Rusikad rullis, tormab mulle kallale kõvasti suurem ja tugevam mees. Võtab löögiks hoogu, lajatab ja... lendab tagasi täpselt samasuguse jõuga, nagu äsja ründas. On see filmitrikk või ulme? Kui ma poleks seda omal nahal kogenud, ei usuks kunagi, et selline asi on võimalik! Tuima jõuga tümitamisele on palju targemaid alternatiivne. Just seda õpetab iidne Hiina võitlustkunst Wing Tjun Kung Fu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Uskumatu värk, et isegi mina saan vastase jõudu tema enda vastu kasutada! See on rabav kogemus. Olen seni arvanud, et rünnaku ohvriks langedes tuleb mul loota kiiretele jalgadele või hästi õlitatud suuvärgile. Aga ennäe, on ka kolmas lahendus, mis mu elu märksa kindlamalt päästab. Muidugi alles siis, kui ma selle viimaks selgeks õpin.

Algajana kogen energia ülekannet kogemata, kuid see on väga reaalne jõud. Pikemalt treeninud teavad seevastu täpselt, kuidas asi käib. Wing Tjuni edu valem põhinebki sellel, et tuleb tunda nii ennast kui ka oma vastast. Viimase saavutamiseks kasutatakse kontaktis püsimist, et teise liigutusi ette ära tabada, ning kiireid löögiahelaid. «Me ei löö kunagi üks kord, konflikti lahendamiseks sellest ei piisa,» selgitab Wing Tjuni Eesti kogukonna eestvedaja Sten Aamer. «Tänu pehmele lähenemisele on Wing Tjuni rakendamine väga loomulik, ründajale aga äärmiselt agressiivne ja hävitav.»

Enamat ei ole minu veenmiseks tarvis – see süsteem toimib tõepoolest. Olen harva elus kohtunud treeninguga, mis on sedavõrd loogiline ja sihipärane. Ehkki teooria ja minu tegeliku sooritusvõime vahel on veel suured käärid. Kohe kuidagi ei jõua korraga jälgida ploomiõie samme, küünarnuki asetust, löögitehnikat, kõhuhingamist, lõdvestunud olekut ja jumal teab mida veel! Aga mis sellest, vähemalt ma tean, milleks mida teen ning kuhu teel olen.