K, 7.12.2022

Tallinn 800: ajakapsel merepõhjast kõneleb muinas-Eesti kosmopoliitlusest

Erki Russow
, arheoloog, TLÜ vanemteadur
Tallinn 800: ajakapsel merepõhjast kõneleb muinas-Eesti kosmopoliitlusest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
2011. aastal Tallinna lahe põhjast leitud 13. sajandi kaupmehekast on Euroopas haruldane leid, sest peale kasti on säilinud ka suur osa selles olnud varandusest.
2011. aastal Tallinna lahe põhjast leitud 13. sajandi kaupmehekast on Euroopas haruldane leid, sest peale kasti on säilinud ka suur osa selles olnud varandusest. Foto: Eesti Ajaloomuuseum, Am 38387 A 1118: 55; Joonis: Jaak Mäll, Jaana Ratas

Sadama lähedalt merepõhjast leitud kast on ainulaadne ajakapsel, mis viib tagasi 13. sajandi esimesse poolde ja näitab, kui lõimunud Euroopa juba tollal oli, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Kaugema mineviku uurimisel on meil tavaliselt kasutada ainult katkendlikult säilinud allikad, mis teeb möödaniku silme ette manamise üpris keeruliseks. Arheoloogia puhul saab piltlikult öelda, et see, millele uurimistulemused toetuvad, on üksnes murdosa omaaegsest ainelisest kultuurist, millest omakorda vaid pisku on sattunud maapõue ning millest jällegi kõigest näpuotsatäis on taas päevavalgele toodud. Seega võib endisaja eluolu või sündmuste taastamist võrrelda suurema puslepildi kokkupanekuga nõnda, et alles ajapikku siit-sealt hoolega kokku kogutud killukesed võimaldavad ulatuslikumaid järeldusi teha.

Siinkohal ei ole ka Tallinna algusaegade uurimine erand, sest enamasti saame toetuda üksnes pika aja jooksul ära visatud ning sageli mitte oma algsest kasutuskohast leitud ainesele, olgu selleks kuude või aastate pikku prügiauku sattunud jäätmed või hoovis ja tänaval korduvalt laiali lükatud, läbi kaevatud ning siis uuesti kinni tambitud pinnas. Ainult harvadel juhtudel satub ette olukordi, kus leitud asjad moodustavad nn ajakapsli ehk esemekogumi, mis on lühikese aja jooksul korraga kasutusest välja läinud. Sellised leiud pakuvad suurepäraseid sissevaateid olnusse, alates üksikisiku tarbimisharjumustest ning lõpetades hinnangutega ühiskonnas valitsenud oludele.

2011. aastal Tallinna lahe põhjast leitud 13. sajandi kaupmehekast on Euroopas haruldane leid, sest peale kasti on säilinud ka suur osa selles olnud varandusest.
2011. aastal Tallinna lahe põhjast leitud 13. sajandi kaupmehekast on Euroopas haruldane leid, sest peale kasti on säilinud ka suur osa selles olnud varandusest. Foto: Eesti Ajaloomuuseum, Am 38387 A 1118: 55; Joonis: Jaak Mäll, Jaana Ratas

13. sajandi Tallinna kontekstis on seni ainus säärane leid 2011. aastal Tallinna lahe põhjast välja tulnud kast koos selles olnud esemetega.1 Ühtegi sarnast leiukompleksi meil maismaalt – vanalinna ja eeslinna territooriumilt – pole ning ka vesisest keskkonnast on teada ainult üks hilisem, 16. sajandi lõpu apteekrikast Naissaare lähedal uppunud laevalt.2 Niisiis on arheoloogilised ajakapslid tavaliselt seotud mõne õnnetusega nagu ka arvukad mündiaarded, mis viitavad kriisiaegadel hukkunud inimestele, mitte omaniku hajameelsusele.

Me ei tea, mis põhjusel sattus millalgi 13. sajandi lõpukümnendeil üks 97 × 50 × 30 cm suurune männipuidust kast merepõhja, sest leiuasjaolud seda ei valgusta. Võimalik, et kast oli laevalael halvasti kinnitatud ning tormise ilmaga lükkas järsk tuuleiil kirstu ühes katkenud nahkrihmadega üle parda, kus see järgnevate aastasadade jooksul mattus liiva alla. Sama selgusetu on ka kasti väljatulek, sest kirst võis alguses lebada hoopis mujal ning sattuda oma leiukohta alles looduse ja inimtegevuse koostoimel, ilmudes päevavalgele muutunud keskkonnaolude tõttu. Kokkuvõttes polegi see nii oluline, hulga tähtsam on kast ja selle sees olnud kraam oma ajastu dokumendina, pakkudes hea võimaluse heita pilk endise omaniku isikule.

Kastis olnud kaalukomplekt annab aimu, kellele kast kuulus ning kust selle omanik pärit võis olla.
Kastis olnud kaalukomplekt annab aimu, kellele kast kuulus ning kust selle omanik pärit võis olla. Foto: Eesti Ajaloomuuseum, Am 38387 A 1118: 48–54; Foto: Vahur Lõhmus

Ehkki Tallinna lahe põhjast leitud kast ei sisaldanud midagi sellist, millest selguks omaniku nimi või lähem päritolu, piisab pea kolmesajast kirstuga seostatavast esemest, et kindlaks teha endise peremehe „profiil“. See ei ole raske, sest leidude seas on mitu asja, mis kõnelevad selle poolt, et teha tormisel lahel varandusest ilma jäänud inimesest kas kaugelt reisilt tulnud või pikemale teekonnale asunud kaupmees. Alustuseks suunab mõtted sellele varanduse seas olnud kaalu ja kaaluvihtide komplekt, mis toona kuulus enesestmõistetavana kaupleja tööriistakomplekti: mõni neist vajas kaalusid pakutava kauba (nt vürtsid) väljamõõtmiseks, kuid mitte ükski kaupmees ei pääsenud mööda raha või muu maksevahendi ehk väärismetalli kaalumisest. Valitses ju toona kaalurahandus, kus raha väärtuse aluseks oli tema hõbedasisaldus ja kaal, mitte mündile löödud verming. Ka kirstust leitud pisike kelluke oli arvatavasti töövahend, nt võimalike klientide ligimeelitamiseks. Ent samasuguseid kõlisteid tarvitati toona ka kloostrites ja nooblites majapidamistes lauateeninduse juures, seega pole välistatud, et ese kuulus hoopis kauba sekka.

Leitud kellukest võidi kasutada mitut moodi, kuid ilmselt pruukis kaupmees seda ostjate tähelepanu saamiseks.
Leitud kellukest võidi kasutada mitut moodi, kuid ilmselt pruukis kaupmees seda ostjate tähelepanu saamiseks. Foto: Eesti Ajaloomuuseum, Am 38387 A 1118: 38; Foto: Vahur Lõhmus

Kasti omaniku kaupmeheks pidamise poolt kõneleb ka muu: kui kõrvale jätta laiali pudenenud rahakott enam kui 200 mündiga, paar isiklikku tarbeeset ning leidmishetkel lagunenud rõivad, siis järgmise suurema esemekogumi moodustavad kümmekond noatuppe ja noakatket. Sestap on alust arvata, et kaotatu kuulus mõnele pisikauplejale, kes tegeles peenemate tarbeesemete müügiga linnast linna. Samas pole muidugi välistatud, et uppunud reisikirst oli vaid üks mitmest ning kaupmehe põhisissetulek tuli hoopis mõne muu toote müügist. Kuid leitust piisab näitamaks, et varanduse omanik oli oma ajastu kontekstis tavaline rändkaupmees, kelle kaubareisid ulatusid Põhjamere läänekaldailt Läänemere põhjaosani: alles 14.–15. sajandil muutus hansaregiooni kaupmeeskond paiksemaks ning äri hakati ajama kaubavõrgustiku vahendusel.

Kuigi me ei tea õnnetu kaupmehe nime ega tausta, on ikkagi alust arvata, et ilmselt ei olnud ta Tallinna kodanik – ehkki tema rahakotis oli enam kui poolsada Tallinna münti, moodustas enamiku Visbys löödud raha. Ent ka Ojamaa elanikuks pole teda põhjust pidada, sest selle vastu kõneleb leitud kaaluvihtide komplekt. Nimelt esindab kuuest leitud vihist viis Kölni kaalumargale vastavaid kaalupomme, kuid veel olulisem on pommidele löödud rosetikujuline templijäljend, mis arvatavasti osutab esemete valmistamiskohale. Olgugi et jäljend ei ole veel absoluutse kindlusega tuvastatud, paistab kõige tõenäolisem, et kaupmees hankis oma tööriistakomplekti Pommerist, Oderi jõe kui olulise kaubatee läheduses asunud Pyritzi (tänapäeval Pyrzyce Lääne-Poolas) linnast. Seega võis just Oderi suudmealalt alguse saada kaupmehe rännutee, mis lõppes õnnetult Tallinna sadama vahetus läheduses.

Enne Tallinna ja Visbyt oli kaupmees ringi reisinud aga hoopis kaugemal, ­Põhjamere kaldail. Sellele osutab kaasas olnud kaup ja ka osa ­isiklikke esemeid. Leitud noatuppede põhjal võis kaupmees oma rännakuil jõuda Inglismaani, sest vähemalt osa neist on lähedased Londoni meistrite kätetööga: üht noatuppe kaunistab näiteks ühe sealse aadli­suguvõsa vapp, keda on seostatud piirkonna nahatöönduse kontrolliga. Loomulikult ei välista see võimalust, et valmistooted jõudsid kauplejani mõne vahendaja kaudu, kuid teiselt poolt kõneleb selle vastu vähemalt üks kaudne tõend ehk üks ­kastist leitud nõeltest.

Nööri riietesse ajamise nõel on küll lihtne tarbeese, kuid üllatuslikult on sellele teada vaid üks vaste – 13. sajandi lõpu Londonist.
Nööri riietesse ajamise nõel on küll lihtne tarbeese, kuid üllatuslikult on sellele teada vaid üks vaste – 13. sajandi lõpu Londonist. Foto: Eesti Ajaloomuuseum, Am 38387 A 1118: 47; Foto: Vahur Lõhmus

Kummalisel kombel on see ese kasti uppumise ja omaniku reisiteekonna seisukohast põhjapanev leid: hoolimata arvukaist otsinguist pärineb ainus täpne vaste kõnealusele esemele samuti Londonist. Sealne nõel leiti tosin aastat tagasi Thamesi jõekalda täitepinnasest ning on meile sobi­valt dateeritud 1280. aastaisse,3 sobides Tallinna lahe kaup­mehekasti mündileidude analüüsiga. Ehkki ühe eseme toel on kaugeleulatuvate järelduste tegemine alati küsitav, osutab see siiski kastiomaniku avaratele kontaktidele ning näitab ühtlasi, kuivõrd lõimunud oli Euroopa juba toona. Jääb vaid loota, et järgnevad aastad toovad Tallinna lahest leitud ajakapslile põnevat lisa.

1       Selle kohta vt Ivar Leimus, Krista Sarv, Unikaalne leid Tallinna lahest. – Vana Tallinn, XXIII (XXVII), Tallinn 2012, lk 96–123.

2       Erki Russow, 16. sajandi lõpu ravimikast Naissaare lähedalt. – Lea Kõiv (koost.), Tallinna ajalugu, II. 1561–1710. Tallinn 2019, lk 276–277.

3       Anthony Mackinder, Roman and medieval revetments on the Thames waterfront. Excavation at Riverbank House, City of London, 2006–9. Museum of London Archaeology, Archaeology Studies Series 33. London 2015, eseme kohta lähemalt lk 96–97.

Märksõnad
Tagasi üles