R, 9.12.2022

POLAARNE SIIDITEE. Saamid kardavad Arktika arendusest traditsioonilise eluviisi hukku

Margus Parts
, toimetaja, Kirkenes-Helsingi-Tallinn
POLAARNE SIIDITEE. Saamid kardavad Arktika arendusest traditsioonilise eluviisi hukku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Saami sümboolikaga märgistatud kivi Kirkenesi kaubanduskeskuse juures on meeldetuletus, et see siin on saamide maa.
Saami sümboolikaga märgistatud kivi Kirkenesi kaubanduskeskuse juures on meeldetuletus, et see siin on saamide maa. Foto: Margus Parts
  • Lapimaale kavandatav raudtee võib tõsiselt kahjustada saamide elatusallikaid.
  • Suur taristuprojekt segaks põhjapõtrade rännet ja mõjutaks kalastuspiirkondi.
  • Saamid pelgavad, et transiidi kattevarjus tahetakse Lapimaal tööstust arendada.
  • Piirkonnas leiduvad rikkalikud maavarade, muuhulgas vase, raua ja nikli varud.

Kes on kunagi sõitnud rongis, mis ajab alla raudteele sattunud metslooma, teab, et loom jahvatatakse lihtsalt kontide krõbinal puruks. Kui meil on metsloomade hukkumine pelgalt statistika, siis saamidele on põhjapõdrad ellujäämise küsimus.

«Igal talvel sureb rongi ees kümneid või koguni sadu põhjapõtru,» lausub Saami Nõukogu asepresident Christina Henriksen Põhja-Norra Kirkenesi väikelinnas, mis loodab ehitada Põhja-Jäämere kaubandussadama ja ühendada selle Euroopa-suunalise raudteevõrgustikuga. «Loomale ei saa öelda, et järgi oma instinkte, aga mine üle selle silla või tolle tunneli. See ei käi nii.»

Põhjapõder on saamidele midagi enamat kui lihtsalt elatusallikas. Loomulikult on põdrakari nagu pangakonto, mille bilanssi ei ole viisakas küsida, kuid põdrad on ka saamide traditsioonilise kultuuri alustala, kellega seotud oskusi ja tavasid pärandatakse edasi põlvest põlve.

«Kalastus ja põhjapõdrakasvatus on niivõrd oluline osa saami kultuurist, et ilma nendeta kultuur sureb,» lausub Sevettijärvi piirkonna põhjapõdrakasvataja ja Saami parlamendi saadik Veikko Feodoroff.

Feodoroff selgitab kärestikulise Neideni jõe kalastuskohal veetaset uurides, et raudtee ehitamine ei puuduta otseselt seda veekogu, küll aga seda toitvaid lisajõgesid. Samuti teeks sadama ehitamine Põhja-Jäämere fjordide vahele Kirkenesi kahju noortele lõhedele, kes liiguvad mööda Neideni jõge merre ja peaksid mööduma sadama piirkonnast.

Saamid, nende kirjakeeled ja asuala.
Saamid, nende kirjakeeled ja asuala. Foto: Postimees

Kõige katastroofilisem oleks Feodoroffi sõnul aga Kirkenesi ja Rovaniemi vahele raudtee rajamine, mis lõikaks pooleks saamide põhjapõdrakasvatuse alad ning looks tehisstruktuuri loomade põhja-lõuna suunalisele rändeteele.

«Talviste karjamaade äralõikamine vähendab põhjapõdrakasvatuse kasumlikkust, sest siis on vaja loomi talvel sööta ja aedikus hoida,» selgitab Feodoroff. Tema sõnul on lõunapoolsed saamid juba sunnitud seda tegema, kuid see ei ole hea ei loomadele ega kasvatajate rahakotile.

Kohalike hinge närib teadmatus

Põhjapõdrad elavad vastavalt aastaaegade rütmile – suvel liigub kari põhjapoolsetele karjamaadele, talvel tagasi lõunasse. Need mustrid on hakanud kliimamuutuste tõttu muutuma – talve tulek on lükkunud edasi novembrisse-detsembrisse ning stabiilne pakane on asendunud sulaperioodidega, mis raskendab põhjapõtrade liikumist ja toidu leidmist.

Raudtee rajamine Kirkenesi ja Rovaniemi vahele tekitaks tehisstruktuuri põhjapõtrade harjunud rändeteele.

Kirkenesi piirkonna ja Peter Vesterbacka ettevõtte FinEst Bay Area Development arendajad on pakkunud rändluse hõlbustamiseks välja kõikvõimalikke lahendusi, muuhulgas raudteelõikude rajamist mitmekümne meetri kõrgustele viaduktidele ning tunnelite puurimist Lapimaa järvede alla. Kuid põdrakasvatajate sõnul ei ohusta rongid loomi ainult füüsiliselt: nende vibratsioon hirmutab tundlikke põhjapõtru juba kaugemalt.

«Norra valitsus ei ole võtnud prioriteediks helistada põhjapõdrakasvatajatele, et asjadest teada anda. Rootsi poolel on mitmeid lahendusi, näiteks sildasid, kuid need ei tööta,» märgib Henriksen.

Saami parlamenti kuuluv põhjapõdrakasvataja Veikko Feodoroff Neideni jõe püügikohas.
Saami parlamenti kuuluv põhjapõdrakasvataja Veikko Feodoroff Neideni jõe püügikohas. Foto: Margus Parts

Feodoroff kinnitab, et praegune segadus raudtee ehitamise ümber on tõstnud oluliselt saamide seas depressiooni ning ka suitsiidijuhtumeid. «Inimesed peavad võib-olla kümme aastat ootama, kuni selgub, kas nad saavad oma eluga vanaviisi jätkata,» märgib ta.

Eriti keeruline on noorte olukord, kes sooviksid näha oma tulevikku põhjapõdrakasvatajatena, kuid ei tea enam, kas sellega on mõtet jätkata. Nii katkeb aastatuhandeid püsinud traditsioon, mis on saamide kultuuri alustalaks.

«Paljud inimesed, kelle kultuur põhineb põhjapõdrakasvatusel ja kes on planeerinud oma elu sellele, tunnevad, et nüüd on see ohus. Võib minna veel 5–10 aastat, kuni nad saavad teada, kas see projekt tuleb või mitte. Ma arvan, et see on valitsuse poolt ühiskondlikult üsna vastutustundetu,» märgib ka keskkonnakaitseagentuuri Greenpeace Soome haru esindaja Sini Harkki.

Vargsi tööstust arendama?

Timo Lohi, Arktika raudtee üks suuremaid eestkõnelejaid Lapimaal, leiab aga, et saamide reaktsioon on suuresti üle paisutatud. Tema sõnul tuuakse 21 Lapimaa haldusüksust koondava Lapin liitto raportis välja, et raudteel ei oleks nii suur mõju, kui saamid väidavad.

«Raudtee Kirkenesist Näätämösse oleks vaid umbes 40 kilomeetrit ja 20 kilomeetrit sellest kulgeks tunnelis. Kirkenesi piirkonna maastik on karm ja kivine, nii et ma ei usu, et sellel oleks säärane keskkonnamõju,» märgib ta.

Lohi laotab laiali värske maaplaani kaardi ja selgitab, et kavandatav trass kulgeks paralleelselt Rovaniemi-Kirkenesi maanteega, mis on juba suures ulatuses tarastatud. Sildade ja tunnelite ehitamist võiks kaaluda põhjapoolsematel aladel.

«Seega ei ole vaja loodusesse uue koridori rajamist,» lausub ta.

Maaplaan läheb ülevaatamiseks Soome ja Norra ametkondadele, samuti tutvuvad sellega saamid, kes annavad plaanile hinnangu järgmise aasta esimestel kuudel.

Kuigi arendajad kinnitavad, et raudtee hakkaks keskenduma kaupade ja reisijate veole, siis kriitikud on teist meelt.

Kuid põhjapõtrade rändluse segamine ei ole ainus murekoht. Üks aspekt, millest avalikult väga ei räägita, on raudtee kasutamine tööstuse arendamiseks Lapimaal. Kuigi arendajad kinnitavad, et raudtee hakkaks keskenduma kaupade ja reisijate veole, siis kriitikud on teist meelt.

«Selleks, et raudtee oleks Soomes majanduslikult jätkusuutlik, on eeldus kasutada rohkem Lapimaal olemasolevaid loodusressursse ning see võib tähendada metsanduse kasvu Põhja-Soome väga tundlikes metsades ning tõenäoliselt rohkem kaevandusi,» lausub Harkki.

Greenpeace’i Soome haru esindaja sõnul arendatakse plaani rajada Kemijärvisse ja Kemisse kaks tselluloositehast, mis tähendaks palju suuremat survet saami maadele ning õigustaks praegu takerdunud plaane raudtee ehitamiseks.

«Vähemalt Kemijärvi tehase puhul on investorid taaskord hiinlased ning me loomulikult muretseme, et raudtee võib olla üks osa puslest, mis õigustaks projekti ja tõmbaks Lapimaale rohkem Hiina investeeringuid. See võib tähendada rohkem tehaseid, rohkem kaevandusi ja raudtee, mis seoks selle kõik kokku,» lausub Harkki.

Lapimaal asuvad maailma ühed suurimad vase-, kroomi- ja niklimaagivarud. Lisaks leidub piirkonnas ohtralt rauamaaki, tsinki ja talki, rääkimata ehitusmaterjalidest nagu paekivi ja graniit ning vabalt saadaval olevast puitmaterjalist.

«Me teame, et Hiina tahab suurendada oma tööstust,» märgib Henriksen. «Nii, nagu mina seda näen, on suurema ligipääsu jaoks saamide maadel asuvatele looduslikele ressurssidele vaja infrastruktuuri. Sadam ja raudtee, et kaupa vedada, mängivad selles võtmetähtsusega rolli.»

Lohi eitab väiteid, et lähiajal läheks Lapimaal suuremaks kaevandamiseks. «Välismaised ettevõtted ei taha minna saamide piirkonda, sest teavad, et põliselanikud on kaevandamise vastu. Suured rahvusvahelised ettevõtted ei taha endale negatiivset kuvandit,» märgib ta. «Kuid ma ei saa lubada, et näiteks 50 aasta pärast, kui muudes piirkondades on maavarad ära kasutatud, ei tekiks seda huvi.»

Hämarad seaduslikud alused

Harkki sõnul on Soome kaevandusseadused täiesti aegunud ning ettevõtetele kehtivad väga laialdased õigused kaevanduste avamiseks, seda ka kohalike vastuseisust hoolimata.

Kaevanduste avamine ja raudtee ehitamine ei tohiks olla ilma saamide nõusolekuta võimalik, sest mitmed lepped, muuhulgas põlisrahvaste õiguste kaitseks loodud ILO konventsioon 169 sätestavad, et maade kasutamiseks on eelnevalt vaja põlisrahva nõusolekut.

Arktika raudtee eestkõneleja Timo Lohi eitab väiteid, et lähiajal läheks Lapimaal suuremaks kaevandamiseks.

Probleem on aga selles, et need lepped on riikliku seadusandlusega väga kehvasti seotud. Soomes on kestnud juba aastaid vastasseis saamide ja valitsuse vahel, kes ei ole siiani suutnud ILO 169 konventsiooni ratifitseerida. Norra on selle leppe ratifitseerinud, kuid suutnud sellest Henrikseni sõnul vajadusel mööda hiilida.

«Väga murettekitav on see, et valitsus ei ütle selgesõnaliselt, et tegu ei ole nende prioriteediga ning seda ei tohiks teha ilma saamide nõusolekuta. Kuid praegu ei ole nad midagi öelnud. See aga jätab palju ruumi inimestele nagu Peter Vesterbacka, et oma mängu edasi mängida,» lausub Harkki.

«Ma arvan, et laiem probleem on see, et avalikkus ei näe teistele meie loodusressursside avamist problemaatilisena,» tõdeb Henriksen, tuues välja rahva silmis kinnistunud pildi saamidest kui arengu pidurdajatest, kelle tõttu jäävad loomata uued töökohad.

Tema sõnul on tegelikkuses Põhja-Norras pea olematu töötusenäitaja, kuid inimesed mäletavad veel head elu kaevandustes, kus palgatase oli mitu korda kõrgem tavalisest: «Inimesed ostsid teise auto, uhke mootorsaani või tegid oma suvilale juurdeehitusi...»

«Me tahame, et inimestel oleks töö,» kinnitab Henriksen. «Inimestel selles piirkonnas juba on töökohad. Kuidas on lühiajaline töö tööstuses väärtuslikum kui pikaajaline töö põhjapõdrakasvatuses? Miks ei ole sellel inimesel mingeid õigusi, kes kasvatab mägedes põhjapõtru, toodab liha ja hoiab piirkonna ökoloogiliselt jätkusuutlikkust? Samas kui see, kes tahab teenida kiiret kasumit, teda nähakse väärtuslikumana ja tema huve tuleks edendada?»

Saamid peavad aktiivset «propagandavõitlust»

Saami õigused on Põhjamaades, eriti Soomes, olnud pikalt valuline teema. Sarnaselt näiteks Kanada inuittidega pidid ka saamid kannatama Soomes assimilatsioonipoliitikat, millega saami lapsed sunniti veel 1970. aastatel internaatkoolidesse, et neist «õiged» soomlased kasvatada – sageli ka füüsilise ja vaimse alandamise hinnaga.

Kuigi Soome plaanib veel selle aasta sees avada ajaloolise ebaõigluse heastamiseks leppimiskomisjoni, on paljud teemad endiselt päevakorras. Eriti valulikud on Soome riigi ja saamide suhted maakasutuse osas. Kuigi saame esindab näiteks Saami parlament ja Saami Nõukogu, on nad olude sunnil poliitilistes küsimustes väga aktiivsed ka rohujuuretasandil.

Kuigi saamid seisavad oma õiguste eest rahumeelselt, siis saamiaktivistide kunstiühendus Suohpanterror ei karda kasutada ka provokatiivseid kujundeid. Pildil väike pommiga saam Kirkenesis.
Kuigi saamid seisavad oma õiguste eest rahumeelselt, siis saamiaktivistide kunstiühendus Suohpanterror ei karda kasutada ka provokatiivseid kujundeid. Pildil väike pommiga saam Kirkenesis. Foto: Margus Parts

Üks põnevamaid ühendusi on näiteks saami aktivistide kunstirühmitus Suohpanterror, mis toodab enda sõnul «saami propagandat». Suohpanterror kasutab väga nutikalt ära poliitiliselt ja kultuuriliselt laetud kujundeid, samuti leiab nende arsenalist ka meemide «saamipärastamist».

Nende tegevuse jälgi võib näha ka Kirkenesi linnaruumis, kus mitmes kohas on stencil’il pommiga saamid. Samuti leidub saami värvide ja sümboolikaga üle võõbatud suur kivi Kirkenesi sissesõidu juures asuva kaubanduskeskuse kõrval, mis annab mõista et tegemist on saamide maaga.

Sini Harkki Greenpeace’i Soome harust kinnitab, et vaatamata nimele on tegu rahumeelse ühendusega – nende võitlus käib avalikus ruumis ja sotsiaalmeedias täpselt sihitud kujundite ja provokatiivse pildikeelega.

Margus Parts

Märksõnad
Tagasi üles