Sisukord
AK
Postimees
23.11.2019
Eesti Järvikule on kasulikum mitte ise lahkuda (60) Kool, kus laps vastutab ise ja õpetajad ei kamanda (47) Tere tulemast, Eesti bataat, lääts ja kikerhernes! Majandus Börs viitab majanduse jahtumisele Välismaa Videolugu Veneetsiast: kohalikud panevad rinnuni veele visalt vastu Endine luurejuht: Hiina tahab kaaperdada Austraalia poliitika (6) Foto: Indoneesia linn üritab lapsi «tibustada» Vučić: nn luurajaloo video võtsid üles Serbia eriteenistused (1) Tiido: soomlased vaatavad Eestit endiselt kui väikevenda (10) Soome politsei on saanud kaebusi vanade TV-sarjade kohta (15) Gabriel Richard-Molard: suur koalitsioon on surnud, elagu väike koalitsioon Arvamus Juhtkiri: kliimamuutuv toidulaud (1) Sander Punamäe: hongkonglased on Helme pärast kadedad (17) Peaministri riskiinvesteeringud (15) Lask Trumpi tagalast (6) Eesmärk oli võita aega (6) Meie kaaslane ka nutiajastul Kultuur Pulk & Pulk: müsteerium lahendatud! Saa teada, kes on kes ... nagu pisarad vihmas (2) PÖFF: Ajupestud inimesed, segased noored ja hinge kriipivad loomad Sport Tobreluts: oleme natuke paremad kui eelmisel hooajal Märtsis heideldakse koha eest päikese all Paavo Kivise peale mõeldes Nõmme Kalju värbab uut treenerit. Pildil ka Marko Kristal Verinoor Venemaa iluuisutaja püstitas lühikavas maailmarekordi Merendus Eesti perefirma betooni nõutakse Fääri saartest Jaapanini Reis Videolugu Veneetsiast: kohalikud panevad rinnuni veele visalt vastu AK Tallinn 800: puupulgad, mis kõnelevad keskaja infotehnoloogiast EKI keelekool: kuus­kümmend tuhat eesti murdesõna Rein Veidemann: e-kultuur ja/kui keelevahetus (3) Rahvusatlase koostaja: sellega sai täidetud lünk Eesti kultuuriloos Kõik need hetked kaovad ajas... ... nagu pisarad vihmas (2) Mesikäpp. Lapsed ei oska kükitada ega telekat vaadata! Mesikäpp. „Lollimaja“, Eesti kõigi aegade rajum suhte-reality! Arter Pulk & Pulk: müsteerium lahendatud! Saa teada, kes on kes Videolugu Veneetsiast: kohalikud panevad rinnuni veele visalt vastu Kertu Jukkum: Seiklused või torud? (2) Meremuuseumi juht Urmas Dresen: Üks korralik muuseum ei tohiks tiluliluga üle pingutada «Admiral Bellingshauseni» ekvaatoriületust saatsid salapärased veealused hiiglased ja Neptun ise PÖFF: Ajupestud inimesed, segased noored ja hinge kriipivad loomad Naised Köögis näitas tänaval hämmastavat julgust (8) Läheb vaidluseks! Võidusõidufilm «Le Mans ’66»: kaks arvamust Saladused skungi selja taga. Kuidas loodi kolm kuulsat sõjalennukit? Naiste jõudemonstratsioon (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

... nagu pisarad vihmas

7 min lugemist
Replikant Roy Batty (Rutger Hauer) peab filmikunsti kõigi aegade kuulsaimat surmaeelset monoloogi. FOTO: Kaader filmist

Ega ulmefilmide tegevusajale ja -kohale osutavad faktid ei ole vist tegelikult liiga tähtsad. Nendega võib natuke mängida, miks mitte. Aga nende osutuste veider täpsus – 2019. aasta novembrikuu Los Angeles Ridley Scotti filmi „Blade Runner“ puhul – paneb muigama. See oleks nagu suvaline raam ühele loole, mis ei taha muidu hästi käima minna. Tõsi, oma mõte siin vahest siiski on. Autor tahab öelda ehk seda, et see, mida ta rääkima hakkab, sünnib pigem ajaliselt ja geograafiliselt aimatavas kauguses. Pane tähele, ütleb ta, tulevik on otse nurga taga. See pole midagi kauget ja kujuteldamatut, õige varsti saad sa seda kalendrist ise näha. Kui sa silmi kissitad ja keskendud, siis kas pole nii, et see on juba nüüd kohal ja möödapääsmatu?

Kui aga nüüd toda filmi uuesti vaadata ja proovida aru saada, mida tänane ajahetk toonases fantaasias võis tähendada, siis tundub „Blade Runner“ mulle omalaadi diagnoosina. Tulevik, annab see aastal 1982 valminud pildikeel meile mõista, on „haige“. Jah, siit leiame kõrgtehnoloogilisi detaile ja elegantseid fassaade, kuid neisse on sisse kirjutatud nende rikutus ja rüvetatus. See tulevik maitseb nii, nagu ei oleks tulevikku enam võimalik uskuda. See tulevik ladestub nagu prügi. Ja inimkond ehk mattubki selle alla. Me ei oska millegi uue järele haarata, sest me ei mõista millestki lahti lasta. Selles mõttes on „Blade Runner“ disainilt düstoopiline film ja sealt ei tohiks leida midagi tähistamisväärset. Mulle meenub ainult üks tõeline sündmus.

Ja nimelt: 2019. aasta novembris suri Roy Batty.

Roy Batty (teda filmis kehastanud Rutger Hauer suri muide mõni kuu tagasi) on filmi „Blade Runner“ üks keskseid tegelaskujusid. Algab kõik „orjade mässust“, mis maha surutakse ja mille jääke nüüd likvideeritakse. Füüsiliselt ja intellektuaalselt kõikvõimsad robotid (Nexus 6 on nende Tyrelli suurkorporatsioonis toodetud nn replikantide mudelinimi) on lahkunud neile ette nähtud asualalt ja seavad inimeste maailma sulandudes meie tsivilisatsiooni ohtu. Roy Batty on parim, mis replikantide vallas leida, ning seega ka kõige ohtlikum. Aga ohtlikum mis mõttes? Hävitamisvõimekus on üks aspekt, aga Batty pole ainult relv. Vastuse võti on just selles, kuidas Batty sureb ja mida ta sel moel inimestele ütleb. Kui mõelda filmi struktuurile, siis pidanuks too suremise stseen, mis muide filmiti alles päris võtete lõpus, olema kogu teose kõrgpunkt.

Dramaturgilises mõttes see küllap nõnda oligi, ent Blade Runneri filosoofilise tuuma varastas endale (pisut hiljem) lavastaja Ridley Scotti niinimetatud director’s cut, mis seadis üles uued küsimused teistmoodi rõhkudega. Keskmesse nihkus nüüd Harrison Fordi mängitud detektiivi (ehk blade runner’i) Rick Deckardi siseheitlus.

Rick Deckard (Harrison Ford) filmis "Blade Runner". FOTO: Kaader Filmist

Deckardi töö oli määratud olema sirgjooneline nagu politseitöö ikka. Ta pidi üles otsima inimeste sekka varjunud replikandid ja nad hävitama. Probleem oli tööülesandesse muidugi juba sisse kirjutatud. Sest kuidas neid ikkagi inimestest eristada, kui välistest tunnustest abi ei ole? Aga sellega asi muidugi ei piirdunud – sarnasused olid sisemised ja sügavad. Mis siis, kui replikant peab ennast ise inimeseks? Mis siis, kui tal on olemas näiteks mälestused, samuti tunded ja emotsioonid selle kinnitamiseks? Ja kui ta tõepoolest ei saa aru, et ta on replikant, siis kuidas saab oma inimlikkuses kindel olla inimene ise? Näiteks kas või too Rick Deckard.

Filmi üks keskseid pingkohti oli Deckardi kohtumine replikandist tütarlapse Rachaeliga. „Kuidas ta ei tea, kes ta on?“ küsib Deckard, nähes tüdruku kurba läbikukkumist inimlikku empaatiat analüüsivas testis. Deckardi nimi on siin ilmselgelt homofoon, kõlalt sarnane, ehkki kirjapildilt erinev viide filosoof René Descartes’ile. Ja esitatud küsimus loob selle seose vähemalt sama otseselt. Descartes’i järgi võime me maailmast mõeldes ehk eksida – kõik võib olla nii, kuid võib olla ka teisiti –, kuid igatahes saame olla kindlad selles, kes mõtleb. Sest see, kes mõtleb, on. Cogito ergo sum.

Replikandist tütarlaps Rachel (Sean Young). FOTO: Kaader Filmist

Äratundmine, et vahel see siiski ei ole nii – et ka omaenda inimlikkuses ei saa me kindlad olla –, oli filmi seisukohalt traagiline. Samas oli see vaatajaid ehk ühendav lahendus. Deckardi kogemus tundus olevat meie kõigi kogemus. Me kõik tundsime justkui sama mis tema. Selliste diskussioonide puhul näib reaktsioonide valik kõikuvat juba tuttaval skaalal – agressiivse paranoia ja resignatsiooni vahel. „Blade Runneri“ lõpp näis osutavat, et meiega manipuleeritakse, et me oleme vaimselt orjastatud ning ohvrid enese teadmata, kaaperdatud ja kontrollitud. Tundus, nagu oleks kõikvõimas vaatemänguühiskond taas kord võitnud.

Kuid filmi „Blade Runner“ võiks vaadata ka teisiti ja selgemates toonides, ilma tolle meid surnud punkti juhtiva pessimismipingeta. Mis siis, kui tõepoolest julgeda tunnistada meie endi sees peituvat replikantlikku tuuma? Ja mitte allaandvalt leppida selle avastusega, vaid käsitleda seda kui käivitust, kui võimalust?

Filmis räägitud lugu hoiab liikumas replikantide soov oma elu pikendada (tegelikult avardada). Jutt on enesele kohta otsivast loovenergiast ning selle aluseks on just mõistmine, et me kõik olemegi põhiloomult tehnilised, oleme ise loodud ja kuulume lõpututesse põhjuste-tagajärgede ahelatesse. See teadmine oma matemaatilis-küberneetilisest loomusest – oma programmeeritavusest – oleks siis nagu lahtilaskmine kõigest, mis teeb inimeseks olemise valulikuks ja kurnavaks ning põhijoontes piiratuks.

Inimesed ei söanda avastada eneses seda potentsiaali, mida masinad ometi suudavad. Just masinad on võimelised tõeliseks inimlikkuseks. See on uuestisünni koht ja võimalus.

Ilus, kuigi omamoodi karikatuurne näide võiks olla ka ansambli Kraftwerk laul „Robotid“, kus kõlab lubadus – oleme programmeeritud tegema kõike, mida sa meilt soovid. Kogu­ Kraft­werk on paradiislik ja rahulik, kuid mitte bürokraatlik.­ Nende kujundikeeles on isegi pastoraalseid toone. Nii et see valmisolek pole mitte orjuse ülistus, vaid õnnelikkuse valem. Me võime kaugemalegi minna ja tähele panna, et täiendavaid selgitusi niisuguse „küberneetilise emantsipatsiooni“ teemal võivad pakkuda paljud filosoofid alates Baruch Spinozast ja lõpetades Peter Sloterdijkiga.

Ka Roy Batty teab seda kõike ning mõistab, milleks ta võimeline on. Me aimame seda filmi edenedes üha enam, kuid ikkagi avaneb see meile alles lõpus, just tolle surma kaudu. Paralleeliks ja perspektiivide avardamiseks vaadakem korra asjakohastesse kujunditesse, mis popkultuuris, just muusikas, igal pool silma hakkavad. Näiteks heavy metal või hip-hop või techno on kirjeldatud jõukultuse kaudu ning seda jõudu nähakse ekspressiivsena, seeläbi ehk ka inimlikuna – bioloogilises mõttes ausa ja autentsena. Selle jõu võõrkeelne ja paljukasutatud nimi on power. Kuid ometi vajavad kõik need mainitud muusikalise kõneviisi näited tehnilist võimendust, et kuuldavaks saada. Ja sellisena on nad kõik omal moel näited loovast allumisest.

Ehk tegelikult selgub, et ülim jõud on võib-olla hoopis see, mida sa rakendad iseenesele. Sul tuleb oma keha distsiplineerida valu ja kannatuse kaudu, muuta see maksimaalselt tõhusaks, lihvida reaktsioonid mehaaniliseks. Siin tuleks kasutada juba teist ingliskeelset operatiivsõna – strength viitab pigem siis tugevusele kui jõule. „Rahu ajal,“ kirjutas Friedrich Nietzsche, „ründab tõeline sõdur iseennast.“

Meenutagem ka korraks, kuidas kirjeldas replikante tootva Tyrelli korporatsiooni omanik Deckardile oma ettevõtmise ideed – luua „inimlikumast inimlikumat“ (more human than human). Mida see ikkagi tähendab? Filmi käivitav loogika tundub olevat ärapetmise oma – replikandid segunevad inimeste maailmaga ja eksitavad meid. Nad on just nagu meie, aga mitte päriselt. Ent asi pole selles, et replikandid oleksid kuidagi kliiniliselt täpsed mudelid inimestest: kuidagi eriti puhtad ja täiuslikud koopiad. Seda Tyrelli lauset tuleb võtta sõna-sõnalt – inimesed ei söanda avastada eneses seda potentsiaali, mida masinad ometi suudavad. Just masinad on võimelised tõeliseks inimlikkuseks. See on uuestisünni koht ja võimalus.

"Blade Runneri" ikoonilised maastikud on justkui tõeks saanud. FOTO: Kaader Filmist

Aastal 1994 kirjutas Prantsuse filosoof Bernard Stiegler omal moel lahti antiikmütoloogilise loo titaan Epimetheusest, kes osutus saamatuks ega suutnud varustada inimesi neile ellujäämiseks vajalike omadustega. Epimetheus, kes juba nime poolest oli pigem tagantjärele tark, jagas nimelt kõik väärtusliku loomadele ära ning tema vigu pidi hiljem parandama ettepoole vaatav vend Prometheus. Kuid Stiegler tahab toonitada just Epimetheuse kaalukat rolli. Nimelt saame tema kaudu teada, et oleme oma päritolult „tehnoloogilised“. Me vajame täiendusi, pikendusi ja proteese, et toimida ja elus püsida.

Ja need on kultuurilised valikud, mida inimene teeb, erinevad kohanemise mudelid. Kui edasi mõelda, siis polegi ehk mingit inimloomust, mida ei toidaks too paratamatusest sündinud tung tehnilise täiustumise poole. Treening ja enesekontroll, millest eespool juttu oli, on tegelikult samuti sellesama protsessi näited.

Mis siis, kui tõepoolest julgeda tunnistada meie endi sees peituvat replikantlikku tuuma? Ja mitte allaandvalt leppida selle avastusega, vaid käsitleda seda kui käivitust, kui võimalust?

Oma filosoofiliste pingete lahendamiseks vajab film veel vaid finaali. Roy Batty otsustab surra nii, nagu ükski inimene seda kunagi ei suudaks, kombineerides ülevuse ja nihilismi. Tema füüsiline vastasseis Deckardiga koosneb hulgast sündmustest, mille peamiseks ühisnimetajaks võiks olla mäng. Batty ärgitab ja provotseerib, laseb ennast jahtida ja jahib ise. Ta ulub hundi moodi ja see on justkui triksterlik-parodeeriv lisandus inimeseks olemise küsimustele – ma võin olla loom, kui ma vaid tahan. Ma võin muuta kuju ja olla kõikjal. Kui Deckard püüab võidelda ja alistada ja vastu pidada, siis Batty juba teab tolle heitluse tulemust. Ta lihtsalt tantsib. „Oled sa enda üle uhke, väike mees?“ küsib ta Deckardilt. On selge, et Battyl ei ole tegelikult vastast. Kui vaadata Roy Batty liikumist, siis räägib see koreograafiline võitlusstseen tegelikult inimese ületamisest – tõusmisest Nietzsche „üliinimese“ mõõtudeni. Räägib millestki, mida Deckard tegelikult ei mõista.

Osutasin, et nimed Deckard ja Descartes moodustavad homofoonilise paari – see on filmi aluseks olnud Philip K. Dicki romaanis peituv teadlik kood. Aga omamoodi võtme võime leida ka Roy Batty nime tarvis. Paralleeli Batty-Bataille (viitega Prantsuse mõtlejale Georges Bataille’le) tõi oma analüüsis välja Briti kultuuriteoreetik Iain Hamilton Grant.

Grant isegi ei täpsusta kõiki võimalikke seoseid, pigem võtab neid enesestmõistetavalt. Tema võte osutab aga Georges Bataille paljuski just Nietzschest inspireeritud käsitlusele „suveräänist“ – kellestki, kes suudab väljuda kapitalistliku produktsioonimehhanismi paratamatusest ning väljendada end hetkes, ­eemal mistahes kaugest teleoloogilisest sihipärasusest. See on aristokraatlik hetk ning sellest ei pea midagi sündima. Tema ainus „idee“ on kulutus, energia raiskamine.

See on ka filmile mõeldes oluline, sest just nimelt energiat pole Roy Battyle enam jäänud. Ta päästab Deckardi elu ja sureb siis ise. Tema surm pole tegelikult mingit pidi transtsendentsi näide. Taevaseid jõude pole sekkumas ja lunastust ei tule. Bataille jaoks ongi „suverääni“ ülim seisund just äratundmine, et „ma olen eimiski“.

Batty peab oma kuulsa monoloogi, kirjeldab seda, mida tema (kunstlikult valmistatud) silmad on näinud, ning lisab: „Kõik need hetked kaovad ajas nagu pisarad vihmas.“ Vihm Batty näol pole mitte lihtsalt ilus. Tegelikult tunnemegi just siin ära selle, mille kohta Bataille on kirjutanud: „Suveräänne on see, kui nautida olevikuhetke, ilma et oleks nähtaval midagi muud peale selle oleviku.“

Nii et veel kord, kui meil tõesti on vaja midagi tähistada, siis ärgem unustagem, et ühes filmis juhtus see novembris, aastal 2019.

Kultusliku "Blade Runneri" toimumispaik ja aeg. FOTO: Kaader Filmist

"Blade Runner"

•       USA, 1982

•       Režissöör Ridley Scott

•       Põhineb Philip K. Dicki romaanil „Do Androids Dream of Electric Sheep?“ (1968)

•       Stsenaristid Hampton Fancher ja David Peoples

•       Osades Harrison Ford, Rutger Hauer, Sean Young, Daryl Hannah, Edward James Olmos jt

•       Muusika Vangelis

Seotud lood
22.11.2019 25.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto