Olev Remsu: targalt, vaeselt ja lõbusalt läbi sajandite. Hommage alma mater’ile

Ülikooli peahoone taga asuv Gustav II Adolfi mälestussammas Foto: Kristjan Teedema

Kirjanik ja Tartu Ülikooli vilistlane Olev Remsu teeb läbilõike kõrgkooli aastasadadepikkusest ajaloost.

Meie, eestlased, armastame rõhuda ebaõnnele oma elus. Meile nagu meeldiks olla ohver. Aina räägime sellest, kuidas meile on liiga tehtud.

Tegelikult on meil mõne asja puhul olnud ääretult õnne. Ja üks neist on meie alma mater. See on meie puhas edulugu. Ehkki katkestustega, ehkki sinka-vonka, ent edulugu, mis on määranud meie saatuse, jaganud meile harituse valgust ning taganud meile oma riigi.

Vaesus, vaesus, vaesus

Alustame päris algusest.

Euroopas möllas sõda vaimu ja hingede pärast. Ühel pool katoliiklased, Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik, võimsad Habsburgid, paavst, maailmariik Hispaania ning Poola-Leedu kõikvõimas ühendus Rzeczpospolita. Nende kõigi vastu seisis meie vapper kuningas Gustav Adolf II.

Sõda vajab ideoloogiat, sõda ilma ideoloogiata on nagu saun ilma vihata. Gustav Adolf oli heisanud luterluse lipu, mis tähendas inimese õigust ise piiblit lugeda ning ise jumala poole pöörduda.

1625. aastal kapituleerus Poola võimu ajal rekatolitseeritud Tartu ning esimene samm suurteks tegudeks oli tehtud. Linnal oli auline minevik, ta oli kunagine heal järjel kaubalinn, usu- ja hariduskeskus, nüüd oli ta lühikest aega kogu Liivimaa pealinn (hiljem viidi keskus Riiga).

Liivimaa kindralkuberneriks oli tõusnud Johan Skytte. Just tema muutis juba poolakate ajal tegutsenud gümnaasiumi luterlikuks ülikooliks. Gustav Adolf kirjutas Academia Dorpatensise asutamise aktile alla 30. juunil 1632, pärast seda langes lahingus Nürnbergi all.

Mis siis, kui Skytte oleks hilinenud? Ta ei hilinenud, me saime endale ülikooli kaheksa aastat varem kui Turu ja 36 aastat varem kui Lundi linn. Mõnel naabril kulus selleks veel mitu-setu inimpõlve. Pole põhjust kurta, eks ole?

Tsiteerime kuninglikku asutamisürikut: „... uues ülikoolis peab lokkama igakülgne teaduslik töö mistahes lubatud erialal, nii teoloogias, jurisprudentsis, meditsiinis kui vabades kunstides.“ Ja avakõnes deklareeris Skytte, et ülikoolis saavad peale aadlike ja linnakodanike õppida talupojadki.

Ka vaesusele vaadati julgelt silma. Langetati tark otsus ning professoritele ja üliõpilastele korraldati ühistoitlustamine. Tasuks ehk eeskuju võtta?

Esimeseks rektoriks tõusis kuberneri poeg Jakob Skytte. Andis ametivande, kinnitas ülikooli põhikirja, pitsati ja kartseri (NB!) võtmed. Toimus rongkäik, paugutati suurtükke, raekojas ootas pidulik eine. Me pole tänasekski nepotismist lahti saanud...

Ülikoolis asusid õppima tulevased pastorid ja talurahvakoolide õpetajad. Kuningas tahtis õpetada meid kõiki lugema, meil rajati talurahvakoolide võrk. Ja seda vaid kümmekond aastat hiljem kui emamaal Rootsis.

Tartusse asutati trükikoda, Martin Lutheri õpetuse järgi valmistuti terve piibli tõlkimiseks meie keelde. Meile hakkas langema humanismi valgust, usku teadusesse ja mõistusesse, mida oli propageerinud Lutheri sõber ja seltsimees, Wittenbergi ülikooli professor Philipp Melanchaton ning mida meie, eestlased, üle kõige vajasime. Ehkki, kui korrektselt võtta, polnud meid veel nime poolest olemaski.

Pastorid õpetasid meid kõige muu kõrval ennast pesema. Õpetasid sedagi, et pole just kombekohane elada lojustega ühes ruumis.

Kuidas siis elati Academia Gustavianas, milleks Academia Dorpatensis nimetati ümber langenud kuninga auks?

Võtame lahti ülikooli senati publitseeritud protokollid ning leiame, et täpselt samuti nagu nüüd. Ikka on juttu võlgadest ja rahapuudusest ning auväärt studioosuste vempudest.

1637. aasta oktoobris arutab senat depositsioonirituaali läbi tegeva noormehe käitumist ning langetab otsuse: „Kuna hageja Petrus Anundi ei saa kuulsusrikka hr. Mag. Schomeruse, nüüdse filosoofiateaduskonna dekaani majas 10. oktoobris juhtunut täielikult eitada, vaid vabandab, et see, mis juhtus, tuli purjusolekust ja sellest johtunud rumalusest, seetõttu loobus akadeemia senat pärast asjade hoolikat läbiarutamist seekord tavalisest karistustest niivõrd, et tal tuleb otsekohe kaheksaks päevaks kartserisse minna ja hiljem vandega tõotada ähvardusel, et kui teda tulevikus süüteolt tabatakse, ootab teda otsekohe kindel väljaheitmine õiguse ja õigluse nimel koos siit väljaajamisega.“

Samal istungil – näib, et järgmise päevakorrapunktina – arutakse alates 1. septembrist 1636 kuni 1. jaanuarini 1637 saamata jäänud palkade asju ning otsustatakse, et „... 2) puudujääk, milleks ei piisa akadeemia varadest, tuleb samuti kõikidele välja maksta“.

Muuseas, olen rahvusarhiivis tutvunud nõukogudeaegse ülikooli dokumentatsiooniga ning pean ütlema, et noil ammustel aegadel toimus otsustusprotsess kaugelt demokraatlikumalt kui meie lähiminevikus. Ehk jäi tollest kauge möödaniku asjaajamisest meile midagi külge mingil salapärasel, reinkarnatsiooniga sarnaneval moel?

Vaesus, vaesus... Ent valgustusideaale ei unustatud, püüd harituse poole jätkus. Absolutistlik kuningas Karl XI lõi meil rahvakoolide võrgu, seadis kindlale alusele ka nende õpetajate tasustamise.

Ülikool ise armastas liikuda, käis ära Tallinnas ja Pärnus, täpsemini siis Revalis ja Pernaus, kuni suikus mõneks ajaks.

Suurim vedamine pärast iseseisvust

Möödub asutamisest vähem kui sada aastat ning juba kiidetakse kõrget haridust eesti keeles. Villem Alttoa ja Aino Valmeti teosest „17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule“ leheküljelt 91 leiame read:

Sinno waiw nink raske Thö

On nüd häste makstut

Mis keik Sõbrat sawinut,

Keik, mo Sõber, Sinna sad

Seda Tohtri Kübbara,

Otse kui Mo onnis Tat,

Seda sure Auo ka.

Sest mo Südda rõmostab

Nink Sul paljo Onne sowib;

Agga kas Vend kurvastab,

Et se Sind must erravib,

Ella häste Wennicken,

Motle omma Sõbra päl:

Wotta Sul üks Naiseken,

Nink teh paljo Lapset wehl.

Selle pühendussalmi kirjutas Äksi ja Tartu eesti koguduse õpetaja Karl Gustav von Staden oma sõbra, ungarlase, Jummala Moistusze Oppaja (usuteaduse üliõpilane) Carolo Federico Lövi doktoritöö kaitsmise puhul aastal 1721.

Tohtrikübar, see on doktoridisseratsioon. Kõlab uhkelt. Ja kui palju on meil selliseid kübaraid praegu!

Pikk ja pime paus. Uus katse. Meile Kivisilla kinkinud keisrinna Katariina II tahtis luua tsaaririigi mitteõigeusklikele mõeldud suurkooli (nii kutsusime me algul ülikooli) nimega Kaiserliche Universität zu Dorpat, ent tema poeg, järgmine isevalitseja Paul I arvas heaks see teha Miitavisse/Mit(t)ausse (praegu Jelgava).

Paul tapeti, Aleksander I pöördus tagasi vanaema idee juurde. Ma julgeksin öelda, et see on iseseisvuse saavutamise kõrval suurim vedamine meie ajaloos.

Mis oleks, kui Paul poleks surma leidnud? Meie ärkamisaeg oleks lükkunud paarkümmend aastat edasi, nagu see juhtus meie vendadel lätlastel. Poleks meil olnud Kristjan Jaak Petersoni, Faehlmanni ja Kreutzwaldi või vähemalt oleksid nad olnud mõned teised.

Meenutame sedagi, et Tartumaa ärkas varem kui Tallinnamaa, et talude ostmine kulges Lõuna-Eestis tempokamalt. Tekkisid vallakohtud, vallavolikogud ja vallatalitajad, hakkas idanema meie demokraatlik riiklus. Kõik see on rahvakoolide ja ülikooli mõju. Me liikusime edasi Hegeli osutatud suunal: maailmast on võimalik aru saada; tõeline on ratsionaalne, ratsionaalne on tõeline.

Teekond esimese õnnepõlveni

Dorpat-Universität ehk Императорский Дерптский университет (1802–1893) muutus Императорский Юрьевский университет´iks (1893–1917), ent nagu tõdevad kaks toonast rektorit A. S. Budilovitš ja G. von Oettingen, oli kõik endine: rahapuudus, rahapuudus ja veel kord rahapuudus. Aga ilmus ka Alfons Julius Geikingi brošüür „Две статьи о студенческой жизни в Дерпте“. Sellest saame teada, et ülikoolis ei kehtinud aristokraatia, vaid demokraatia. Peeti kinni buršide vendlusprintsiibist: talupoja poeg võis sinatada aadlivõsu ning kõik püüdsid olla kasulikud ühiskonnale.

Ja loomulikult tehti mürtsugi. Üks neist mürtsutajatest oli Vladimir Lenini lihane vend Dmitri Uljanov, kes tudeeris arstiteadust nii põhjalikult, et tal tuli peahoone katuse all kartseris pogris olla.

Olgu pisut etteruttavalt öeldud, et mina käisin ülikoolis 1966–1972 (ajaloo-keeleteaduskond, eesti filoloogia osakond, Academia Peegeliana). Toona leidus inimesi, kes taotlesid meie ülikoolile Uljanovi nime. Kuidas seda välditi? Argumendiga, et me pole veel nii kõrget tunnustust väärt, et meil on laisku ja on isegi neid, kes tolle aja kartserisse ehk kainerisse sattuvad. Pingutame end paremaks, siis ehk oleme selle au ära teeninud! Nalja rohkem kui rubla eest.

Mõelda vaid, milline piin oleks hoida täna käes tollenimelise ülikooli diplomit. Piin, millest saaks üle vaid naeru lõkatades.

Venestusaegne ülikool andis enamjao meie iseseisvusaegsest intelligentsist, riigijuhtidest näiteks Konstantin Pätsi, Ado Birgi, Friedrich Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Tõnissoni, Otto Strandmani ja Kaarel Eenpalu. Lisaks rohkesti ministreid ja teisi kõrgeid ametnikke. Ja meie kõrval said siin valgust leedulased ja lätlased, venelased, ukrainlased ja valgevenelased, poolakad ja sakslased, grusiinid ja bessaraablased ja kõik teised. Ülikool peab olema kosmopoliitne, muidu see polekski ülikool. Meenutame, et nõukogude ajal õppisid meil soome-ugri rahvad. Hea, et saime suguvendi toetada.

Nii jõudsimegi pühaduste pühaduseni, emakeelse rahvusülikoolini. Kogu kultuur alates Kong Fuzist ja Platonist oli meie oma! Ja siis laulis Gustav Suits:

Veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater,

kui valguse uus kandja avand alma mater /.../

Lihtmeeste kätetööst maast kerkind kõrged kojad,

täit sisseastumise rõõmu pojapojad

nüüd alles pühitsevad tulles tõusu teed,

töövalmid võõrad seltsis sõbralikud need.

Sest talvepäevast sugupõlved kõnelevad. /.../

See oli meie õnnepõli. Ülikooli eduloo graafik on nagu kahe küüruga kaamel ning esimene küür ongi siin, aastatel 1919–1940. Me lõime endale kultuurkeele sõnavara, kasvasime eurooplasteks, meie ülikoolist moodustus teaduste akadeemia. Meie ülikool tollel kahel aastakümnel oli kõik, enamgi veel.

Paul Ariste kirjutab mälestustes: „1925. aasta kevadel oli mul Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasium lõpetatud. Olin omateada tark noormees. Mamma kingitud kepiga jalutasin uhkelt Pelgulinnast kesklinna. Tol ajal oli haritlastel komme käia kepiga – kepp oli neil käes või rippus käevarrel.

Ülikooli õppima minekuks oli vaja raha. Kuulutasin Päevalehes, et annan soovijatele eesti ja ladina keele ja ajaloo järeleaitamistunde. Kuulutuse peale tuli õige mitu õpilast. Nii teenisin ülikooli tarvis ja ostsin endale Tartusse minekuks laia äärega kauboikaabu.“

Aristest sai kauboikaabuga veljestolane. Selle humanitaarseltsi lipukiri oli „Vendlus! Vabadus! Võrdsus!“. Peaaegu et Prantsusmaa juhtlause, ainult et sõnad triaadis on pandud uude, intiimsemasse järjekorda. Tähendab, jõudsime Euroopasse, mida oli meil üle kõige vaja.

Püha ülikool kestis edasi

Nüüd järgneb kolm okupatsiooni. Kas tõmbame selle aja maha? Ei. Suur ja püha ülikool kestis edasi, oli teadmiste ja väärtuste tempel. Jah, rohkem hinges, ent vähem või rohkem avalikultki. Mis sest, et kuuel sambal lehvisid punalipud, kaks korda sirbi ja vasaraga, kord haakristiga, ikka tõi peahoone fassaad rinda helguse.

Eesti NSV Tartu Ülikooli teiseks rektoriks sai septembris 1940 Hans Kruus, kahtlemata silmapaistev intellektuaal. Tavaliselt nähakse Kruusi lahkumist Johannes Varese kollaborantlikust valitsusest kui liikumist allapoole. Kas tõesti? Liiduvabariigi ülikooli rektori koht oli sovetlikus hierarhias kaheksandal kohal, peaministri asetäitja asus madalamal positsioonil, eespool oli veel mitut liiki parteitegelasi. Ma arvan, et see oli edutamine.

Vaja oli ülikool nõukogustada, liigitada õppejõud usaldusväärseteks ja kõrvaleheidetuiks, sisse seada marksismi-leninismi ja sõjalise aine õpetamine. Algas nõiajaht, üliõpilasi ja õppejõude arreteeriti ja küüditati. Seltsid ja korporatsioonid likvideeriti, kadunud õppejõudude asemele tuli RabFaki haridusega kaader. Tekkis loengute kuulamise kohustus, juurde tulid marksism-leninism ja sõjaline õpetus.

Siiski ei kadunud jus potandis (joomisõigus) kuhugi, vana buršitoreduse järgi peeti duellegi. Kas pidu katku ajal? Ei. Akadeemilise vabaduse võit diktatuuri üle diktatuuri tingimustes. Ja edasi umbes samal moel poolsada aastat.

Ants Oras kirjutab: „Sakslaste kavatsuste kohaselt oleks moodustatud Tartusse vaid üks suur saksa ülikool kogu Baltikumi jaoks. Eestlased, lätlased ja leedulased saanuksid parimal juhul vaid ühe õpetajate seminari.“

NKVD peakorterist sai gestaapo peakorter, Hitleri, Göringi ja Rommeli portreed asendasid Stalini, Lenini ja Beria portreid, peahoonesse sissepääsuks pidid esitama sakslasest valvurile töötõendi. Lõpetati teadustööd, ülikool pidi valmistama ette vaid keskkooliõpetajaid. Mustad nimekirjad olid valmis ja spetsiaalselt anglofiilide jaoks mõeldud koonduslaager ehitamisel.

Ka Orasel oli saba. Isik, kes ei aimanud, et jälitatav on teadlik tema tegevusest.

1946. aastal allutati meie alma mater otse Moskvale. Nõukogude võim ühelt poolt kartis ja teiselt poolt hindas haritust, sellepärast seati sisse otsejuhtimine.

Targad ja vaesed, vähema naljaga

Kui mina ülikooli jõudsin, siis enam ei küüditatud. Kuulsime õppejõududelt loenguil jutte, kuidas veel kümmekond aastat tagasi eksamineeriti neid marksismi-leninismi tundmises. Auväärt professoreid sunniti lugema Lenini teoseid ning seejärel kontrolliti, kas nad ka õigesti aru said.

Akadeemiline vabadus ilmutas end esialgu arglikult (juba jutt tollest eksamineerimisest näitas seda), edasi, ettevaatlikkust säilitades, aina söakamalt. Ma olen päris kindel, et üldkeeleteaduse professor akadeemik Paul Ariste, ajakirjandusdotsent (hiljem professor ja akadeemik) Juhan Peegel, eesti kirjanduse dotsent (hiljem professor) Harald Peep, kunstiajaloo õppejõud Jaak Kangilaski ja paljud-paljud teised oleksid oma loengutel täieliku vabaduse puhul rääkinud täpselt sama juttu.

Praegu kõneldakse Lembitu pealuust. Mina kuulsin sellest juba toona õppejõud Hillar Pala­metsalt. Koos tundsime eestlaste üle uhkust, nagu me praegugi tunneme, kui jutt sinna pöördub.

Oli märke vastupanustki. Üliõpilased ilmutasid omakirjastuslikke almanahhe „Marm“, „Kolme mehe laulud“, „Visarid“, „Kurekell“, „Kamikadze“, „Karjamaa“ jt. Üliõpilaspäevade tõrvikurongkäigus kanti üpris vastalisi loosungeid.

Populaarsuse võitsid taidlusansamblid, mis ei kartnud ülikooli klubi lavalt tõtt kuulutada. Eriti kuulus oli minu ajal Rajacas eesotsas Priit Pärna ja Aarne Vaiguga. Ühes numbris sihtisid nad sõrmega publiku poole ning ütlesid: „Seal tagareas kirjutab keegi midagi üles, see küll pole ajakirjanik.“ Üleüldine vaimustus, kestvad tormilised ovatsioonid, nagu kirjutati toona ajalehtedes reaktsioonide kohta parteijuhtide kõnedele.

Täiesti tavaline asi oli viia küünal jõululaupäeval ja 24. veebruaril Julius Kuperjanovi hauale Raadi kalmistul. Seal kohe kihas tudengeist. Tõsi, pimeduses välkusid ka fotoaparaadid ning usutavasti polnud pildistajad ajakirjanikud. Tundus, et ei karistatud, ent ehk pandi kuhugi miinuspunkt kirja.

Oli kangelasigi. Vene filoloog, Juri Lotmani õpilane Gabriel Superfin mõisteti viieks aastaks vangi (pluss kaks aastat asumist) töö eest Aleksandr Solženitsõni fondis ning kirjutiste eest põrandaalusele väljaandele „Хроника текущих событий“.

Jäigi teadmata, kas kuuldus, et igal kursusel on nuhk, vastab tõele või oli see julgeoleku levitatud bluff õhkkonna mürgitamiseks ja enda kõikjale ulatuvuse rõhutamiseks. Ehk mõni spets avaldaks tõe praegu?

Mul tuli neli korda käia julgeolekus ülekuulamisel. Esimene kord ajaloo-keeleteaduskonna dekanaadis, kolm korda KGB Tartu osakonnas Vanemuise 19.

Ja punaained?

Eksamil vastamisel peitus võimalus manööverdada ning niimoodi ka veidi ausamaks jääda. Sa ei rääkinud midagi enda nimel, vaid ikka refereerisid Leninit, Marxi ja kõiki teisi. Ainult ühel korral kuulsin ma teadusliku kommunismi õppejõult: seda, mida Marx sellest asjast arvab, tean ma ise, aga mida teie sellest arvate?

Vaat siis tuli valetada...

Samas meenub Ülo Vooglaiu kohvikujutt, et inimesel on esimest korda valetada kole piinlik, järgmine kord juba kergem ja kolmas kord – et piinlikkusest lõplikult vabaneda, et olla aus inimene – hakkab ta oma juttu uskuma. Silmas on peetud punaainete õppejõude, ehkki seda päris otseselt ei rõhutatud. Avameelsusel olid piirid.

Ja vojennaja podgotovka? Mul õnnestus saada Nõukogude armee nooremleitnandiks reservis, ilma et ma oleksin ainukestki lasku märklauda saanud, ilma et ma oleksin teadnud, kumma jalaga tuleb riviliikumist alustada.

Aga kui me ülikoolikaaslastega kokku saame ja ülikooliaega meenutame ning kui juures juhtuvad olema armsad abikaasad, siis löövad naised tihti peoga vastu laupa ja imestavad: „Issand jumal, kas seal ülikoolis ka midagi muud õpetati kui parteiajalugu ja vojennaja podgotovka?“ Neist absurdsustest on jäänud kõige naljakamad mälestused.

Kokkuvõttes: üle raskuste, aga tulime kolmel okupatsioonil toime rahvusülikooli funktsiooniga, ülikool sepistas emakeelseid spetsialiste. Ja kui palju oli vaimukaid anekdoote!

Praegu on siis meie ülikooli uus kõrgpunkt, akadeemiline vabadus on suurem kui eales varem. See on meie õnn.

Oleme QS World University Rankingsi hinnangu järgi maailma ülikoolide pingereas 301. kohal. Oma eestikeelse ülikooliga! Usun, et Gustav Adolf II oleks meiega rahul.

Oleme edasigi targad ja vaesed, ent tundub, et nalja on vähem kui päris rasketel aegadel.