Tarkuse läte FOTO: Artur Kuus

Kuidas elab me alma mater, temast hoovaval tarkusel tuginev Eesti Vabariik ja mõlemaid omakorda toitev Eesti kool? Kõige paremad vastajad neile küsimustele on kindlasti need inimesed, kelle kohta on kombeks öelda maa sool.

Elagu, kasvagu, õitsegu me saja-aastane eestikeelne oma ülikool! Vivat, crescat, floreat! Iga korporant või üliõpilasseltsi liige on nõnda Emajõe kaldal hõisanud.

Kaugeltki mitte kõik üliõpilased pole küll liitunud seltside või korporatsioonidega. Ometi võiks just neist, isamaalisi põhimõtteid kõrgeks seadvatest ühingutest otsida kindlust tundele, et ülikool omakeelsena Tartus püsib ega vaju veel nii pea maa põhja.

Kuidas elab me alma mater, temast hoovaval tarkusel tuginev Eesti Vabariik ja mõlemaid omakorda toitev Eesti kool? Kõige paremad vastajad neile küsimustele on kindlasti need inimesed, kelle kohta on kombeks öelda maa sool.

Tartu Postimees paluski rahvusülikooli sünnipäeva eelõhtul sõna võtta kaheksal akadeemiliselt organiseerunud kooliõpetajal. Ad verbum! Sõna on vaba!

* Pealkiri on laenatud Marju Lepajõe kõnest usuteaduskonna lõpuaktusel 2005.

REEMO VOLTRI

Jaan Poska gümnaasiumi füüsikaõpetaja 
Korporatsioon Fraternitas Tartuensis, lipukiri «Töö. Tõde. Elurõõm»

Reemo Voltri FOTO: Sille Annuk

Sada aastat eestikeelset kõrgharidust – oleme uhked. Elagu! Järgmised sada veel vähemalt ja pluss veel!

Peame ikkagi aga vaatama, et eestlane saaks kõigil erialadel hariduse kätte, et inglise keel ei tõrjuks eesti keelt köögikeeleks.

Meil ei ole väga palju kuskilt mujalt õppida, kui mõtleme näiteks digimaailmale hariduses – sellega on meil hästi.

Peame aga väärtustama ka neid erialasid, mille kasu rahvamajanduses otseselt ei paista, kuid ilma milleta me poleks ka kultuurrahvas.

Meie kool elab hästi, õpetajana saad nii palju anda ja palju saad vastu, aga … On suur mure: õpetajate järelkasv. Vanuses pole iseenesest midagi halba, eakad teevad head tööd ja hoiavad traditsiooni, aga liiga vähe on noori õpetajaid. Me ei oska veel hästi neid toetada, paljud lahkuvad esimestel tööaastatel.

Vanasti polnudki kõrgharidusega naistel muud väljundit kui pedagoogikas, nüüd nad mõtlevad, miks pean ma nii palju rabelema.

Riik on mõelnud meetmeid, kuidas õpetajaametit propageerida. Kui aga palk ei ole tasemel, siis need meetodid ei tööta. Väga paljud vaatavad tööle asudes palga suurust. See ei tähenda, et neil puuduks missioonitunne. Õpetajaametisse ei hakata kunagi tulema ainult palga pärast. Eesti haridustöötajate liit on seadnud sihiks, et õpetaja töötasu peab algama Eesti keskmisest.

Õpetajaamet on madalseisu läbinud. Kõiketeadvad lapsevanemad ei räägi enam niipalju õpetajast kui teenindajast, rohkem kõneleme lapsevanema ja õpetaja koostööst. Eesti rahvas on ikka nii hariduseusku.

AARE RISTIKIVI

Hugo Treffneri gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja 
Üliõpilasselts Raimla, lipukiri «Demokraatia. Isiksus. Isamaa»

Aare Ristikivi FOTO: Sille Annuk

Treffneri koolist sirgunud meestel oli oluline roll, et ülikool sai sada aastat tagasi alustada eestikeelsena. Olen selle üle uhke. Toetume justkui hiiglaste õlgadele, meestele ja naistele, kes on teinud väga head tööd, et ülikool saaks kasvada ja õitseda. Olen tänulik neile, kes on andnud ülikoolile sisu – see on peamine emotsioon 100. aastapäeval.

Tugev kool on hästi oluline ja eesti kool on tegelikult hästi tugev, kõigil õpetajatel on kõrgharidus. Kui ma ülikooli kohe sisse ei saanud, töötasin aasta algklasside õpetajana. Sain siis aru, et kui ikka haridust pole, ära roni õpilaste ette.

Algklassiõpilastele oled sa nagu jumal. Algklasse ja lasteaeda ei saa pidada vähem tähtsaks, seal on õpetaja vastutus tegelikult kõige suurem. Vastutus ja vastutuse tundmine.

Tundub, et ülikool ja haritlaskond on opositsioonis poliitikaga, poliitikat liigitatakse mitte nii tõsiseks alaks. Tartu on teaduskese, Tallinn poliitikakese, siin tundub, et asjad, mis poliitikas toimuvad, toimuvad kaugel. Vastandumine on see, mis välja paistab. Haritlaste kohustus on aga midagi ette võtta, et asjad paremaks läheksid.

Eesti riik ei oleks võimalik, kui poleks alma mater’it. Et Eesti riik saaks õitseda, on alma mater vajalik. Et oleme nii rikkad, et me eluiga on nii pikk – usun, et selle taga on otseselt ülikoolist tulnud inimesed. Meil on reeglid, süsteem, aga tagasi vaadates kerkivad silme ette inimesed. Tuleb säilitada paindlikkus, et süsteemis oleks kohta inimestele – nii koolis, ülikoolis kui ka riigis. Viimane teeb mind kõige rohkem murelikuks, aga see selleks.

GERDA-LIIS KUUSK

Elva gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja 
Eesti Naisüliõpilaste Selts, põhimõtted «Rahvuslikkus. Demokraatia. Individuaalsus»

Gerda-Liis Kuusk FOTO: Sille Annuk

Meid on vähe, aga meil on eestikeelne haridus. See tuleb vahel meelde, isamaalistel päevadel. Siis mõtled, meid on nii vähe, täitsa lõpp, aga ometi me saame anda oma lastele seda haridust.

Üks õpilane ütles: «Meil on Windows eesti keeles, see on kõva sõna.»

Mina ütlesin: «Sul on õige point – see on erakordne.»

Ja siis tuleb ka vastandumine, näiteks halloween …

Õpetaja ei saa esindada ühte vaadet. Ülikooli lõpetasin folkloristina ja ajan pigem algupärast asja. Kui suur on aga tööpõld, et suhestada lapsi selle algupäraga …

Olen pärit Saaremaalt Upa külast ja käisin lapsena üksi mardisanti tegemas, taskulambiga. Alati kõik teadsid, et ma tulen viljaõnne tooma, ja panid koerad kinni. Mõni laps aga ei pruugi leida pidepunkti, mis teda huvitaks näiteks 24. veebruari juures, ja ma saan sellest aru. Ajaloo mõistmiseks on vaja mõista eelmisi ahelaid – mitte midagi ei ole olnud niisama siin, kus me praegu oleme. See on õpetaja tööpõld …

Minu 4. klass, nad on nagu oma lapsed. Nende käekäik läheb mulle kõigil tasanditel korda. Tahan, et nad oleksid päriselt õnnelikud, sellistena, kes nad on. Olen kirglik inimõiguste pooldaja.

Õppisin Tartu ülikoolis – igapäevaelus justkui vähetähtis fakt. Kui aga näen oma ülikooli kõrgel kohal mõnes edetabelis, siis mõtlen: ohoo, ma olen käinud ülikõvas ülikoolis.

NELE LITVINOVA

TERA inglise keele õpetaja 
Korporatsioon Amicitia, põhimõtted «Julgus. Lootus. Ausus»

Nele Litvinova FOTO: Sille Annuk

Haridus on alati teema. See on kogu aeg üleval ja õpetajana ma ei tea, millal päriselt kõrvu teritada.

Minu kohvitassil on kiri «Where there’s a will there’s a way». Kaldun positiivsusele ja kunagi ei mõtle, et ei saa. Kooliõpetaja teel on see kõige parem saatev mõte. Ja kool – see on kasvamine. Kui ta kasvab, siis elab ja ka õitseb.

Olen ise lõpetanud Tallinna pedagoogikaülikooli ja koolitan nüüd noori õpetajaid TERAs. Meil on ka programm «Alustavat õpetajat toetav kool». Positiivne on tehnika pool, millega uued õpetajad kohe kaasa lähevad. Milline on laps tulevikus? Ta on õpilane, kes saab hakkama tehnoloogia- ja digimaailmas.

Olen kolme lapse ema ja rahvusülikooli aastapäeval lähen nendega rongkäiku, kaasa on ka korporant. Kui riigist rääkida, siis see ei ole riigijuhid ja see, mida räägitakse seal üleval, vaid on perekonnad.

KRISTJAN VÄLLIK

Herbert Masingu kooli ja Nõo reaalgümnaasiumi füüsikaõpetaja
Korporatsioon Rotalia, deviis «Ausus. Kindlus. Iseteadvus. Ühistunne»

Kristjan Vällik FOTO: Sille Annuk

Olen viimasel ajal võrrelnud kogu seda värki võitlusega heledate ja tumedate jõudude vahel. Näen ennast eesliinivõitlejana heledate poolel ja üritan altpoolt tulijaid (st õpilasi) õigele teele juhtida.

Koolis igav ei hakka, vaja on jõuda lasteni, et nad sind kuulaksid ja nina nutitelefonist üles tõstaksid.

Kool on koht, kus kokku saadakse, ja õpilane on kodu peegel. Kodu on see rohujuuretasand, kust need kodanikud tulevad ning ülikool ja riik värsket verd saavad. Õpilase ees on võimalusi nii palju, aga seda tarkust, mida ülikool ja riik vajaksid, tundub vähemaks jäävat.

Õpetaja peab olema kohanemisvõimeline, noorte rütme tabama. Kibestuda ei saa, muudkui tuleb kohaneda. Õpetajat austatakse – kui seda ei ole, siis jooksed nuttes minema.

Ministrid tulevad ja lähevad, ametnikud tulevad ja lähevad. Klassis pead ikka ise hakkama saama, kriit käes tahvli juurde minema.

Füüsikat on koolis kõvasti vähemaks jäänud, aga ma ei hakka siinkohal õppekavadest rääkima. Füüsika- ja keemiaõpetajat on kooli kõige raskem leida.

Side ülikooliga? On suhteliselt kaugeks jäänud. Nõo kooli õpilastega käime Physicumis praktikal. Huvilisi on õpilaste seas tekkinud küll, nii Nõos kui ka Herbert Masingu koolis.

Füüsiku, keemiku või matemaatikuna võid sa olla ükskõik kes – see annab silmaringi. Ulmekirjanik Isaac Asimov oli biokeemik ja Ernie koomiksite joonistaja Bud Grace on tuumafüüsik. Oled geenius – oskad kõike teha.

KAROLINA ANTONS

Mart Reiniku kooli ajalooõpetaja 
Korporatsioon Filiae Patriae, lipukiri «Eesti tütar, Eesti kodu tugevasti seotud olgu»

Karolina Antons FOTO: Sille Annuk

Olen kahe jalaga maa peal ja rahul sellega, mis etapis mina koolis olen. 17 aastat õpetajana töötanult ma ei kurda, et mingid asjad kehvemaks oleksid läinud. Saan teha, mida tahan.

Kool ei saa valmis kunagi. Igal ajal on olnud laisku lapsi, kurje õpetajaid ja hoolimatuid vanemaid ning botikutega kehalise kasvatuse tunnis käimine oli probleem ka 50 aastat tagasi.

Õppekvaliteet on küll võrratult paranenud, võimalused on nii head – nii lihtne on targaks saada, ole ainult mees ja õpi. Aga just seda nad teha ei taha.

Kui sütitada oskad, tulevad lapsed kaasa küll. Peab asjad suureks tegema, rohkem võimlema, ei piisa vaid rääkimisest. Need õpilased ei tule enam musta laega madalast toast, vaid on näinud Egiptuse püramiide.

Olen ise pärit Pärnust, keegi meie perest polnud ülikoolis käinud. Kui minu käest aga lasteaias küsiti, kelleks tahan saada, vastasin: «Ma lähen ülikooli!» Vanaema Salme oli hingepõhjani rõõmus, kui eksamitel «viie» sain.

Tartu ülikool tähendab minu jaoks kõige ilusamaid aastaid elus, vahel sain magada kella kaheni päeval. Ülikoolist leidsin need inimesed, kelle moodi ma olen.

Ago Pajuri eksamiks polnud ma ära õppinud vaid Vabadussõja murdelahinguid, aga just see punkt tuli. Sealt õppetund: ära jäta kunagi midagi vahele. Nüüd jutustan Vabadussõja murdelahingutest oma õpilastele.

Armastust Eesti riigi vastu – seda saab õpetaja tekitada. Et 23. juuni ei ole ainult see, et hüppame üle lõkke, vaid meie eneseuhkus pesti Võnnu lahingus puhtaks.

MIHKEL LAAR

Raatuse kooli ajalooõpetaja 
Eesti Üliõpilaste Selts, lipukiri «Põhimõttes kindel, käitumises tagasihoidlik»

Mihkel Laar FOTO: Sille Annuk

Usun siiralt seda, et õpetajaks kasvamine võtab aega. Mõni ütleb, et kümme aastat. Osalesin programmis «Noored kooli» ja meie rühmast pooled ongi jäänud tööle õpetajana.

Pingeline, väsitav, suure koormusega on see töö minu jaoks tänini. Esimesed kaks aastat olid ikka väga rasked, palju olenes siis toest – Raatuse kooli ja ka programmi «Noored kooli» poolt.

Meil on kaasav haridus, erivajadusega lapsed. Mida sa teed, kui sul klassis keegi laamendab? Hästi oluline on siis juhtkonna tugi.

Õpetajana tunnen abi ka riigi poolt. E-õpikud, E-koolikott võtavad koormust maha.

Samas, käekirjad on koledad. Arvutiklaviatuuriga ei osata enam suurt tähte teha. Nuti- ja digiseadmeid on kõvasti juurde tulnud. Mina ei näe suurt mõtet nendega otse võidelda. Oleme arvutiõpetuse tunde vähendanud ja andnud rohkem ressurssi liikumis- ja draamatundidesse.

Rahvusülikooli aastapäeval on ülev tunne. Eesti Üliõpilaste Seltsis langeb selle tähistamine kokku iga-aastase vilistlaspäevaga. Rongkäik, noorliikmete teater ja ühine õllelaud. Vanad sõbrad tulevad kokku.

HELE-RIIN TALK

Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi prantsuse ja hispaania keele õpetaja 
Korporatsioon Indla, lipukiri «Sõnasse kindlust, teosse ausust, kodule armastust»

Hele-Riin Talk FOTO: Sille Annuk

Minu amet elab hästi, pidevas muutuste tuules. Mahukas töö – ei ole nii, et käid korra tunnis ära ja ongi tehtud. Õpilased tunduvad aina iseteadlikumad, üha keerukam on neid veenda.

Õpetajana soovin, et säiliks see keel, millesse nüüd küll tükivad emotikonid ja lühendid. Et inimene suudaks selles keeles koondada oma mõtted terviklikuks tekstiks, mis näitaks tema loomingulisust. Et suudaks käsitsi kirjutada …

Lapsed aga paluvad: «Õpetaja, ärge seda tekstiloomet nõudke!» Kõik on ette antud interneti, otsingumootorite poolt.

Minule on väikesest peale räägitud, et Eestis on üks ülikool – ja seda ülikooli meenutan ma ikka hea sõnaga. Valisin eriala oma kodukooli mõjutusel: õppisin Tallinna prantsuse lütseumis. «Gaudeamus» oli juba sealsetes muusikatundides peas.

Indlas olen majaema ametis. Majaema on see, kes teeb üritustel süüa, vaatab, et konvendis oleks kõik paigas. Nii kohtun esmakursuslastega, see tekitab nostalgiat. On toredaid hetki. Tõrvikurongkäikudel olen ikka osalenud, teklis, ja südames igavese üliõpilasena.