Sisukord
Arvamus
Postimees
02.12.2019
Eesti Maaeluministri kandidaat Arvo Aller: tahan vähendada bürokraatiat (2) Toomemäe ajamasin viis rahva reisile Helme Parmasele hosiannat laulma veel ei hakka (1) Langenud puud lõhkusid moodsa piiri katselõigu (39) Viimsit kaunistab eriline jõulupuu Tallinn üritab väsimatult rohepealinna tiitlit püüda (2) Jäätmete käitlejal olgu edaspidi tagatis (3) Majandus Majanduskasv ⟩ SEB Grupi peastrateeg: me sõltume Ameerikast ja Saksamaast Välismaa NATO liitlased kogunevad juubelile hapus meeleolus (20) KOMMENTAAR. Hiina suunab investeeringud väiksema vastupanuga riikidesse Arvamus Juhtkiri: meil on läinud väga hästi (4) Indrek Lepik: vasaktsentrismi kriis (2) Maie Kitsing: PISAga maailmakaardile (1) Jürgen Ligi: reportaaž poliitika vorsti-vabrikust (11) Karmo Tüür: sõjalis-patriootiline Venemaa (9) Meie Eesti Martin Ehala: «Rohkem paralleelsust, palun!» Birute Klaas-Lang: rahvusülikool uuendab keelepoliitikat Kultuur Hästi päevitunud Päikese lapsed Briti kriitik PÖFFil: Baltimaade filmitase on kõvasti tõusnud PÖFF 2019 auhinnad Aurelia Aasa: PÖFFi debüüdid haaravad argirealismist absurdikomöödiateni PÖFFI PARIM DEBÜÜTFILM: Vaikne kinopoeem, kuhu mürtsuga sisenevad vaimud PÖFFI VÄLJAPAISTVAIM: Mustvalge meistriteos sõjavalust Sport Kalev/Cramot ootab näljane Minski Tsmoki Meistrid madistavad surmagrupis: Deschamps lükkas favoriidikoorma Saksamaale Hamilton kordas isiklikku tippmarki, Räikkönen lähenes Barrichello rekordile Eesti segapaari superesitus varjutas murekohad. Mis seisus on laskesuusakoondis? (1) Kristjan Ilvese treeningukaaslaste metsik ülevõim Rukal Norra naistele kolmik- ja meestele kaksikvõit Tallinn Jäätmete käitlejal olgu edaspidi tagatis (3) Tartu Laura Danilas: kas Eesti vajab lennundusharidust? Jürgen Rakaselg: kaasava hariduse valust ja hirmust. Muinasjutt koolist (1) Rahvusülikooli sajandal aktusel tunnustati Rahvusmõtte auhinna laureaati, külalisprofessorit ja audoktoreid Jõulupuul süttisid tuled Kanad sõidavad jõuluks komandeeringusse Paatoseta «Faehlmann» Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jürgen Rakaselg: kaasava hariduse valust ja hirmust. Muinasjutt koolist

4 min lugemist
Haridus- ja teadus­ministeeriumi koolivõrgubüroo peaekspert Jürgen Rakaselg.   FOTO: Margus Ansu

Kui mõni kool peab töövõiduks seda, kui lapsevanem on otsustanud oma erisustega lapse teise kooli viia, siis kas siin pole mitte tegu Pyrrhose võidu ja olukorraga, kus vanem tajub, et tal pole põhjust loota selle kooli õpetajatelt abi?

Meis on peidus lapselik soov elada muinasjutus. Või vähemalt see muinasjutt välja mõelda. Kaasava hariduse ümber kerkivad aeg-ajalt muinasjuttudele omased müüdid koos hirmude, ebaõnnestumiste, poolele teele mõeldud mõtete ja reaktsioonidega.

Kaasavast haridusest kipub igal inimesel olema omamoodi arusaam. Üks pööraseimaid määratlusi räägib sellest, et kõik hariduslike erivajadustega lapsed õpivad alati tavaklassis, hariduslik erivajadus annab voli teisi lõputult kahjustada ning teiste õppijate ja õpetaja osaks langeb kohustuslik kannatus. Sellist karikatuurset lugu jutlustavad sageli nii need, kelle kokkupuude haridusvaldkonnaga piirdub õpilaseks olemisega, kui ka pika staažiga spetsialistid. Järeldused tehakse elust enesest: vaja on vaid ebaõnnestunud kogemusi.

Hariduslik erivajadus on üks amorfsemaid mõisteid. Selle alla sobib nii mõndagi: selged või varjatud sünnipärased omadused, mis elu jooksul vähe muutuvad, sügavad puuded, ajutised õpitakistused ja häiriv käitumine.

«Raske» või «kerge» on siin tinglikud ja et veel keerulisemaks minna, siis ka ajas muutuvad. Eakohastest muutustest tingitud põhjustest kasvatakse välja, mõne omadusega saadakse järjest paremini hakkama, mõnel võimendab aga kasvukeskkond kõige ebasoovitavamaid omadusi äärmuseni.

Üks mis kindel, nende esinemise korral kehtib statistiline normaaljaotus: kooli vaates väga keerulisi ehk äärmuslikke vajadusi on vähe ja mida «kergemaks» läheb erivajadus, seda suuremaks muutub õpilaste hulk.

Milleks see teadmine? Selleks et mõista, et skaala äärealadel võib see kuidagi ehk õnnestuda, aga lõpliku piiri tõmbamine haridusliku eri- ja nn tavavajaduse vahel on võimatu. Selle taustal on keeruline mõista neid, kes võrdlevad nn tavaliste õpilaste õpetajat erivajadustega õpilaste õpetajaga meditsiinivaldkonna kutsetega – et kas siis hambaarst peab oskama pimesoolt opereerida?

Eripedagoogikal on oma selge roll. Vaieldamatult. Kuid kas sellel pidevas muutumises oleval hallil alal saab tõmmata nii selgeid piire? Või kas me oleme siis valmis meditsiiniga võrdluses õpetaja kutsetunnistust tegevusareaali määratleva epiteediga täiendama, näiteks hoolika eelselektsiooni alusel valitud kõrge õpimotivatsiooniga õpilaste õpetaja tase 6?

Puudu jääb võimest asetada end keskmisest erineva lapse ja tema vanemate rolli ja ennekõike mõista, et «normaalsus» on habras nähtus, ebapüsiv nii inimese elukaare, elukoha kultuuri või mistahes muus kontekstis.

Kaasamise kontekstis on väga oluline mõista, et erivajadus ei anna voli teisi kahjustada. Erivajadus võib seletada mingisuguseid käitumisi, aga ei õigusta neid. See ei vabanda, see seletab. Kapriis või erisoov ei ole erivajadus.

Erivajadus ei lähe iseenesest üle. See vajab plaani. Esimene samm on erivajadust märgata, seejärel tuleb leida viis sellega tegelemiseks. Ja selleks on vaja teadmisi. Erivajadus on mõnes mõttes nagu ebameeldivaks muutunud ülekaal, mis ei teki järsku, hommikul ärgates ja suure üllatusena. Tulemust ei tule, kui midagi ei tee. Isegi kui kõrvale vaadata ja teha nägu, et ma pole seda märganud. Eriti mitte siis, kui kõik täiskasvanud teevad iga päev täpselt sedasama, mida nad on ikka teinud.

Jah, meil kõigil on harjumuspärasemaid olukordi, milles tunneme end kindlamalt, ja uus olukord on alati pisut keerukas. Oskamine ja teadmine on ressurss ning see peab olemas olema. Kui ei ole, siis piltlikult laseme kaasamise sildi all töötajad sukelduma meresügavustesse supelkostüümiga. Ebaõnnestumine on üsna tõenäoline. Ning saame tulemuseks lõputa ringi, milles spetsialist veenab iga järgmist võidukalt oma abituses: räägi, aga ma näitan kohe, kuidas ka see ei aita.

Ressursside nappusest sagedamini tajun murelike arutelude juures hoopis puudust võimest mõtelda oma mõte lõpuni, asetada end keskmisest erineva lapse ja tema vanemate rolli ja ennekõike mõista, et «normaalsus» on habras nähtus, ebapüsiv nii inimese elukaare, elukoha kultuuri või mistahes muus kontekstis.

Me kaldume väärtustama keskmist. Keskmisi õpilasi. Natuke andekaid ikka ka, sest see on «kuluefektiivne». Me isegi asume keskmise kaitsele, kahtlustame, kas pole mitte ebaõiglane, kui laps saab seda, mida ta vajab, kuid enamikul pole sellist vajadust. Võibolla olekski õiglasem, kui kõik kannaks prille? Ja väärnähtused tuleks suunata kuhugi ära, et õppeedukus oleks sada protsenti, õpilased plekitud ning saabki «hea» kooli mainet luua. Ühesugused mured, standarditud lahendused. Inimlikult mõistetav. Muinasjutt.

Erivajadusega lapse lapsevanem on kerge vastane. Ta on üldjuhul läbi põlenud. Teda saadab igavene süü. Sest me tundume ikka veel uskuvat, et erinevus on karistus pattude eest. Kas inimese enda või inimkonna pattude eest. Kõigevägevama saadetud õiglane kannatus. Või kui isegi mitte nii religioosselt, siis seda me ikka usume, et erivajadus on vanema enda süü. Kui mitte pattude eest, siis halva vanemluse tagajärg.

Nagu üks nõutud tugispetsialist uuringule tulnud vanemale tabavalt ütles: kas saate öelda, et olete oma lapse arenguks kõik teinud? Keegi ei saa. Alati oleks võinud rohkem. Ja süü saab kinnitust.

Mitte et vanem seda süüd juba enne ei tunneks. Mitte et naabrinaine või töökaaslane poleks juba varem pidanud paljuks teda valgustada, et «ma vaatan, see pole nagu päris tavaline laps, kuidas siis nüüd nii halvasti on läinud, kas mõne teise kooli peale ei ole ka mõelnud».

Lasteaiast saadik on ta saanud «abistavaid» sõnumeid: peaks ikka mingi teise koha leidma, meie rühma/klassi selliseid lapsi küll võtta ei saa, meie ei oska selliste lastega küll midagi teha, peate ikka mingi teise koha leidma. Läbipõlenud ja kurnatud vanem reageerib vastavalt: kas apaatselt, passiiv-agressiivselt või on meeleheitest tõrges-trotslik kõikide abistajate suhtes. See aitab tal saada ka endale diagnoosi – eks ta on jonnakas, eituse faasis, keeldub koostööst.

Erivajadus on mõnes mõttes nagu ebameeldivaks muutunud ülekaal, mis ei teki järsku, hommikul ärgates ja suure üllatusena.

Lapsele pole paremat vanemat, tal on vaid tema vanemad. Vanemad võivad oskuslikumaks saada, kui neid aidata.

Pole harvad lood, kus ühe õpilase ümber polariseerub terve kool. Ühed veenavad last, et ta on oluline ja tahetud, et ta saaks koolist suurima võimaliku kasu, ning on valmis aitama last ka siis, kui ta ei saa oma käitumisega alati hakkama. Teised seevastu veenavad kolleege, et see õpilane meile ei sobi. Kas laps ja tema vanemad seda ei taju? Väga hästi tajuvad. Ja on varsti valmis selleks, et pugeda peitu ja jäädagi sinna, kus luuakse näiline maailm, milles on omad väikesed rõõmud. Et loodetavasti mitte kunagi kohtuda nendega, kelle ainsaks sihiks oli tõestada, et sa ei kuulu nende hulka.

Kui mõni kool peab töövõiduks seda, kui lapsevanem on otsustanud oma erisustega lapse teise kooli viia, siis kas siin pole mitte tegu Pyrrhose võidu ja olukorraga, kus vanem tajub, et tal pole põhjust loota selle kooli õpetajatelt abi?

Kaasav haridus pole lõplik seisund, mille kirjeldamisel saaks kasutada sõnu «kõik» ja «alati». See on mõtteviis, suund. Aga kindlasti ka valik: kas otsida tunnuseid, mille alusel keegi välja arvata, või aktsepteerida, et ühetaolisi inimesi ei saa kunagi olema. Ja et päris elu jääb muinasjutust erinema.

Seotud lood
30.11.2019 03.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto