R, 9.12.2022

Hando Runnel: raamatukultuur käib allamäge ja tee peal jääb lugejaid vähemaks

Raimu Hanson
, ajakirjanik
Hando Runnel: raamatukultuur käib allamäge ja tee peal jääb lugejaid vähemaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Hando Runnel
Hando Runnel Foto: Artur Kuus

Rahvusmõtte auhinna värske laureaat. «Eesti mõtteloo» sarja 150. raamatuna tuli trükist juristist riigimehe Arnold Susi artiklikogu, mis algab kirjapanekutega 1920. aastate ülikoolielust.

Jõulukuu esimesel päeval peetud aktusel, millega rahvusülikool tähistas 100. aastapäeva, sai teatavaks, et seekord saab Rahvusmõtte auhinna luuletaja, kirjastaja ja esseist Hando Runnel (81). Ühtlasi sai teatavaks, et «taevaisa ei andnud jõudu tulla piduliste ette tänusõnu ütlema», nagu Runnel märkis avalikus kirjas.

Intervjuu, mille ajendiks on rahvusmõtte kirjalik ausammas, raamatusari «Eesti mõttelugu» ja selle värskeim artiklikogu, andis ta 29. novembril kõnetraati mööda.

Ilmamaa kirjastus on äsja lugejate ette toonud «Eesti mõtteloo» 150. raamatuna juristi haridusega riigimehe Arnold Susi (1896–1968) artiklikogu «Rahvas ja riik». Mida olete teie kui selle raamatu koostaja kaante vahele pannud?

Arnold Susi tütar Heli Susi on andnud välja paar raamatut tema mälestusi. Mina võtsin ette need materjalid, mis on trükitud kujul olemas ja mida tütar ei puudutanud.

Kui me «Eesti mõtteloo» sarja avasime, oli ju ideoloogia selline, et meenutada selles sarjas meie rahva poegadest ja tütardest neid, keda nõukogude ajal ei lubatud üldse mäletadagi. Susi oli sõjaaegse viimase valitsuse liige. Nad ei saanud midagi teha, enamik püüti kinni, paar tükki hukkus, põgenema pääses üks-kaks. Aga kuna Susi oli Eesti Vabariigi ajal just riigimehelikult töötanud ja mõtelnud, sobis ta ka sellesse mõttelookooslusesse.

Suurem osa tema artiklitest ongi kirjutatud riigimehe vaatenurgast. Kirjapanekuid on aastatest 1920–1939. Muu hulgas kirjutab ta põhiseadusest ja maksusüsteemist, presidendist ja advokatuuri ümberkorraldamisest, pärimisõigusest ja talumaade jagamisest pärijate vahel, aga ka näiteks autoriõiguste kaitsest. Nii et juba kahe maailmasõja vahel oli see kõik Eestis päevakorral?

Ikkagi oli jah. Autoriõiguste probleem oli õhus kogu aeg. Ja ega nüüd parem ole.

Artiklikogu lõpetuseks olete paigutanud A. H. Tammsaare artikli «Autoriõigusest ja tema kaitsest» aastast 1936 ning sellele järgnevalt Arnold Susi mälestused kokkupuuteist Tammsaarega. Miks just eesti kirjanik ja mitte vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn?

Igal pool, kus veel vähegi Susist räägitakse, lisatakse, et ta oli ühes vangilaagris Solženitsõniga ja sai temaga sõbraks. Solženitsõn tuli hiljem Eestisse Susi juurde ja sai siin rahu ja rõõmu ning ta kirjutas siin.

Aga et Susi oli ka noores põlves meie oma tippautoriga lähedane tuttav, sellest ei ole õieti räägitudki, kuigi mõned katked on avaldatud Keeles ja Kirjanduses ja mälestusteraamatus Tammsaarest. Võtsin tervikliku käsikirja kirjandusmuuseumist ja paigutasin raamatusse.

Nii et mitte ainult Solženitsõn, vaid eeskätt Tammsaare, ja Susi iseloomustab teda kui meest, kes just nagu oli edev, aga oli tagasihoidlik, tundlik ja dünaamiline.

Miks on saanud just nimelt Arnold Susi artiklitekogu «Eesti mõtteloo» sarja 150. raamatuks?

Seda numeratsiooni ei maksa eriti tähele panna, sellel ei ole mingit kandvat tähendust, numbrid on omajagu tähtsad kõik.

Praegu kipuvad üliõpilased rohkem uurima, kas Ameerikas või Saksamaal või kus makstakse paremini.

Susi lõpetas aastal 1924 Tartu ülikooli õigusteaduskonna, kogumiku «Rahvas ja riik» esimesed viis artiklit on üliõpilaste teemadel. Selle poolest on raamatu ilmumise rahvusülikooli 100. aastapäeva tähistamise eel kirjastus vist väga hästi ajastanud?

Jah, selles mõttes küll. Üliõpilasaegsed kirjatööd said sisse pandud selle pärast, et näidata ühe haritlase mõtteilma kujunemist. Nende veidi nõrgavõitu artiklite väärtus on just selles, et need näitavad tolleaegse üliõpilaskonna aktiivsust ja vaimset sihipärast tegevust: meie teeme midagi, ehitame oma riigi ja oma kodu.

Praegu kipuvad üliõpilased rohkem uurima, kas Ameerikas või Saksamaal või kus makstakse paremini.

Ilmamaa kirjastus sai alguse 11. detsembril 1992 ja «Eesti mõtteloo» esimesed kuus raamatut ilmusid 1995. Tartu Postimehe intervjuus Ilmamaa kümnenda aastapäeva puhul vastasite küsimusele Ilmamaa tegevuse tuleviku kohta nii: «Ühe aasta peame ikka veel vastu. Ilmamaa on justkui mõõteriist, mis mõõdab kogu Eesti seisundit.» Olete kauem vastu pidanud. Mida praegune Ilmamaa kui mõõteriist Eesti kohta näitab?

Me peame ju arvestama seda, et Ilmamaa ei ole enam nii hea baromeeter. Aeg on muutunud ja meie koos sellega. Oleme ka vanemaks jäänud ning nooruslikku jõudu ja impulssi ei ole, väga raske on kadunud kaaslaste asemele uusi appi võtta, sest põlvkondade erinevus on nii suur. Nooremast põlvkonnast vanematele kaaslasi värvata vaimsel alal on väga raske, sest vaimsus muutub.

Näiteks meil oli Tulviste (Ilmamaa kirjastuse üks asutajaid Peeter Tulviste, 1945–2017, oli psühholoog ning Tartu ülikooli professor ja rektor – RH), aga teda pole enam. Vanaks on jäänud ja haigustega maadlevad nii Runnel kui ka mõned teised. Värsket edasiviivat jõudu ei ole. Noori võiks näiteks kas või Tulviste asemele värvata – sõbralikke olevusi ju on –, aga kui nad peaksid seda tööd sellisel kujul jätkama, peaks neid viis aastat õpetama. Nii see on igal pool.

Olen lugenud pagulaste väljaandeid, kuidas pagulus vananes ja kuivas kokku, järeltulijad vaevalt õpivad eesti keelt, on juba teise keele ja kultuuri sisse läinud. See avatus on väikesele rahvale ühest küljest õnn ja teisest küljest jälle uus koorem – kas lapsed jäävad eestlasteks või saavad internatsionaalideks.

Aeg on muutunud ja meie koos sellega. Oleme ka vanemaks jäänud ning nooruslikku jõudu ja impulssi ei ole, väga raske on kadunud kaaslaste asemele uusi appi võtta, sest põlvkondade erinevus on nii suur.

Kui palju te saate praeguses auväärses eas, 81-aastasena, Ilmamaa kirjastuses ametis käia?

Püüan iga nädal ikka korra käia. Mingeid töid saab teha kodus laua taga. Vahel hüppab Jagomägi (Ilmamaa kirjastuse direktor Mart Jagomägi – RH) kodust läbi. Olen nüüd üsna järelraviseisundis siiski ühte-teist nokitsenud, katsun ka ise kirjutada. Praegugi võtsin pärast pausi ette ühe pagulusse läinud naisarvustaja ja kirjanduse uurija Mall Jürma artiklid «Eesti mõtteloo» jaoks.

Kuidas kujuneb «Eesti mõtteloo» tulevik? Mitu raamatut on veel tulemas?

Seda ei oska ma ennustada. Ükskõik kui laisk ma olen olnud, aga natuke olen seda vankrit jälginud ja olen ka palju koostanud mõtteloo raamatuid ja uurinud materjale. Nüüd ei ole enam jõudu, et arhiivides, raamatukogudes ja muuseumides tuhnida.

Küllalt olulised nimed on avaldatud, sadakond saaks veel. Aga raamatukultuur käib allamäge, tee peal jääb lugejaid vähemaks, arvutiajastul on raamatute lehitsemine järjest vähenenud ja kogu raamatukultuur on küsimärgiline. Need kirjastused, mis on läinud seda teed, et teevad ajaviiteasju ja pappraamatukesi lastele, vast peavad kauem vastu, aga keskmine intellektuaalne asi, seda väga ei tarvitata enam.

«Eesti mõtteloos» on norm kuus raamatut aastas. Järgmisel aastal tulevad vanadest autoritest näiteks Anton Jürgenstein ja ka Otto Liivi teine köide.

Mis on lähemal ajal tulekul raamatuna teie isiklikust loomingust?

Ühe raamatukese panin kokku, aga need ei ole uued luuletused, vaid on kokku nopitud. Ja nad ei ole ka päris sädelev luule, vaid on juhuluuletuste moodi. Neid on umbes 150 ja ned on kõik seotud konkreetsete inimestega, kellega olen argielus kokku juhtunud, oli ta näiteks Tiit Veeber või Andrus Ansip või mõni naisterahvas. Mõni on natuke pilkelisem ja mõni on iroonilisem ja mõni on ballaadilikum ja mõni on epigrammilisem.

Detsembris peaks minema trükikotta. Ja pealkiri on «Aadamal oli seitse poega».

Auhinnaraamatud valis välja nende saaja

1. detsembril pälvis Rahvusmõtte auhinna Hando Runnel. Tartu ülikooli andmeil on seda auhinda, mille esimeste üleandmiste eesotsas oli rektor Jaak Aaviksoo, praeguseks välja antud 16 korda. Hando Runnel oli sama auhinnakomisjoni liige aastatel 2004–2017.

Rektor Toomas Asseri sõnul oli praeguse auhinnakomisjoni valik üksmeelne.

«Rahvusmõtte auhinna andmine Hando Runnelile on kõnekas kokkuvõte rahvusülikooli esimesest sajandist,» lisas Asser. «Selle auhinnaga kinnitab rahvusülikool, et eesti rahvas ning tema keel, kultuur ja mõte on vabad. Hando Runnel on oma eeskuju ja erilise panusega aidanud meil meeles pidada, et rahva suuruse mõõdupuu on meie kõigi sisemine väärikus ja väärtused.»

Statuudi kohaselt antakse Rahvusmõtte auhinna saajatele vastava tekstiga taies ja Ilmamaa kirjastuse «Eesti mõtteloo» sarja 50 köidet.

«Hando Runnel saab kunstnik Ivo Lille klaastaiese ja loomulikult ka 50 mõtteloo raamatut. Need valis Hando Runnel välja ja need saadeti ülikooli ammu enne, kui kogunes Rahvusmõtte auhinna komisjon,» teatas TÜ avalike suhete peaspetsialist Kaja Karo.

Teates on lisatud, et vähemalt eile lõunani ei olnud rektor Toomas Asser laureaat Hando Runneliga kokku leppinud, millal auhind üle antakse, samuti ei olnud veel teada, kas ikka Runnel saab enda välja valitud raamatud või keegi teine ja mis saab laureaat sel juhul asenduskingituseks. Raimu Hanson

150. raamat

Arnold Susi «Rahvas ja riik» (pildil)
Arnold Susi «Rahvas ja riik» (pildil) Foto: Repro
  • Ilmamaa kirjastuse sari «Eesti mõttelugu» hakkas ilmuma aastal 1995.
  • Ilmunud on kavakohaselt kuus raamatut aastas.
  • Kolm nädalat tagasi ilmus sarja 150. teosena Arnold Susi artiklikogu «Rahvas ja riik» (pildil, koostanud Hando Runnel, toimetanud Katre Ligi, 336 lk).
  • Eesti Mõtteloo sihtkapitali nõukogu esimees ja «Eesti mõtteloo» peatoimetaja ning Ilmamaa kirjastuse nõukogu esimees on Hando Runnel.
Märksõnad
Tagasi üles