Sisukord
Kultuur
Postimees
29.02.2020
Koroonaviirus jõudis Eestisse. See ei ole maailmalõpp! (33) Eesti Eestlased tekitavad koroonaviiruse tõttu välismaal õudu (2) IT-sektor andis majanduskasvule hoo sisse KOHALIK VAADE. Leedu läks viiruse pärast paanikarežiimile (1) Volikogu esimehel liiga suur palk ja liiga vähe tööd Majandus Tallink alustas sadamasõda Börsidel käib veresaun «Merendusel pole rahvust, kuid riikidel on huvid» Välismaa KOHALIK VAADE. Leedu läks viiruse pärast paanikarežiimile (1) Ankara mängib Euroopa pudelikaelaga Calvini kodukirikus toimub katoliku missa USA saab esimese naiseriväelase Hädas Türgi pöördus NATO poole Vene ekspert: Erdoğan kaupleb Putiniga (2) Hispaania astus ajaloolise sammu võitluses libauudistega Arvamus Eesti ärielu kolm musketäri Kultuur Kõrvad kikki – Eesti Laul 2020 on täis üllatusi ja intriige Sport Gunnar Männik: kas lugupeetud VO2 max aitaks sportlast? Ferrari jääb Mercedesest hooaja alguses maha EKSKLUSIIVINTERVJUU ⟩ Kuidas võitsid püss ja suusad Dorothea Wiereri südame? Kliima Metsamulda talletunud süsinikku ei tohi alahinnata Merendus «Merendusel pole rahvust, kuid riikidel on huvid» AK Kõrvad kikki – Eesti Laul 2020 on täis üllatusi ja intriige Juurikas. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised Arter Noorus ongi hukas! Ropendab nagu voorimees (2) Algaja poliitbroileri mure Seentest ülikond, koolnukomposter – matusekombed on muutumas Kõrvad kikki – Eesti Laul 2020 on täis üllatusi ja intriige Film "Parimad aastad me elus": prantslased teevad ka vanadekodust ja Alzheimerist midagi elegantset Kuidas teha porgandist külmsuitsulõhet? Kuidas Tiidrek Nurme riskide kiuste imelise tulemuse tegi (1) Maailma viimane suur seiklus. Budapest-Bamako ralli ehk hullumeelne retk Aafrikasse Käbi on Eesti teemant Meelelahutus Koomiks Sudoku

Eneseotsingute petlik lõpp-punkt?

9 min lugemist
Kirjanik Tõnu Õnnepalu tänavu suvel Kuressaare lossipargis. FOTO: Mihkel Maripuu

Uusi vorme on vaja, aga kui neid ei ole, siis parem ärgu olgu midagi! Nii kuulutas Tšehhovi «Kajakas» noor kirjanik Konstantin Gavrilovitš Treplev – tulise hinge, kuuma pea ja suure suuga tegelane, kes läks näidendi finaalis vabasurma. Põhjuseks tunnetatud suutmatus olla loojana selle modernistliku ideaali vääriline. Ning otsapidi ka oskamatus konverteerida oma sisemist melanhooliat väliseks sarmiks ja väljendussuutlikuks loominguks.

Tõnu Õnnepalul, Treplevi praegusaegsel ja reaalsel ametivennal, on läinud vastupidi. Ta on vahendanud oma nukruse ja norutamise läbi sõnade edukalt kirjanduseks, kiituseks ja rahaks ning leidnud ühtlasi kõigi modernistide püha graali: uue vormi. Ilma seda meeleheitlikult otsimata, ilma seda kuidagi manifesteerimata.

Autobiograafiline esseistika, see Õnnepalu viimaste aegade literaadielu peamine väljund ja leib, on olnud tema arvukate lugejate jaoks nagu kirjanduslik tõsieluseriaal – blogiajastu sisuliste ja vormiliste ideaalide muutmine kõrgkultuuri mõttelistele standarditele vastavaks žanriks.

Kõnealuses žanris pole mõistagi midagi eriti uut, see on, nagu enamik kultuuris värskena mõjuvat ja/või esitletut, kõigest hästi unustatud vana (meenutagem ajalooliste verstapostidena kasvõi Jean-Jacques Rousseau «Üksildase uitaja mõtisklusi» ning Henry David Thoreau «Waldenit»). Kuid Õnnepalu on viinud päevikukirjanduse oma loomingus peaaegu tööstuslikule tasemele, kehtestades sealjuures tootmisplaani, mis nägi ette tuua tänavusel majandusaastal alates varakevadest igas jooksvas kvartalis turule üks romaani mahus uudisteos.

Sellega kopeerib ta Hollywoodi filmitööstuse viimaste aegade peamist äristrateegiat, mis on jõudnud sinna eelkõige koomiksi-, krimi- ja ulmekirjandusest – muuta kõik tarbijate juures läbi löönud fiktsionaalsed tegelased frantsiisideks. Õnnepalu on teinud kirjanikuna frantsiisi iseendast, avaldades seitsme kuu jooksul autobiograafiliste teoste triloogia, mis kannab alapealkirja «Mujal kodus». Ehk telekeeles öelduna: üks hooaeg, kolm episoodi.

Tõnu Õnnepalu triloogia «Mujal kodus». FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees

Triloogia esimene osa «Pariis», mis ilmus märtsis, ei vastanud päriselt minu ootustele, kuna Õnnepalul ei tekkinud õiget dialoogi ei selle maailmalinna, oma kaasaja ega iseendaga, tal jäid leidmata toimiv kirjutamispunkt ja autoripositsioon, tekst keeldus koondumast kandvate kujundite ümber, argised tähelepanekud ei kontrapunkteerunud esseistlikus vormis esitatud aforismides või paradoksides, mõte hoidis maadligi, jutt mandus lobaks.

Juunis levisse tulnud ­«Aakri» jätsin vahele paljuski hirmus oma ootusi ja lootusi taas petta. Ent osaliselt ka enese vaimutugevuse proovilepanekuks, privaatse mitte-aktsioonina, manifesteerimaks soovimatust alluda turutrendide diktaadile.

Frantsiiside puhul kohutab mind tootjate ja tarnijate kergelt küüniline ootus ja eeldus, et oleme tarbijatena peale esimesi doose nende kaubast sõltuvuses nagu väikelapsed värvilisest suhkruvatist või narkomaanid keemilistest pulbritest ning tegijad võivad edaspidi arvestada meie vaibumatu huvi ja regulaarse rahalise panusega. Kord klient, igavesti klient... (Selles mõttes on ideaalilähedase frantsiisi näiteks James Bondi filmid, mida tilgub keskeltläbi üks paari-kolme aasta peale ning suhteliselt kindlas kvaliteedis).

Proovisin võõrutusmeetodit ja pidasin vapralt vastu ühe tootetsükli, kuid siis selgus, et Õnnepalu brändil on minu juures veel turgu, esimeste dooside toime polnud vereringest kunagi lõplikult lahkunud. Tema triloogia suureks finaaliks olin jälle tagasi tootmisahela tagumises otsas, valmis kulutama oma aega, raha ja tähelepanu, küünitamas oma ootusest värisevaid käsi trükivärske köite järele.

Õnnepalu on minu «Õnne 13» – teda võib aeg-ajalt natuke kiruda ning oma personaalsest «saatekavast» välja jätta, aga pikemas perspektiivis päris temata vist ikka ei saa. Kui olen natuke aega ilma olnud, mõtlen siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Eelmist lauset lõpetanud tsitaat vanast Jaan Tätte laulust on Õnnepalu päevikuformaadis autobiograafilise esseistika puhul lugejapositsiooni kirjeldamiseks suhteliselt sobiv ja täpne, kuna paneb autorist ja tema tekstist rääkides rõhu alla kohamääruse (Õnnepalu seitsmest vastavast raamatust viis on kirjutatud eri riikides).

Pealegi näis triloogia kolmanda osa pealkiri mulle kui hobi- ja kapi­metafüüsikule paeluv. Lõpmatus on mõiste ja kujutlusena täiesti transtsendentne – teispool inimliku tunnetusvõime piire, kujutades enesest seda fooni, millel kõik meie ajaliku elu tähendused tühistuvad. Nähes teose kaanel ühtlasi fragmenti taevakaardist, mille fookus näis olevat pigem heledalt ülevalgustatud foonil, neil korduvalt poetiseeritud tähtede tagustel teedel, sattusin tarbijana päästmatult pakendi seatud lõksu. Kaup korvi ja kassasse! Sest see tõotas midagi uut. Mulle on Õnnepalu oma autobiograafilises esseistikas meeldinud seni väga melanhoolikuna – ent metafüüsikuna?

Lugema hakates selgus kiiresti, et Lõpmatus pole selles teoses mitte tunnetuslik ja matemaatiline piirmõiste või kirjanduslik kujund, vaid nimisõnast tehtud toponüümiline hellitusnimi. Õnnepalu on andnud sellele konkreetse geograafilise sisu. Teatud osutuste põhjal, millede hulgas sai minu jaoks otsustavaks viide ühe samas paigas kunagi elanud poeedi värsireale («kosmos kui kutsikas taga», lk 112), võib järeldada, et tegu on ühe konkreetse ning reaalselt eksisteeriva Lääne-Eesti väikesaarega, mille nimi jäägu siinkohal igaks juhuks välja kirjutamata.

Sest välja kirjutamata jääb see ka Õnnepalu raamatus. Ei teagi täpselt, miks. Eks siin ole arglikku katset tegeleda müüdiloomega. Võimalik, et ka pelgust, et koht kaotab otsesõnalise nimetamise läbi oma maagilise väe (nagu see juhtub sageli tegelastega vanades muinasjuttudes ning moodsates fantasy-teoses). Või kardab Õnnepalu, et iga teine, kes ta raamatut loeb, tahab tulla külastama, iga neljas pikemale palverännule, iga kümnes püsivalt elama; et turistid tallavad selle saarekese merepõhja, tassivad suveniire otsides kivihaaval laiali? Ei tea.

Igatahes kirjutab ta, et Lõpmatus on «kauge, imelik ja mahajäetud paik» (lk 98). Teisal täpsustab: «Lõpmatus pole mitte koht ega asi, vaid sündmus, muidugi ilma alguse ja otsata» (lk 12). Raamatust jääb mulje, et Lõpmatust tuleks tema teose kontekstis võtta kui sümbioosi konkreetsest geograafilisest paigast ning Õnnepalu teadvuse seisunditest. Rääkides üle lõpmatuse läve astumisest (lk 125) ning lisades, et Lõpmatus pole «enam mitte õieti piiritsoon, vaid juba piiritagune» (lk 76), muudab ta selle otsapidi siiski kujundiks kohast, mida võib nii füüsilises, sotsiaalses kui ka eksistentsiaalses mõttes võtta kui pääsemist.

Lõpmatus on teinud Õnnepalust siiski vähemalt osaliselt metafüüsiku, pannud ta vaatama omaenese kurvast hingest kaugemale (või vähemalt kõrvale), keeranud ta pilgu hingeliste, olmeliste ja humanitaarsete küsimuste juurest üldfilosoofilisemate suunas. Eelkõige näib Õnnepalu olevat tänavu hiliskevadel ja varasuvel tegelenud oma saarel aja problemaatikaga, lahendades kergelt sofistlikul viisil seda fenomeni puudutava mõistatus(likkus)e, nagu see inimese – ajaliku olendi – seisukohast paistab: «meil pole mitte üks mõttetu triljondiku triljondik kogu Ajast. Meil on kogu Aeg. Sest muud aega ei olegi» (lk 189).

Õnnepalu seob kõik väärtused olevikumomendiga, osutades justkui, et iga hetk kätkeb eneses ühtaegu nii igavikku kui ka kaitset tuleviku eest: «Seni kui pole olnud, pole iial» (lk 14). Samal viisil on läbi ajaloo korduvalt olematuks lausutud surma: seal, kus oleme meie, pole teda; seal, kus on tema, pole enam meid. See on lohutav mõttekäik, mis lohutab paraku vaid neid, kellele läheb korda üksnes omaenese surm. Sest nende surmale, kes lähevad meie kõrvalt meie eluajal, tuleb meil nii emotsionaalses kui ka eksistentsiaalses mõttes ikkagi silma vaadata.

Nagu teose pealkiri osutab, on Lõpmatus teose peategelane. Koguni niivõrd, et autor ise on paljudes stseenides aupaklikult kaadrist üldse välja astunud. Õnnepalu näib huvitavat, kuidas elu end sel väikesaarel lavastab; milliseks muutuvad inimene, ajalugu, sootsium, riiklus ja loodus tsivilisatsiooni leviala piiril, kitsukesel maismaaribal, mis kuulub oma asukoha ja kliima poolest pigem merele.

Selles käsitluses omandab Lõpmatus kergelt mütoloogilise mõõtme, mille foonil muutuvad kõikvõimalikud elu avaldused stereotüüpideks, mida Õnnepalu tähistab oma tekstis grammatilise ainsuse ning suure algustähega (näiteks Loodus, Talv, Meri, Põhjatorm, Postipaat, Suvitaja, Sõda, Riik, Tuletorn, Surivoodi jne), tehes neist seeläbi otsekui suured metafüüsilised kategooriad, heideggerlikud eksistentsiaalid.

Õnnepalu pedaalib siin täiega omakandimütoloogiat, registreerib antropoloogi, etnograafi, ornitoloogi ja sünoptiku pilguga kõike saarel toimunut ning toimuvat. Lõpmatuse endiste ja praeguste elanike portreede galerii, mis pole küll eriti järjekindel ega terviklik, toob sisulise taotluse poolest võrdlusena meelde Andrus Kasemaa teose «Leskede kadunud maailm» (2012), milles leiab läbi isikupärase autoripositsiooni ning minevikupärimuse portreteerimist ja poetiseerimist paik, mida Kasemaa nimetab Poeedirahuks.

Teisal kirjutab Õnnepalu Lõpmatuse kohta, et «elada on siin täiesti võimatu. Raske, igav ja õudne» (lk 36), inimlikus mõttes talumatu (lk 111). Aga milles selle paiga väärtus siis seisneb? Tundub, et Õnnepalu leidis oma triloogia kolmandas osas Eesti alaasustatud väikesaarelt selle, mida ta otsis edutult sarja esimeses osas Prantsusmaa ülerahvastatud pealinnast. Ta kirjutab: «Ma tulin ju siia midagi meelde tuletama» (lk 75), aga «juhtus hoopis see, et kõik läks meelest ära» (samas), «Minevik kaotas mu üle korraga oma võimu» (lk 138), «Lõpmatus ongi kõigepealt Unustus» (lk 74), «Täielik Unustus» (lk 150).

Kui Muhu saar on hakanud viimastel aegadel kasutama oma poolametliku tunnuslausena määratlust «saar, kus aeg puhkab», siis seda parafraseerides võiks Lõpmatus olla «saar, kus aeg kaotab oma tähenduse». Õnnepalu tõdeb, et sinna asumise ajast on tema «hinges selle koha peal, kus seni kripeldas kiuslik küsimus Ajast, suur rahu» (lk 191).

Kui Õnnepalu peaks laenama oma vastleitud eksistentsiaalse vaimuseisundi kirjeldamiseks värsse kohalikust popmuusikast, sobiks selleks ideaalselt rida «meist saatus ja elu ja surm jäävad maha», mis pärineb Vennaskonna laulust «Kosmosesügis» (sõnad Tõnu Trubetsky). Tundub, et Õnnepalul on õnnestunud saarele kolides maha jätta ka omaenese isik koos seda alaliselt saatnud ning määratlenud romantiliste kujutluste ja melanhooliaga. Ta näib olevat jõudnud teatud mõttes «teisele poole», kuna ei räägi enam (eriti) surmast. Või kui, siis seda silmapiiri veerele projitseerides, sellega turvalist pikivahet ja poeetilist silmsidet hoides.

Võiks arvata, et Õnnepalu kolimine metropoli südamest üksikule saarele saab läbi teksti toestama romantismiajastu ühe peamise müütilise stereotüübi – üksiku ja maailmast ära pöördunud tundliku loomegeeniuse – järjekordset taassündi. Aga ei. Pigem on siin tegu praegusaegse jooga- ja meditatsioonipõlvkonna armastatud stereotüübiga, mille peamiseks sisuks on enesest ja maailmast võõrandunud eduka professionaali eneseleidmine looduse (ja/või mõne mägikloostri) eskapistlikes tingimustes; lootus, et koos teiste inimeste, pealesunnitud sotsiaalsete suhete ning palgatööga kaovad meie elust kõik seda seni kreeni ja kraavi vedanud probleemid.

Õnnepalu ei kanna oma üksildust ja eraldatust kaunikõlalise kaebega, nagu soovitas kord kirjades ühele noorele poeedile Rainer Maria Rilke. Vaid ta kirjutab, et tema esimesel saaretalvel möödusid päevad «vaevata» (lk 150), et see oli «Unistuste Talv. Mu elu kõige ilusam» (lk 52). Mis ei kõla eriti õnnepalulikult.

Ta kolis saarele eelmise aasta hilissügisel, ent kõnealune raamat on kirja pandud tänavu hiliskevadel ja varasuvel, mis sunnib arvama, et potentsiaalselt huvitavaim osa – võimalikud siseheitlused, kohanemine kliima ja keskkonna ning omaenese isoleerituse ja üksildusega – on jäänud tekstist välja ja/või raamatusse trükkimata.

«Lõpmatus» on oma tundetoonilt kõigist Õnnepalu teostest konkurentsitult kõige helgem. Seda lugedes ning loetu üle imestades meenus mulle ühest Kalju Kruusa vanast luuletusest pärinev värsirida: «Kuid kus on mu kallis raskemeelsus?» Õnnepalu näib olevat loobunud oma melanhooliast, nagu loobutakse vanast ja ärakantud mantlist. Ta on sel saarel muutunud enese ja elu suhtes kuidagi leebeks ja leplikuks, isegi omamoodi heldinuks, tänulikuks, uudishimulikuks ja sentimentaalseks.

See kõik oli inimlikus plaanis rõõmustav ja kunstilises plaanis suhteliselt usutav, ent asi ei saa vist olla üksnes Lõpmatuses – selle alaasustatud väikesaare eripärades, kus on mõned aastad tagasi kirjutatud ka Õnnepalu «Lõpetuse ingel», sootuks süngema ja pessimistlikuma alatooniga autobiograafilis-esseistlik teos.

Kui «Lõpetuse ingel» rääkis pigem lõpetamisest ja lõpuootusest (nagu osutab ka pealkiri), siis «Lõpmatus» (mis tähistab sõnana muuhulgas lõpu puudumist) räägib nii otsesõnu kui ka ridade vahel eelkõige alustamisest, uuesti alustamisest. Õnnepalu tunnistab päris otsesõnu, et tahab edasi elada. «Vaata siis, kui ahneks ma olen siin läinud! Lõpmatus tekitab isu» (lk 144).

Mida Õnnepalu sinna saarele täpselt otsima või kogema läks, mille eest mandrilt põgenes, seda lugeja raamatust teada ei saagi. Sest autor neil lehekülgedel endast väga pikalt ja põhjalikult ei kirjuta. Ta ei estetiseeri ega dramatiseeri enam oma isikut ja elusaatust. Vastavad lood on justkui otsa saanud või ei ületa enam kirjapaneku­künnist, läbielatud minevik ei anna enam dividende. Sageli räägib Õnnepalu enesest – kui millestki natuke võõrast või ületatust ja üleelatust? – sootuks teises või kolmandas isikus.

Ühtlasi näib Õnnepalu olevat loobunud dialoogist nii omaenese mineviku kui ka üldise kultuuri(pärandi)ga, ta oleks nagu kolinud semiosfäärist biosfääri (kui neid kahte siinkohal tinglikult teineteisele vastandada).

Triloogia lõppvaatus kujutab autori sümboolset ja reaalset kojujõudmist, milles pole kojujõudjat ennast eriti kohal. Ta on justkui sulandunud üldisesse seisundisse ja biosüsteemi, muutunud pooleldi läbipaistvaks – nagu Sammalhabe, keda ühes Eno Raua «Naksitrallide» seikluses otsima tulnud Muhv lindude ja taimede keskelt ära ei tundnud. Või on siin tegu omamoodi tekstilise mimikriga, mille semiootilist koodi ma lihtsalt lugeda ei oska...

Õnnepalu «uus» mina, kes võiks ideaalis esineda raamatus jõuliselt kohal oleva ning väljendusliku autoriminana, pole veel lõplikult loodunud, tema piirjooned on alles hägusad, ta teeb alles oma esimesi samme olematuse pimedusest eneseteadliku eksistentsi valgusesse. Ta ei suuda veel täita teksti, kanda tähistatavana tähistajate raskust. Hetkel näib, et elukohavalik moodustab peamise osa «uue» Õnnepalu personaalsest identiteedist ning loomingulisest eneseväljendusest.

See muudab «Lõpmatuse» minu silmis õige subjekti, sihi ja sisuta heietuseks, mis ei paku lugejale paraku eriti võimalust kaasa mõelda ja kaasa elada. Lõputud kirjeldused ei kasva kirjanduslikeks kujunditeks, ei sünnita huvitavaid ja originaalseid tähelepanekuid, ei riimu autori eluseikade ning meeleseisunditega. Selles tekstis pole Õnnepalu varasemate teoste väärilisel moel ning määral sisulist ja poeetilist tihedust.

Asi muutus huvitavaks ja tõeliselt elusaks üksnes loetud kohtades, näiteks seal, kui Õnnepalu hakkas avaldama mõtteid ja tundeid Nobeli kirjandusauhinna võimaliku võitmise teemadel (lk 43). Minu kui parandamatu linnainimese jaoks oli kõige kõnekam ja põnevam peatükk, milles Õnnepalu kirjeldab oma vastumeelselt tehtud käiku Tallinna. Linnamaastiku foonil joonistuvad päris reljeefselt välja autori (jätkuvalt dünaamiline!) isik oma soovide ja hirmudega ning Lõpmatus kui vaimuseisundi kuju võtnud geograafiline paik.

Kui Lõpmatus on tõesti lõpmatus, nagu Õnnepalu seda esitleb, siis ei kirjuta ta edaspidi ilmselt enam midagi. Sest see on seisund, mis paneb kirjaniku vaikima. Õndsalt, küllastunult, alandlikult.

Aga me teame lugejatena nii tema teostest kui ka kultuuriuudistest (millest viimane tuli alles eelmisel nädalal), et Õnnepalu on rahutu hing, kes on juba mitu korda oma personaalsest paradiisist põgenenud; keda tõmbab metsas olles metropoli ning metropolis olles metsa. Kas Lõpmatus – kui tema eneseotsingute näiline lõpp-punkt – osutub pääsemisena petlikuks?

Ning hoopis iseasi, kas või kuivõrd see vastleitud elurõõm ja hingerahu talle kui kirjanikule üldse sobivad, ja kas ei lähe need pealegi vastuollu tema autorifrantsiisi imagoloogilise keskme ning maksujõuliste lugejate ootustega.

Teisalt võib osutada, et päevikuformaadis esseistliku autobiograafia žanr, mis mõjub meie kirjandusmaastikul siiani suhteliselt värskena, on hakanud Õnnepalu enese jaoks natuke ära kuluma, on vangistanud ta kirjutajana mugavustsooni. Autorimina mõtteline valgus langeb nii «Pariisis» kui ka «Lõpmatuses» tekstist läbi kuidagi liiga otse, ei anna enam vastupeegeldust ega varje. Ilmselt võimaldaks või vähemalt tingiks uus vorm ka värsket autoripositsiooni, uut lähenemist elule, maailmale ning iseendale.

Spekuleerisin «Pariisi» arvustuses, et Õnnepalust on viimasel kümnendil kujunenud fiktsioonivõimetu kirjanik. Või tõestab ta varsti praktilisel moel selle väite paikapidamatust?

«Lõpmatus» kannab alapealkirja «Esimene kevad», mis osutab, et tulemas on ka «Teine kevad» jne. Frantsiis elab, tootearendus vohab, tootmisplaanid kahisevad. Saab olema huvitav näha, kas lõpetatud triloogia kasvab turuseaduste kohaselt sujuvalt edasi triloogiate triloogiaks, nagu see on juhtunud näiteks «Star Warsi» frantsiisiga, või...

Tõnu Õnnepalu

«Lõpmatus (Esimene kevad)»

EKSA, 2019

252 lk

Tõnu Õnnepalu, «Lõpmatus» FOTO: FOTO: Raamat
Seotud lood
28.02.2020 29.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto