Kolme Wilde unenägu pisuhännaga

Peeter Kaljumäe ja Helin-Mari Arder Variuse lavastuses «Wilded». FOTO: Teet Malsroos

Variuse teatri lavastused on üks kestev teekond, kirjanik Eduard Vilde sel teel üks läbivaid tegelasi. Heidi Sarapuu autorilavastuste osaks on kirjanike nägemused ja kujutelmad, elustuvad ka tegelas­kujud nende loomingust.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Uuslavastus «Wilded» on ühevaatuseline, kuid vaadeldav otsekui kahes osas. Teatri­õhtu esimeses pooles näeme kolme Wildet. Ka meie Eduar­di varasem kirjapilt on Wilde, näiteks 1913. aastal kirjastus-ühisuse Maa üllitatud «Pisuhänna» autorinimes. Peeter Kaljumäe Variuses suisa elurolliks kujunenud Eduard Vildet näeme seekord Kopenhaagenis 1913. aastal, mil näidend «Tabamata ime» on kirjutatud ja «Pisuhännale» paneb kirjanik punkti publiku silme all.

Eduardile ilmub unes Oscar Wilde. Priit Volmer sarnaneb elegantse dändiga ka puhtväliselt, ent olulisem on rolli tuum, naudiskelu põimub hingetraagikaga, elupühapäev aimuslike tumetoonidega. Variu­se stammkunstnike tandem Karmo Mende ja Mare Kõrtsini on loonud Vilde elupaiga Taanis igati ontliku korterina, kuid rohekate vahe-eesriiete taga pulbitseb unelisem või pahelisem elu, ka diskreetne valge udu, kuhu Oscar sukeldub, andudes naudingutele, ning kui parafraseerida Hamleti monoloogi, tundes rõõmu mehest. Kuna mängus on Variu­se püsitrupi estoonlased, mõistagi ka lauldakse, ent laulunumbrid ei mõju soolodena, pigem nappide sisemonoloogidena. Hästi tuntud «Misty town» Eino Tambergi 1964. aasta ooperist «Raudne kodu» mõjub üllatava valikuna, ehkki sisuliselt haakub Oscari hingeteemaga. Kujundina toimib see laul ka kui kirjanikust unenägija ajaränd ja prohvetlikkus.

26.11.2019 28.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto