R, 9.12.2022

Elu raskeim küsimus: mida me kahetseme, kui lõpp on silme ees?

Priit Pullerits
Elu raskeim küsimus: mida me kahetseme, kui lõpp on silme ees?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 11
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu

Kliiniline psühholoog Inna Narro tegeleb päevast päeva inimestega, kel pole jäänud enam kaua elada. Kuid ärge sellest ehmuge! Vastupidi, just tema kogemustest saate teada, et see kõik, millest kõva häälega isegi rääkida ei taheta, ei pruugi olla sugugi hirmus.

Sel teemal pole kombeks rääkida. Sel teemal ei tahetagi rääkida. Nimelt surmast.

Aga Põhja-Eesti regionaalhaigla Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro (49) avaldas sel teemal äsja koguni raamatu «Kui aega on jäänud vähe...». Raamatu, mis tugineb tema kogetule ja nähtule siitilmast lahkujate kõrval. Ta aitab juba kaheksandat aastat inimestel, nii noortel kui ka vanadel, oma elu lõpule vastu minna. Ja ta armastab seda, mida ta teeb.

«Kõige rikastavamad kogemused psühholoogina olen saanud just maisest maailmast lahkuvate inimeste juures,» kinnitab Narro, kes on varem õppinud nii lihatoodete tehnoloogiat kui ka raamatupidamist, töötanud muu seas nii müügi- kui ka reklaamijuhina. «Just sellepärast, et olen näinud surma ja vaadanud otsa surmale, võin öelda, et olen nüüd valmis psühholoog. Mul ei ole valehäbi rääkida sel teemal ükskõik millise inimesega.»

Ta rääkis oma lemmikteemal ka Arteri lugejatega.

Mis paneb teid surmateemaga tegelema?

Mind köidab enim lahkuvate inimeste siirus. Nad on ehedad, ei kasuta usaldust kurjasti, oskavad veel viimasel hetkel armastada elu rohkem kui terve olles. Kui suudan nende viimastel elukuudel, -nädalatel või -päevadel tuua neile veel elu hingust, annab see võrratu tunde. Ja pärast lähedaste tänu – seda emotsiooni ei saa osta ühegi raha eest. See töö on mulle emotsioon. Ma ei käi tööl. Ma tegelen oma hobiga.

Kuid enamik teisi inimesi hoiab surmateemast nii kaugele, kui vähegi saab.

Inimene hoiab kaugele sellest, mida ta ei tea. Ja meie kultuuriruumis on surm kui karistus – surm antakse ju pärispattude eest. Meile on kogu aeg sisse süstitud, et surm on midagi koledat ja halba ning sellega ei tohi tegeleda, see on tabu.

Surmast sai tabu 19. sajandi teisel poolel, kui meditsiin hakkas hästi arenema. Vanasti olid inimesed aastasadu sündinud ja surnud ühe katuse all. Surma võeti kui elu ühte osa. Kui meditsiin arenes, hakkasid inimesed surema haiglas. Surm kadus pere keskelt ära, sellest ei räägitud enam. Pirita majandusgümnaasiumis, kus õpetan psühholoogiat, tegi üks noormees hiljuti väga tabava märkuse, et seksist räägitakse igal pool igal võimalikul juhul, kuid surmast ei räägita mitte midagi. Aga surm on iseenesest väärikas ja pühalik tegevus, kui seda õigesti teha.

Küllap on asi ka selles, et mõte surmast on enamikule kõige kohutavam mõte.

Jah, sellepärast, et meil on igavese elu ja igavese nooruse kultus, ka igavese rikkuse kultus: mitte miski ei saa otsa, elame piiritus priiskamises. Ja kui siis sureb inimene, kes on meile tähtis, olgu laps, vanem või sõber, on see katastroof, sest ei osata sellega kuidagi toime tulla.

Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu

Inimesed peaks arendama surmateadlikkust eri filosoofiliste ja kultuuripõhiste käsitluste kaudu, et leida endale sobivaim viis surma teadvustada. Ma olen näiteks võtnud budistliku suuna ja see on aidanud mul selles majas suremisega silmitsi olla: sünd on suur püha, aga surm on vaat et veel suurem püha, sest inimesel on võimalik uuesti sündida. Samuti meeldib mulle väga selline filosoofiline suund, et inimene ületab elu ja surma piiri just nii hästi ja nii turvaliselt, kui turvaliselt ta tunneb ennast hetk enne surma.

Kas see tähendab, et suremise hetk ei pea olema selline, mida saadab lähedaste metsik ahastus?

Jah, see võiks olla pigem rahulik, vaikne, võib-olla isegi natuke lõbus.

Mulle meenub mu kõige esimene surmajuhtum siin, kui mind kutsuti kiirkorras välja, et üksikpalatis on ema ja poeg, ema hakkab maisest maailmast lahkuma ja poeg on endast väljas. Veetsin seal palatis kolm tundi. Palusin, et poeg räägiks oma emast niisuguseid lugusid, nagu ta elas, mitte sellest, kuidas ta sureb. Ja poeg rääkiski imelisi lugusid ema tähetundidest, tantsu-, muusika- ja teatriarmastusest. Me ei pannudki tähele hetke, mil hing kehast lahkus. Aga see naine suri naeratus näol. Meie mõistes oli ta juba ära, nagu koomas, aga olen täiesti kindel, et ta kuulis ja kuulas – ta oli nii rahulik. Ma ei ole näinud ilusamat nägu lahkunud inimesel kui selle naise nägu. Poeg oli väga rahul. See oli väärikas suremine.

Niisiis, kui tahta lahkujale head, peaks viibima tema kõrval, temaga rääkima ja hoidma tema kätt?

See oleks ideaalseim variant. Kuulmis- ja puutemeel on viimased meeled, mis hajuvad.

Enamasti ei taheta surija juures olla. Aga need, kes on olnud juures ja kellega mina olen olnud koos, on öelnud, et nad arvasid, et see on palju hullem. Inimesed kardavad seda, millele nad ei oska seletusi anda. Nad loovad sellest oma visiooni ja see on raudselt negatiivne. Muretsetakse ja tuntakse hirmu, et äkki on lahkuv inimene valudes, äkki tunneb ebamugavust. Enda negatiivsed tajud ja tunded pannakse surevale inimesele. Need tajud ja tunded tuleb mul maha võtta. Oskuslik sõnakasutus rahustab väga hästi.

Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu

Mida surijad kõige rohkem kardavad?

Nii palju kui olen nendega rääkinud, ei karda nad surma kui persooni, vaid kardavad suremist kui protsessi. Nad kardavad valu ja lämbumist. Sest kui inimene on veetnud viimased aastad valude küüsis, olgugi valuvaigistite all, ja need valud lähevad haiguse süvenedes suuremaks – õnneks on meie valuravi professionaalsel tasemel –, jääb valuhirm ikkagi alles, kuni surmani.

On nad selleks ajaks oma maise teekonna lõpuga juba leppinud, nii et see neid enam ei kohuta?

Jah, ei kohuta. Neile, kes on suutnud enne surma endale surmateadlikkuse selgeks teha, need, kellega olen töötanud ning kes on valmis vastu võtma uut teadmist ja arusaamist, on suremine lihtsam. Aga mõni ei tunnista kuni lõpuni, et ta üldse sureb, ja ma arvan, et seda lootust ei tohi neilt ka ära võtta.

Mida inimesed enamasti kahetsevad, kui saavad aru, et elu hakkab lõppema?

Enamjaolt kahetsetakse, et sai tehtud liiga palju tööd ja et liiga vähe aega jäi oma pere ja armastatud inimeste jaoks, ka iseenda arendamiseks. Teine asi, mida kahetsetakse, on see, et on liiga palju elatud teistele: lastele, abikaasale. Mitte iseendale.

On siin erinevusi meeste ja naiste vahel?

Mehed kahetsevad rohkem liigset töö tegemist ja naised kahetsevad seda, et nad ei julenud vastu võtta otsuseid, mis oleks võinud nende elu paremaks teha. Naistel on väga palju täitumata unistusi enda arendamise kohalt. Nad on kahetsenud, et oleksid võinud ja tahtnud edasi õppida, aga abiellusid; või et on terve elu olnud vägivaldses suhtes ega ole julgenud oma elu muuta; ja on olnud liiga nõrgad ja arad oma unistusi ellu viima – see on minu arust katastroof. Sest enne surma ei saa enam midagi muuta. See kahetsus on kõige valusam.

Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu

Mul ei ole ühtegi sõna, mis päästaks inimese sellest kahetsusest. Ainus asi, mida saan teha, on läheneda eksistentsialistliku teraapia meetodiga: kui praegu on kahetsusi nii palju, siis midagi oli selles elus ka ju head; kõik ei ole ainult must, kindlasti on ka valgeid hetki. Selliste ilusate hetkede otsimisega võib-olla mingil määral leeveneb kahetsustunne elamata jäänud elu pärast.

Mida teha, kui elu ja ühiskond survestavad aina töövagu kündma, ent lõpuks tuleb hoopis välja, et olulisim pidanuks olema pere ja armastus?

See on valikute küsimus. Meil on vabadus valida kas ühiskondlikule positsioonile tuginev edu – töö ja veel kord töö – või edukus inimesena, kes elab oma väärtuste põhiselt, mitte selle järgi, mida keegi väljastpoolt ütleb või arvab. Me saame ise valida, kas valime püünel olemise või oma pere keskselt sotsiaalsete suhete hoidmise edu.

Ma tänan õnne, et sattusin siia tööle. Oleksin olnud muidu samasugune nagu teisedki: oleksin kanaliseerinud ennast tööle, rahale ja positsioonikatele tutvustele, mitte sissepoole. Nähes enne surma nii palju õnnetuid inimesi, kes on kahetsenud kõike seda, mille kohta minagi mõtlesin kunagi, et see tähendab edu, hindasin oma väärtused 180 kraadi ringi. Siin haiglas sai alguse minu sisemise arengu ja kasvu spurt just edukuse suhtes: tahan olla edukas iseenda jaoks isiksusena. Ja et mul on ka teistele sellest midagi jagada.

Kas olete nüüd õnnelikum kui siis, mil unistasite välisest edust?

Olen õnnelikum, olen tervem ning olen vaimselt ja füüsiliselt mitu korda paremas vormis.

Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu

Kummad on surma eel õnnelikumad, kas need, kes on elanud nii nagu teie viimastel aastatel, või need, kes on elanud nii, nagu teie elasite enne siia tööle tulemist?

Otse loomulikult need, kes on oma sisemise kasvu keskendanud sotsiaalsetele suhetele ja perele. Ma ei ütleks, et üle keskmise rikkad inimesed, kellest mõni on siia sattunud, on edukamad kui paljulapselise pere ema, keda kõik lapsed armastavad. Üsna tihti ei ole neil, kes on olnud töiselt edukad ja positsioonikad, sotsiaalsete suhete soojust. Nagu on neil, kes elavad oma keskpärast elu, pühendavad elu ja ressursid armastusele, hellusele ja hoolivusele. Maailmas on tehtud väga palju vähihaigete uuringuid, kus on hinnatud nende elulemust ja sotsiaalsete suhete kvaliteeti. Sotsiaalsete suhete kvaliteet annab elu pikenduse – päris palju aastaid.

Mitte see, et oled olnud firma juht, direktor või minister.

Ei! Mida rohkem on ehedat armastust – see parandab ja tervendab väga hästi. On uskumatu, kuidas inimesed toituvad omavahelisest armastusest, nii et saavad elupäevi lausa kuudes juurde. Oleme vahel arstidega vaadanud, et haigel on jäänud vaid paar päeva, aga ta läheb haiglast välja, saab koduski veel elada. Need on imed, mida toidavad armastus, hellus ja hoolivus kõige ehedamal moel. Ja see on suurim rikkus, mis jääb meile alles siis, kui meil ei ole enam mitte midagi. Me sünnime, kaks kätt tühjad, ja läheme ka, kaks kätt tühjad.

Mul tekib üks paradoksiga küsimus. Kas elada näiteks 73 pikka aastat välist edu taga ajades ja uskudes, et see ongi õige eluviis, või elada 73 aastat välise edu taotlusest loobudes ja arvestades, et alles elu viimasel kolmel kuul jõuan järeldusele, et jah, see loobumine oligi õige?

Sel ajal, kui inimene ajab taga edu ja positsiooni, ongi ta õnnelik. Aga kui edukas inimene satub surmaeelsesse seisundisse, kus finaal on kätte jõudnud, siis isegi see nädal enne lahkumist, kui ta teeb iseendaga rahu ega kahetse seda, mis on jäänud tegemata, vaid suudab oma väärtused ümber hinnata, nii et see, mis ta tegi, oligi õige, sest ta tahtis ju sellega kellelegi head – kui ta läheb selle teadmisega, siis see kergendab surmaeelset seisundit, teeb selle helgemaks. Surmaeelne aeg ei ole kahetsemise aeg.

Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu

Aga kui inimest ikkagi tabab ahastus, et issand, mille peale ma küll olen oma elu raisanud?!

Siis on oluline oskus endale andestada. Anda endale andeks see elu, mida ta nüüd hukka mõistab. Andestada endale tehtud vead, mis tol hetkel ei olnud vead. See oli ju tol hetkel parim, mida ta tahtis, suutis või oskas anda.

Olete varem öelnud nii: «Elada võiks rohkem emotsioonidele ja armastatud inimestele, mitte majadele, autodele ja maatükkidele.» Kas inimesed ajavad liiga palju mõttetuid materiaalseid väärtusi taga?

Need on standardid! Mul on edukaid tuttavaid, kes rabelevad mitmel töökohal, et mitmekorruselise maja laenu tagasi maksta. Julgesin küsida ühelt mehelt, mis on tema eesmärk – tal on maja ja pere, aga ta on ise rohkem tööl kui majas. Ta vastas, et standard nõuab. Selles ringkonnas, kellega ta suhtleb, on see standard.

Olen samuti standardi teemal palju mõtisklenud. Minu standard on see, et lähen igal õhtul magama rahuliku südamega ja teadmises, et mul tuleb homme ilus uus päev ja ma ei pea mõtlema, kust saada järgmist laenumakset. Ja ma olen sellega väga rahul.

Mida tunnevad oma elu lõpusirgel need inimesed, kes elavad normaalset standardset elu? Kas 30 aastat pingutust suure pangalaenu maksmiseks oli õigustatud või ei?

Tagantjärele ei olnud see kindlasti õigustatud. Mul on olnud haiglas mehi, kes on rabelenud 20 aastat elust, saanud kätte oma standardid, saanud 50 – ega olegi saanud seda nautida. Sest peavad surema vähki. Mul on olnud kolm sellist näidet.

Inimeste kahetsused varieeruvad ka vanuse järgi. Mida nooremalt inimene lahkub, seda rohkem on tal põhjust tunda leina oma elamata jäänud elu pärast. Kui sureb 70- või 80-aastane, on surma aktsepteerimine ja elule tagasi vaatamine natuke teine.

Mu kõige noorem patsient siin majas on olnud 21-aastane noormees. Ta õppis Tartu ülikoolis, oli hämmastavalt erudeeritud. Tal oli tütarlaps, kes armastas teda väga. Isegi mina nägin seda armastust, samuti koosolemise rõõmu ja valu teadmises, et see võib iga hetk lõppeda. Tal oli kahju oma elamata jääva elu pärast. See oli põhiline, millest me rääkisime. Jagasin tema unistusi. Mul oli õnn lugeda tema päevikuid, kus ta soovitab inimestel, kellele on antud elu, elada enda jaoks täisväärtuslikult, et mitte kahetseda seda, mis on tegemata jäänud. Ta ütles, et õnn on olemas olemises.

Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu

Kõige hullem on vist lahkuda neil, kellel ei ole mitte kedagi?

Seda on kurb isegi minul vaadata, kui inimene on haiglas, teistel käivad külalised, aga temal ei käi mitte keegi. Siis püüangi oma aega jagada neile üksikutele, et nad oleksid hoitud. Me kõik tahame olla hoitud. Sotsiaalse turvalisuse vajadus on meil kõigil.

Ükskõik kui halvad pole lähisuhted kellelgi ka olnud, muutuvad surma eel kõik heaks. Olen näinud piisavalt lepitusi enne surma. Nii mõnigi kord on lahkuva inimese ja tema pere vahel olnud lepitaja keegi meie personalist. Kui inimene sureb leppinult, teadmisega, et ta on teinud rahu inimestega, iseendaga, oma minevikuga, on see suur saavutus.

Üha rohkem kohtab tänapäeval hoiakut, et mul ei olegi vaja lähedast perekonda, sest mul on sadu sõpru ja tuttavaid. Ei usu, et keegi neist on elu lõpus surijaga.

Ei olegi. Kui inimene ütleb, et tal on piisavalt palju sõpru ja tuttavaid – räägin siinkohal tervetega praktiseerimisest –, olen vahel küsinud, kas on ka mõni niisugune sõber, kes võib olla su surivoodi kõrval. Selle peale ei ole ma saanud ühtegi vastust.

Kirjeldate oma raamatus juhtumeid, kus inimesed lahkuvad ilusti, õnnelikult. Kas leidub ka teistsuguseid näiteid?

Mul on vedanud, et olen näinud ainult ilusaid, vaikseid, valutuid lahkumisi, kus viimseks emotsiooniks jääb õnnis rahu. Aga usun, et on olemas ka halbu surmasid. Agoonia näiteks. Kui inimene on milleski nii pettunud, et ei suuda endale andeks anda ega suuda teha rahu, on kinni selles, mida on saavutanud, näiteks majad ja aiad – siis on tõesti raske lahkuda. Lisaks emotsionaalne kibestumus ja ka viha, et miks just mina.

Surma eel peaks inimene ise olema endale kõige tähtsam, et valmistada end ette lahkumiseks või anda elulõpu juhised lähedastele, mitte muretseda, et äkki maja läheb kellelegi, kellele ei taha.

Lisaks ei juleta rääkida, kui saadakse aru, et on jäänud vaid teatud aeg. Häbenetakse. Surevad lähedased ei julge lastele rääkida oma mõtetest ja hirmudest ning lapsed ei julge üsna tihti öelda – isegi abikaasa ei julge abikaasale öelda –, mida nad tegelikult tunnevad.

Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu

Kas see näitab suurt lahku kasvamist?

Jah. Me elame koos ühe katuse all, sest meil on standard – aga me ei räägi. Me ütleme fraase, mida meilt oodatakse – aga me ei räägi. Oma tegelikke vajadusi ja soove juletakse väga harva avameelselt välja öelda. Mis tähendab, et usaldus on väga õrnal pinnal.

Mul olid siin ema ja tütar, kes olid terve elu elanud koos. Emal oli paraku vähkkasvaja, millesse ta suri. Ema kurtis mulle, et armastab tütart nii palju, aga pole seda talle kunagi öelnud. Ja tütar ütles, et armastab oma ema väga, aga ei julge seda talle öelda. Milles siis takistus? «Me ei ole kunagi sellest rääkinud.» Ütlesin neile, et millal siis veel! Just praegu on ilusate sõnade äraütlemise aeg.

Kas teispoolsuses on ka midagi?

Teispoolsuse loob iga inimene endale ise oma usundite ja arusaamise järgi. Mõni inimene ütleb, et ma lähen ära, nagunii midagi ei ole. Kui talle on seal tühjus, siis tühjusesse ta lähebki – see on tema visioon ja arusaam. Kes on sügavalt ja siiralt religioossed, lähevad oma jumala juurde. Raamat «Hinge rännak» räägib, et läheme kõik sinna, kust oleme tulnud; et on üks hingede kogunemise paik kusagil kaugustes Linnutee taga, kus anname aru oma siinsest, maises maailmas elatud elust, ja seal antakse meile hinnang ning kui vaja, tuleme ühel päeval siia tagasi. Minule meeldib see versioon. Igaühel on oma versioon.

Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu

Raamatus on lugu, kus inimene tuli surma piirilt tagasi ja rääkis, mis ta nägi. Kas teie patsientidel on veel selliseid juhtumeid esinenud?

Jah, oli juhtum mehega, kes langes koomasse. Tema mäletas sellest nii palju, et järsku avanes eesriie ja ta nägi maailma kõige ilusamaid inimesi. Ta mõtles, mis juudi nalja talle siin haiglas küll tehakse. Kui ta koomast välja tuli – me ei uskunud, et ta tuleb –, läks tal paar päeva aru saamiseks, et ta käiski ära teisel pool ja need ei olnud haigla naljad, mis talle tehti. Ta ütles, et see oli visuaalselt väga ilus kogemus.

Nii et seal teisel pool ikkagi võib olla midagi?

Kui inimesed on selliseid kogemusi jaganud, siis usun, et midagi on. Aga kuna selle kohta ei ole teaduspõhist empiirilist uuringut, ei saa väita, et kindlasti midagi on. Tõenäoliselt loob iga inimene pildi teispoolsusest enda uskumuste ja veendumuste järgi.

Kui saaks selliste juhtumite kohta rohkem tõendeid, võtaks need ilmselt paljudel suurt hirmu surma ees vähemaks.

Kuna meedia on kõikvõimas, võiks teha näiteks saateid, kus surmalähedase kogemusega inimesed oma kogemusest räägivad. Miski ei mõju tõepõhisemalt kui kellegi praktiline kogemus.

Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro.
Hiiu järelravi kliiniku kliiniline psühholoog Inna Narro. Foto: Mihkel Maripuu
Märksõnad
Tagasi üles