Sisukord
Arter
Postimees
23.11.2019
Eesti Järvikule on kasulikum mitte ise lahkuda (60) Kool, kus laps vastutab ise ja õpetajad ei kamanda (47) Tere tulemast, Eesti bataat, lääts ja kikerhernes! Majandus Börs viitab majanduse jahtumisele Välismaa Videolugu Veneetsiast: vihased kohalikud ja hullavad turistid Endine luurejuht: Hiina tahab kaaperdada Austraalia poliitika (6) Foto: Indoneesia linn üritab lapsi «tibustada» Vučić: nn luurajaloo video võtsid üles Serbia eriteenistused (1) Tiido: soomlased vaatavad Eestit endiselt kui väikevenda (10) Soome politsei on saanud kaebusi vanade TV-sarjade kohta (15) Gabriel Richard-Molard: suur koalitsioon on surnud, elagu väike koalitsioon Arvamus Juhtkiri: kliimamuutuv toidulaud (1) Sander Punamäe: hongkonglased on Helme pärast kadedad (17) Peaministri riskiinvesteeringud (15) Lask Trumpi tagalast (6) Eesmärk oli võita aega (6) Meie kaaslane ka nutiajastul Kultuur Pulk & Pulk: müsteerium lahendatud! Saa teada, kes on kes ... nagu pisarad vihmas (2) PÖFF: Ajupestud inimesed, segased noored ja hinge kriipivad loomad Sport Tobreluts: oleme natuke paremad kui eelmisel hooajal Märtsis heideldakse koha eest päikese all Paavo Kivise peale mõeldes Nõmme Kalju värbab uut treenerit. Pildil ka Marko Kristal Verinoor Venemaa iluuisutaja püstitas lühikavas maailmarekordi Merendus Eesti perefirma betooni nõutakse Fääri saartest Jaapanini Reis Videolugu Veneetsiast: vihased kohalikud ja hullavad turistid AK Tallinn 800: puupulgad, mis kõnelevad keskaja infotehnoloogiast EKI keelekool: kuus­kümmend tuhat eesti murdesõna Rein Veidemann: e-kultuur ja/kui keelevahetus (3) Rahvusatlase koostaja: sellega sai täidetud lünk Eesti kultuuriloos Kõik need hetked kaovad ajas... ... nagu pisarad vihmas (2) Mesikäpp. Lapsed ei oska kükitada ega telekat vaadata! Mesikäpp. „Lollimaja“, Eesti kõigi aegade rajum suhte-reality! Arter Pulk & Pulk: müsteerium lahendatud! Saa teada, kes on kes Videolugu Veneetsiast: vihased kohalikud ja hullavad turistid Kertu Jukkum: Seiklused või torud? (2) Meremuuseumi juht Urmas Dresen: Üks korralik muuseum ei tohiks tiluliluga üle pingutada «Admiral Bellingshauseni» ekvaatoriületust saatsid salapärased veealused hiiglased ja Neptun ise PÖFF: Ajupestud inimesed, segased noored ja hinge kriipivad loomad Naised Köögis näitas tänaval hämmastavat julgust (9) Läheb vaidluseks! Võidusõidufilm «Le Mans ’66»: kaks arvamust Saladused skungi selja taga. Kuidas loodi kolm kuulsat sõjalennukit? Naiste jõudemonstratsioon (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

«Admiral Bellingshauseni» ekvaatoriületust saatsid salapärased veealused hiiglased ja Neptun ise

4 min lugemist
Ekvaatori ületamiseks andis oma lo Neptuun ise. FOTO: Maris Pruuli

Kui mina 2. novembril Praial Admiral Bellingshauseni pardale jõudsin, oli suurem osa seltskonnast juba kohaliku Roheneemesaare kultuuri ja eluoluga tutvuma sõitnud. Kapten Meelis Saarlaid asjatas siiski tekil otstega ja pootsman Maris Pruuli asus mulle laeva elutähtsaid punkte tutvustama, ajades Antarktika 200 ekspeditsiooni kahenädalase ookeanietapi ootusärevuse tippu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui mina 2. novembril Praial Admiral Bellingshauseni pardale jõudsin, oli suurem osa seltskonnast juba kohaliku Roheneemesaare kultuuri ja eluoluga tutvuma sõitnud. Kapten Meelis Saarlaid asjatas siiski tekil otstega ja pootsman Maris Pruuli asus mulle laeva elutähtsaid punkte tutvustama, ajades Antarktika 200 ekspeditsiooni kahenädalase ookeanietapi ootusärevuse tippu. Teised olid eelneval etapil Kanaaridelt piki Aafrika läänerannikut Roheneemesaatele näinud, mida ookean pakkuda suudab: head tuult, delfiine, merekilpkonni, kääbusvaala ja palju muud. Merebioloogina olin elevil, kuigi mõistsin, et suunavõtt ekvatoriaalsele avaookeanile on sootuks midagi muud kui elurikkusest pulbitsevas rannikumeres seilamine.

Meie siht oli sirge: Atlandi ja ekvaatori ületamine Recife suunal Brasiilias. Ei ookeanietapi alguses ega lõpus ole mandrilava kuigi ulatuslik ja meie purjekas liikus enamasti üle 4000 meetri sügavuse ookeani. Vaid keskookeani aheliku kohal näitas laeva sügavuskaart põhjas 2000–3000-meetriseid veealuseid mägesid, mis jäid kohati vähem kui 900 meetrit veepiirist allapoole.

Mõtlesin, kas ja kuidas saavad need veealused hiiglased mõjutada elustikku ookeani pinnakihis. Troopilise ookeani keskosas pole see merebioloogi silme läbi just rikkalik. Kui purjetasime üle sügava Roheneeme nõo, tõusis pinnavee temperatuur tasapisi, kuid kindlalt üle 30° C. Kaugenev rannik ja soojenev pinnavesi tähendasid, et olime jõudnud ookeani kõrbeossa. Vesi on küll ülimalt läbipaistev ja puhas, toitaineid aga vähe ja produktsioon napp. Soe pinnavesi tekitab tugevalt kihistunud veesamba, mis takistab toitainete jõudmist sügavamatest kihtidest pinnale valguse kätte.

Kuna ka rannikult pärinevad toitained siia ei ulatu, peavad kohapealse toiduahela aluseks olevat taimset hõljumit moodustavad väikesed vetikad toime tulema nappide ressurssidega. Sellistes kõrbelistes oludes on hästi kohastunud väga väikese rakusuurusega vetikad, kelle suur pindala-ruumala suhe tagab tõhusa toimetuleku ka väga väikese toitainete kontsentratsioonide juures. Kui toiduahel algab bakteri suurusega vetikarakkudest, on see ka suhteliselt pikk, ja inimesele huvi pakkuvate kaladeni jõudmiseks tuleb läbida viis-kuus toiduahela taset. Igal tasemel kaob peamiselt hingamise tõttu aga umbes 90 protsenti ainest ja energiast. Nii juhtubki, et toiduahela tippu ehk suurtesse kaladesse jõuab niigi kesisest produktsioonist vaid tühine osa.

Seega ei imestanudki ma eriti, et kaheksa päevaga purjede all üle ookeani avaosa kulges ei kohanud me suuremaid mereloomi. Tõsi, pea kogu Atlandi ületuse nägime lendkalu, kes kohati parvedena laeva eest üle lainete siuglesid ning kellest õnnetumad ka öösel laeva pardale takerdudes oma maise lennu lõpetasid. Samuti lendas meiega truult kaasa üks suula, kes ikka ja jälle pikeerides lendkalu õhust tabada üritas, vahel ka edukalt. Ookeanilainete tinistava rütmilisuse taustal tunduvad lendkalade noolena kulgevad sööstud kui looduse ime, mis sundis reisiseltskonda ikka ja jälle tagasi pöörduma hetke põhiküsimuse juurde: miks küll kalad lendavad? Ja kas laeva liikumine pelutab neid rohkem veest välja? Ning kas suula saadab meid truult just põhjusel, et sel viisil õnnestub tal lainete kohal siuglevaid lendkalu sagedamini tabada?

22.11.2019 25.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto