Autoseiklus värvikas Kanadas. 660 km Volkswagen California seltsis

Volkswagen Californiaga Kanadas, Nova Scotias. FOTO: Esta Tatrik

Sakslased näitavad ette, kuidas seda tuleb teha. Matkabuss, millest paremat annab otsida.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Hei, kas sina tekitasid… ee… selle kõik?» Ookean on hinganud laagriplatsi kohale tiheda varahommikuse udu, millest järsku on tekkinud kaks djuudi jalgratastega. Nad viipavad laias kaares kuhugi udusse. Tõepoolest, terase vaataja läbitungiv pilk võib häguselt eristada üht väikest matkabussi. Oot, ja siis veel teist. Ning kolmandat, neljandat.

Jahedavõitu hommik ei paista lühikestes rattapükstes djuude segavat. Nad sätivad end rataste najale, lootes miskipärast just minult selgitust saada. Meie silme all koorub udust kümmekond Volkswagen Californiat, mis on künklikule maalahmakale laiali pillutatud, nagu oleks karu neid taga ajanud.

Kanadalased armastavad juttu ajada. Vähemalt kõik Nova Scotia kanadalased, keda õnnestus mõne napi päeva jooksul kohata. Nova Scotia on maariba Atlandi ääres, mida ääristab ühelt poolt ookean ja teiselt poolt Fundy laht ning kus ükski punkt pole merest kaugemal kui 56 km. Siinsed inimesed on sõbralikud, uudishimulikud, nad räägivad palju ja pikalt, ent see-eest aeglaselt. Nende inglise keel on voogav ja lainetav, kuidagi kurgupõhjast kõrisev ja kõlab, nagu nurruks paks kass.

«Päiksetõusu nägid?» Tõepoolest, jahtisin parajasti kämperi sajas panipaigas kohvikruusi, kui kõik lõi korraks oranžiks. All kauguses laiuva Fundy lahe servale ilmus hetkeks päike, valgustas maailma oranžiks ja tõmbas minut hiljem uttu. «Kusagil pole nii ilus,» võtab pikem djuud olukorra kokku.

Kohalikuga oleks rumal vaielda. Eriti kui olen siin selleks, et matkata kolmel päeval läbi Kanada Nova Scotia sügiskollase ja -punase maastiku. Kui kaart ette võtta, siis Fundy lahe serva mööda alla Annapoliseni, sealt risti läbi maariba Atlandi äärde välja. Siis juba mööda vonklevat Tuletorniteed (nagu seda vahel kutsutakse) Lunenburgist kuni Peggy’s Cove’i majakani ja sealt teekonna alguspunkti Halifaxi tagasi. Minu sõiduvahendiks, reisikaaslaseks ja öömajaks on kämper nimega Volkswagen California.

California on väike matkabuss, seiklusrikka 70-aastase ajalooga hipibusside perekonna värske esindaja. Tegelikult on üles tõstetud katusega California siluett ammuilma tuttav. Ega uuskehastuselgi pole väliselt suuri muutusi: kitsamat iluvõret ja volkswagenlikke tagatulesid oskavad esile tuua peenlihvi asjatundjad, see-eest kahes toonis värviskeem jääb silma igaühele. Näeb piltidel äge välja ja võin kinnitada, on päriselt ka äge.

Sõit mööda Nova Scotiat on nagu lõputu pildialbum või Instagrami voog, kus üks vaade ajab teist taga. Ilmaga veab ja ei vea ka: on pilves, vahel näitab päikest, aga vähemalt ei saja. Ajakava on tihe, ja et vaatamisväärsuste juures peatusi teha, tuleb maanteel paremat pedaali korralikult muljuda.

29.11.2019 02.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto