leiab muuseumijuht aega, et Arteriga vestelda. Eks ikka muuseumidest, merest ja elust.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kujutan ette, et ega te viimased pool aastat väga maganud ei ole. Suure ehitusobjekti juures on alati asju, mis ei lähe päris plaani järgi. Närvipinget on palju.

Nii hull pole olukord seni siiski olnud. Tõsi, kardan, et nüüd vast on tõesti käes unetute ööde aeg. Kipub olema nii, et mida lähemale avamise aeg jõuab, seda rohkem näed asju, mis on veel tegemata. Näed detaile, mis tahavad sättimist. Ja nagu me teame, kurat peitubki pisiasjades. Võib-olla kõrvalolijad neid ei märkagi, ise aga küll. On veel jupp maad minna, et kogu see uuenenud muuseum ilusti ja kenasti toimiks. Teisalt, ka omal ajal Lennusadamat ehitades tabas mind nädal enne avamist ärev arusaamine: pole mingitki varianti, et kõik õigeks ajaks valmis saab. Pole võimalik!

Elate praegu midagi sarnast üle? Tunne tuleb tuttav ette?

Tuleb muidugi. Aga varasem kogemus lubab jääda rahulikuks. Lõpuks saab ta ikka valmis. Kus ta pääseb.

Tohib, ma kiusan teid pisut? Kindlasti on inimesi, kes tahaksid küsida: meil on ju uhke Lennusadam ja seal vesilennukite angaarides väljapanek, mis täidab edukalt muuseumi rolli, no milleks veel meremuuseum Paksus Margareetas?

Alustame siis sellest, et Paks Margareeta on meremuuseumi puhul paljude asjade algus. Muuseum oli Paksu Margareeta tornis, kui see 1981. aasta aprillis uksed avas. Tegelikult juba aastakümneid varem – 1965. aastast, mil muuseum kõrval asuvas adminhoones esialgu avati. Ühesõnaga, Paks Margareeta on kogu aeg meremuuseumiga kaasas käinud. Torni põhjalik renoveerimine ja uue püsiekspositsiooni tegemine oli meremuuseumil ja minul isiklikult mõttes ammu enne Lennusadamat. Lihtsalt varem polnud muuseumil jõudu, et sedavõrd põhjalik uuendamine ette võtta. Kusjuures, just Lennusadama valmimine ja selle edukas käivitamine on meile andnud võimaluse seda teha.

Aga kui küsimusele vastata, siis Lennusadamas räägime me eelkõige lugusid, mis on seotud 19.–20. sajandi meretehnika ja meresõjanduse arenguga. Nagu teate, on seal põhitegijaks allveelaev Lembit. Mereajaloo varasem periood jäi sealt välja. Ei olnudki sinna plaanitud. Ja siis mängis aeg meile kätte võimaluse…

Millise võimaluse?

2015 kaevati Kadrioru rannast välja koge (keskaegse kaubalaeva – R. R.) vrakk.

Ja edasi?

Toona ei olnud veel teada, millised on võimalused rahastada Paksu Margareeta renoveerimist. Ei olnud teada, kus me seda suurepärast leidu – koget – eksponeerida saame. Kui rahastusküsimused hakkasid riburada pidi selguma, siis oli ka selge, et see võimalus tuleb ära kasutada. Renoveeritud Paks Margareeta on just see koht, kus vana koge vrakk saab väärikalt eksponeeritud.