R, 9.12.2022

Iseendale. Tänulikkuse harjutamine ja alandlikkuse kasvatamine

Aija Sakova
, kirjandusteadlane ja -kriitik
Iseendale. Tänulikkuse harjutamine ja alandlikkuse kasvatamine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kirjanik Indrek Koff.
Kirjanik Indrek Koff. Foto: Tairo Lutter

„Madalamalt, madalamalt! Pole vaja otsida ainult kõrgustest.“ (lk 70)

Indrek Koff kirjanikuna teadvustus mulle kui lugejale rööpselt nii lapse soovitusliku kirjanduse „Kirju koer“ autorina kui ka avalike (luule)lugemiste kaudu. Lavaluule austajana tundsin Koffis ära suurepärase esineja ning olin rõõmus, et sain 2018. aastal kaasa elada kirjanduslikule lavaprojektile „Stiiliharjutused“, milles Koff osales ja osaleb. Nii rõõmustasin ka kirjaniku 2018. aastat dokumenteeriva päeviku ilmumise üle, sest päeviku avaldamine on igal juhul julge samm.

Koff on avaldanud päeviku, mis ei dokumenteeri tema igapäevaseid tegemisi (või ainult tõeliselt kaudselt), vaid mõtteid ja tundmusi. Uitmõttepäevik see ju ongi. Ja sugugi mitte kõik päevad ei ole väärinud uitavate mõtete kinnipüüdmist.

See kõnetab mind iseäranis, kuna juba mõni aasta olen siin ja seal ikka ja jälle kirglikult rääkinud, et hädasti on vaja õppida iseendaga tegelema, et ollakse küll meistrid oma argielu tõhusamas ja paremas korraldamises (õige telefon, parim telepakett, soodsaimad rehvid, õigel ajal ostetud puhkusepakett jne), kui samas oma siseilmaga ei julge suurem osa inimesi sugugi silmitsi seista. „Sündida oskab peaaegu igaüks, surra oskabki igaüks. Nende vahele jäävaga on paljudel raskusi. Enamikul tegelikult,“ tõdeb Koff (lk 84).

Kinni on uitmõttepäevikusse püütud eeskätt neid mõtteid, mis keerlevad põhimiste asjade ümber: kuidas aeglustuda, kuidas olla rahulolev, kuidas seista silmitsi kurbusega, kuidas mõista ja mõtestada ümbritsevat, kuidas taltsutada ärevust, kuidas uskuda inimesse, kuidas maailma. „Lihtne see ei ole, aga tuleb uskuda. Kusagil peab olema mingi suurem plaan“ (lk 135).

Koff märkab meid ümbritseva maailma kiirenemist, kuid samas ei taha ta leppida või nõustuda sellega, et praegune aeg on kuidagi hullem kui mõni eelmine. „Issand, mu issand… see hoog, see hoog… Ma mõtlen hoog, mille maailm on sisse saanud. […] Aeglust!“ (lk 98); „Mis kuradi pärast see „praegune aeg“ nii hirmus jube tundub? Ja kohe kõigist varasematest kõvasti jubedam? Millest see mineviku-pimedus? Kas tõesti lihtsalt egoismist? On kellelgi veel mingeid seletusi pakkuda?“ (lk 83).

Selline meie aja jubeduse ja ka toreduse järele küsimine on vahel tõeliselt kainestav, see aitab korrastada oma suhet maailma. Sest rääkida ja mõelda, et praegune aeg on kuidagi iseäranis hull ja edasi minevat justkui aina hullemaks, võib olla üsna kurnav ning lootusetu. Kuid noored, pealekasvavad põlvkonnad vajavad ju ikka ja jälle uut lootust. Ja Koff on isa, ta kirjutab ka lastele, tal on hädasti lootust vaja. Ja lootust ju on.

Oma meeleolude ja suhtumiste üles märkimisest on Koff selles päevikus teinud oma keskse ülesande. Pannes tähele oma kurbust või rõõmu või vahel ka muret vananemise pärast, võtab ta need tunded arvesse, ei peida neid enda eest ega libise neist üle. Inimestena on meile omane negatiivseid tundeid enda eest varjata, neid mitte omaks võtta, justkui neid tunda ei oleks sobilik. Ilusatest hetkedest ja joovastusest (kui tegu ei ole just armumisega) kipume aga sageli liiga kiiresti üle libisema.

Koff õpib ja õpetab nõnda ka lugejat märkama ilusaid hetki, neid, mida tasub endale teadvustada ja meelde jätta, mille eest tasub olla tänulik. Vaikimisi räägib see, et ei pea tingimata ihalema neid kõige tugevamaid õnnetundeid (nt armumist), selleks et tunda rahulolu ja tunda end elusana. Rahulolu ja õnne saab otsida ja leida palju argisematest hetkedest, elades argipäeva imeks.

Koff kirjutab, et on olemas hetked, mida ei tasu otsida, aga mille nimel tasub elada. See on siis, kui „õige heli kandub õigesse kõrva“ (lk 117). Samuti teab ta, et tuleb püüelda leplikkuse poole, seada sihiks rahulik meel ja kuldsel keskteel püsimine, ehkki sinna, kus on inimene, sigineb alati ka keerukus (lk 83). „Vagadus tuleks jälle popiks teha. Sisuline vagadus, ma mõtlen. Ilma on nüüd proovitud küll, aga no ei lähe kuidagi“ (lk 88).

Üldse on Koffile olulisteks märksõnadeks mõõdukus, leplikkus, alandlikkus ja tänulikkus. Osata olla tänulik elu eest, sest see on kingitus. Suuremalt jaolt oskame olla tänamatud, rahulolematud. Selleks ei pea kuigi palju õppima ega vaeva nägema, see tuleb justkui iseendest. Ise olen seda lastega vesteldes nimetanud nõudmiste kultuuriks, mis meid näib olevat tabanud ja kus soovid on suured, aga isiklik vastutus on ära unustatud. Alandlikkuse ja tänulikkuse õppimine ja õpetamine on siin igati kohased ja tähistavad minu silmis muu hulgas isikliku vastutuse teadvustamist. Kui pole enam pühapäevast kirikuskäimist, siis tuleb seda õppida omal käel. Kuidagi peab.

Raamatu tagakaanel on tsiteeritud kohta, milles on juttu elust kui kingitusest, mille suhu ei vaadata. Ei küsita, miks on nii ja mitte teisiti. On nagu on ja olemasolevast tuleb teha parim. Tuleb õppida olla tänulik selle eest, mis on, mitte rahulolematu sellega, mida ei ole (lk 128).

Koff valutab ka südant inimestevahelise dialoogi või kontakti puudulikkuse pärast. Teda häirib näilisus, soovimatus tegelikult teineteist mõista ja sealjuures erinevaid hoiakuid-arusaamu vähemalt äragi kuulata. Vahel igatseb ka koguni empaatiatableti järele (lk 132).

„Käiakse koos, arutatakse. Või vähemasti on niisugune eesmärk sõnastatud – arutada. Aga sisimas ei ole soovi teisele vastu minna. Hoiaks ikka uksed-aknad kinni ja luugid ka ees. See läheb sügavalt vastuollu meeldimissooviga, mille jõud on tohutu. Et inimene nende kahe jõu vastaspinges lõhki ei lähe, on suur ime“ (lk 34).

Inimesele on ju omane olla nähtud, kuuldud, ära tuntudki. Mõistetud. Kuid kuidas seda ligilähedaseltki saavutada, kui ise teist inimest ära kuulatagi ei soovi, küsib Koff.

„Tegelikult võiks ju olla, et me saame aru. Et oleks mingi üleüldine rakutasandi osadus või midagi niisugust. Selle asemel peame siplema oma igapäevases hämus. Seina taga on sein, mille taga on müür, mille taga on häguseks kulunud pleksiklaas, mille taga laperdavad mingist ebamäärasest materjalist palakad, mille taga on veel üks sein ja selle taga siis nagu poleks midagi. Aga kui ei sipleks? Kui püüaks vagusi püsida. Hingata aeglaselt, lasta tuuleõhul tungida verre. Ootaks, kui näpuotsatäis kergust sisse tilgub“ (lk 63).

See müüride ja (kaitse?)kihtide olemasolu ning samas nende tühistumine on minu jaoks üks Koffi päeviku ilusamaid ja kõnetavamaid kujundeid. Tõesti. Aga kui laseks tuuleõhul tungida verre ja ootaks, kuni kergus sisse tilgub. Küll ta tilgub. Ühel päeval. Kus ta pääseb, kui tuuleõhk on juba veres.

„On üksikuid hetki, kui dialoog tundub siiski võimalik. Maailmade seinad on ometi poorsed, miks ei peaks sealt üht-teist läbi mahtuma? Surudes mitte, seda muidugi. Aga kui kogemata läbi tilgub, siis vast ikka“ (lk 95).

Minu jaoks on Indrek Koffil oma hääl, õigemini hääled, ja just nende erinevate tonaalsustega kuulen teda neid ridu lugemas. Pehmelt, sallivalt, kuid samas ka kerge iroonia ja teravusega. Sisendusjõuliselt igal juhul. Veenvalt.

Indrek Koff

„Võimalus jääb. Uitmõttepäevik 2018“

Härra Tee & proua Kohvi, 2019

144 lk

Indrek Koff, „Võimalus jääb. Uitmõttepäevik 2018“.
Indrek Koff, „Võimalus jääb. Uitmõttepäevik 2018“. Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles