Sisukord
Arvamus
Postimees
03.12.2019
Eesti II samba raha ei ole väljavõtmise järel kohtutäiturite eest kaitstud (14) Eesti firmast hargnevad rahvusvahelise petuvõrgustiku niidid (4) Majandus Soome investorid toovad Eestisse 100 miljonit (7) Pensionifondid pidasid Coopi liiga kalliks, kuid rahvaaktsiana see töötas Välismaa Sõprade patud kukutasid Malta peaministri Leedu välisminister: väikeriigid võivad anda NATOs lisaväärtust, aga ka asju ära rikkuda (1) Viis suurt intriigi NATO liidrite ees (2) Arvamus Juhtkiri: said, mis tahtsid. Või kas said? (2) Aimar Altosaar: tuhat korda väiksem mure Indrek Tarand: Euroopa armee – kahjulik sõnakõlks? (27) Urmo Kübar: annetajad tegutsevad. Riik, astu oma samm Toomas Kruusimägi: globaalne Isamaa ja rahvusvahelised õppejõud (6) Meie Eesti Toomas Vaks: kas ja kes peaks kartma küberohtu? (1) Erkki Koort: e-resistentsus annab tunda ehk kui palju kulub e-riigi kaitsele (1) Kultuur Sõjafotograafi kogemused: kuidas portreteerida põrgut? (1) Inimene ilu ja koleduse vahel Sport Ekskalevlased alustasid pingil, aga hullasid platsil Nõmme Kalju uusi treenereid seob huvitav fakt Mavericks ja Dončić lõpetasid Lakersi kümnemängulise võiduseeria Sõprade võimutsemist teleri vahendusel jälginud Ilves: koondis tervikuna on pööraselt hea Tervis Dermatoloog õpetab, kuidas hoiduda talvel nahakahjustusest Tartu Parkimismaja toob Maarjamõisasse karmid parkimispiirangud Jüri Kõre: pensionireformist pigem pensioniteta! (3) Elisabeth Viil: väikeste sammude hiiglaslik kasu (1) Tartu loodab Annelinna jalgpallihalli aastaga püsti saada Hando Runnel: raamatukultuur käib allamäge ja tee peal jääb lugejaid vähemaks (2) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jüri Kõre: pensionireformist pigem pensioniteta!

4 min lugemist
Jüri Kõre FOTO: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

Pensionikorralduse aruteludest on eksperdid toonud «intiimseid» noote stiilis, et mulle meeldiks omada Rootsi, Taani, Hollandi tüüpi pensionikindlustust. Tore, et teatakse, kellelt on võimalik õppida. Aga miks ei õpita, see jääb mõnevõrra segaseks.

Kui viimaste valimiste ajal pensioniteema päevakorrale tuli, siis oli tuntav poliitikute soov vältida probleemi arutamist. Suud hakati pruukima seejärel, kui teise pensionisamba nõrkade külgede kohta oli kogunenud piisavalt usutavaid arvestusi. Kõige ilusamat juttu rääkisid toona sotsiaaldemokraadid, kes peavad ennast kehtiva pensionikorralduse loojateks.

Tegelikult on kolmesambalise (ideaalis koguni viie-kuuesambalise) mudeli «patendihoidja» rahvusvaheline valuutafond (IMF). Selle organisatsiooni müügimees kiitis paari kuu taha jäänud Tallinna visiidil oma kaupa jätkuva innuga.

Ja kehtivat riiklike pensionide seadust ei teinud üks erakond, selle aluseks oli pensionireformi kontseptsioon, mis kümnend tagasi kõigi tollaste parlamendierakondade suures üksmeeles heaks kiideti.Kas vastavalt nüüdsele vaatenurgale selle ühistöö tulemust siis kiita või laita – au või häbi tuleks solidaarselt jagada!

Kui džinn lahti pääses, püüti teda tabada nii paukpadrunite, haavlite kui ka hõbekuulidega. See tähendab nii teise pensionisamba headust kiitvate arvutuste, arutluste, veenmise, aga ka hirmutamise ja hämaga.

Kõvast kanonaadist hoolimata on vaim ikka vabaduses. See tähendab, et tekkinud arvamust, et süsteem on pehmelt öeldes mäda, läbipaistmatu ja et teises sambas tasub oma säästuraha hoida ainult neil, kes paremat rahapaigutust ei leia, ei ole suudetud murda.

Kui asjad jätta muutmata, siis oleks see ennast tegijatena esitleva valitsuskoalitsiooni poolt puhas viimastel aastatel valitsenud stagnatsiooni jätkamine. Selles mõttes on Toompeal toimetajatel vähe valikuvõimalusi. Aga keskmisel pensionikogujal, kes ju ka allakirjutanu on, hakkab käimasolevast diskussioonist rohkem või vähem veenvate protsendiarvutustega kõrvuti muudki silma.

Kuidas saab sellesama vastutusvõimetu rahva soovile viidates mõnes teises olukorras või valdkonnas nõuda suuremaid vabadusi?

Vaidlused pensionikorralduse üle ei ole ainult vaidlused selle üle, miks omanike poolt panka pandud euro muutub järjest haljamaks, pensionihoiustajate oma aga kipub seevastu pigem tuhmuma. See on ka vaidlus vabaduse ja vastutuse üle. Eks need grupid, kes on meil monopoliseerinud vabaduste eest seisja tiitli ja teistele maalinud seljale nende piiraja märgi, ole üldjoontes teada.

Paradoksaalsel moel on need vabaduste eestvõitlejad vägagi innukalt pensionisüsteemi suurema vabaduse toomise vastu! Põhjenduseks, et keskmine eestlane ei ole vastutusvõimeline, et ta ei mõtle sellele, kuidas tema kõige elementaarsemad vajadused oleksid ka homme rahuldatud.

Silmas pidades pingutusi, mida paljud meie inimesed eluspüsimiseks teevad, kõlab see hinnang räigelt ja alandavalt. Ja sunnib küsima: kuidas saab sellesama vastutusvõimetu rahva soovile viidates mõnes teises olukorras või valdkonnas nõuda suuremaid vabadusi? Valdkonnas, kus individuaalsed otsustused on hoopis keerukamad kui leib laual või katus pea kohal. Ja eeldavad kõlavaid väljendeid kasutades sisemise moraalse kompassi olemasolu? Vabadus kui vastutustunne?

Poliitikas on palju päevakajalisi probleeme, mida saab suvaliselt sisustada. Pensionikorraldus on kindlasti keskmisest kaalukam teema. Vaidlustes esimese ja teise pensionisamba võimaliku tootluse üle jõuti nii mitmelgi korral järeldusele, et esimene pensionisammas üksi (20 protsendi sotsiaalmaksu najal) ega ka kaks sammast koos (makstes 16+6 protsenti sotsiaalmaksu) ei kindlusta tulevikus pensionärile rahuldavat majanduslikku toimetulekut.

Teiste sõnadega, Eesti majandusime, kandku ta siis Eesti Nokia, uue Põhjamaa vms nime, on vähemalt praeguste pensionireformi kriitikute vaatenurgast võimatu. Ettevaatus pensioniprognoosides on sajandialguse soojamerereise lubanud reklaamikampaaniaid silmas pidades õigustatud. Paraku ei mõelda poliitiliste punktide kogumise tuhinas, kuidas potentsiaalsed sõnumi saajad neid tõlgendavad. Valimiste eel võitu noolides optimistlikud ja nende järel opositsioonis olles kitsaste olude eest hoiatavad signaalid ütlevad: ära usu poliitikute majandusprognoose.

Sisuliselt on just see pensionipessimist Helir-Valdor Seederi sõnum: tulevik on kodanike eneste (sh pensionikogujate) kätes. Et segadus majanduspoliitilistes arusaamades on suur, seda tõendavad ühel ajal välja öeldavad vastandlikud seisukohad. 30. septembri Eesti Päevalehest loen ühe vanema põlve poliitiku kaitsekõnet praegusele pensionikorraldusele. Põhjenduseks on, et tööealiste ja eakate suhtarv halveneb ja põlvkondadevaheline solidaarsus viiks esimeste maksukoormuse ülemääraselt kõrgele.

Sisuliselt räägib ta ähvardavast töötajate nappusest.

Sama erakonna nooremapoolne poliitik kuulutas samal päeval otsevoolumeedias vastupidist: täna töötab üks mees kaheksa tundi ühel ametikohal, homme on samal kohal kaks neljatunnise koormusega asjameest.

Tema räägib siis hoopis töö nappusest!

Seega muutub järjest pakilisemaks arutelu kodanikupalga kui universaalse sotsiaaltoetuse üle.

Kumma ennustust uskuda, see sõltub lugeja ettenägemisvõimest! Ega töö kao ära, selle sisu ja vorm muutub. Või on juba muutunud. Tuli ju mõneti ootamatult ilmsiks fakt, et sajale tuhandele pensionikontole on raha kogunenud oodatust märksa vähem. Sellise seisu selgitus (tegu on ümbrikupalga saajatega) on mõnevõrra vastuolus iga-aastaste loosunglike hüüatustega «Ümbrikupalga saajate osakaal on langenud rekordmadalale tasemele!». 2019. aastal vaid 4,7 protsenti töötajate üldarvust!

Pigem saab neist vastuolulistest faktidest järeldada, et mitte ainult teise, vaid ka esimese pensionisamba reformimata jätmine on pikemat perspektiivi silmas pidades riskantne samm. Seega muutub järjest pakilisemaks arutelu kodanikupalga kui universaalse sotsiaaltoetuse üle. Ühesugune toetus kõigile sõltumata nende sotsiaaldemograafilisest ja majanduslikust taustast.

Aruteludesse ühe- või teistsugusest pensionikorraldusest on eksperdid viimastel nädalatel toonud ka «intiimseid» noote stiilis, et mulle meeldiks omada Rootsi, Taani, Hollandi tüüpi pensionikindlustust. Tore, et teatakse, kellelt on võimalik õppida. Aga miks ei õpita, see jääb mõnevõrra segaseks.

Kolmest nimetatust kõige väiksema riigi Taani teise pensionisamba ajalugu algab 1960. aastate keskpaigast. Kogumisperiood on meiega võrreldes kolm korda pikem, kuid tulemus tundub võrdluses Eestiga ikkagi natuke liiga palju Taani kasuks kaldu. Taanlaste keeruliste matemaatiliste valemitega (millest ilmselt üheksa lugejat kümnest aru ei saa) vürtsitatud lubadus oma pensionikogujatele kõlab: teine sammas suurendab teie pensioni kuni poole võrra.

Muidugi on väga oluline välja lugeda sõna kuni. Aga vaieldamatu fakt on, et haldustasud on siinsetest kolm kuni viis korda väiksemad. Ja kindlustatu maksukulud on meie omadega võrreldes hoopis piskud. Igakuine sissemakse on üks protsent keskmisest palgast, tänavu 38 eurot. Vaid pisut rohkem, kui loovutab sotsiaalkindlustusametile Eesti alampalga saaja. Ja mida viimane pensionipõlves vastu saab? Süvavaesuse!

Seotud lood
02.12.2019 04.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto