Juhtkiri: piilupart juhib Rail Balticu kraavi

Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts

Kaheksakümnendate lõpus pidanuks algama nn Tallinna kiirtrammitee rajamine. Too kergraudtee võrgustik lahendanuks mitme magalarajooni transpordivajaduse. Põhimõtteliselt olnuks tegu Tallinna metrooga, mis tulnuks lihtsalt märksa odavama ehitushinna tõttu maa peale.

Ent asjaajamine hakkas takerduma ning 1989. aastal keeldus NSV Liidu keskvalitsus projekti rahastamast. Ametlikke põhjusi nimetati kaks. Neist üks oli vajalike trammivagunite puudus. Esimesena nimetati aga – ja pange nüüd tähele – ebasõbralikku meeleolu Eestis. Tagantjärele pole enam tähtsad detailid, vaid tulemus: kiirtrammi pole.

Moraal on lihtne: väga suurte projektide õnnestumiseks on enamasti üks särav võimalus ja kui sel lastakse luhta minna, siis uut võimalust vähemalt nähtavas tulevikus ei avane. Seda seaduspära ei tohi unustada, sest vastasel korral kipub kaduma konstruktiivne eesmärgipärasus ning maad võtma loidus ja kaldumine tühistesse vaidlustesse.

Üks neist suurtest ühe šansiga ettevõtmistest on ka Rail Baltic: see tehakse ära kas nüüd või tõenäoliselt mitte kunagi, vähemalt mitte lähitulevikus. Nagu tänasest lehest võib lugeda, on tänasel, sümboolse nurgakivi asetamise päeval seis selline, et kogu projekt hakkab pingete ja suutmatuse tõttu käest libisema.

Eestil on enim põhjust pingutada Rail Balticu rööbastele tagasi saamise nimel. Esiteks oleme võrreldes lõunanaabritega ülejäänud Euroopast veelgi kaugemal. Teiseks, ilma Euroopasse viiva kiirraudteeta võime ka Tallinna-Helsingi tunneli perspektiivist suu puhtaks pühkida.

Aga juba enne tänast oli põhjust mureks küllaga: kevadel tühistas Soome alles mõni kuu varem vastu võetud otsuse hakata ühisettevõttes osanikuks. Soome meedias räägiti ka sel juhul kolme Balti riigi koostöövõimetusest. Oktoobri lõpus pani ameti maha ettevõtte juht Timo Riihimäki.

Ettevõtte varasem juht Baiba Rubesa on eraldi esile toonud, et Eesti pool süvenesid probleemid pärast Jüri Ratase tulekut peaministriks. Vaevalt on asjad paremad nüüd, kui valitsuses on EKRE, kes otsis veel pool aastat tagasi võimalusi projekti peatamiseks.

Olgu mis on, nüüd tuleb mõelda sellelegi, mida teeks Rail Balticu ebaõnnestumine Balti riikide mainega. Võib kindel olla, et niisugusel juhul hakataks Brüsseli koridorides seda meenutama ja kriitiliselt küsima: kas ikka saame Baltimaid suurprojektide puhul usaldada?

Mõistagi pole Eesti ainuvastutaja, muresid on ka meie naabritega, ent nüüd on ka valitsusel viimane hetk avalikult kinnitada või ümber lükata: Rail Baltic kas on prioriteet või mitte. Loota, et seda saab edasi lükata nagu teisi viimase poolaasta jooksul ilmnenud probleeme, on lühinägelik, kui mitte küüniline.

Kui valitsus otsustab, et raudteed ei peakski tulema, võime ühtlasi mõneks ajaks suurematest eurotoetustest suu puhtaks pühkida. Rail Balticu toetaja või mitte – nii lihtsalt on.

27.11.2019 29.11.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto